üks suurem kavatsus tolle teatriteadusliku konverentsi96 osas. Tahaksime (läti-leedu-valgevene teatriteadlastega koos) selle läbi viia aprilli lõpul. Konverentsi teljeks oleks “Teatri kaasaegsus” ja sellele eelneksid 4–5 lavastuse läbivaatamised vabariikides ja arutelud teatrites (kui teatrid sellega nõus on ja seda soovivad). Kuigi “Vanemuise” lavastused saavad osale kriitikuist tuttavaks juba jaanuari lõpul – veebruari algul, oleks siiski hea, kui Te mõtleksite, missugused on need 2–3 lavastust97, mida “Vanemuine” esitab läbivaatamiseks-arutamiseks lätlastele-leedulastele-valgevenelastele veebruaris-märtsis. Ametlikud paberid tulevad selle kohta tuleval nädalal (hiljemalt).
Tervitan, ikka seesamune
K. Kask
Tallinnas, 2. juunil 1967. a.
Armas Ird-vana-Hirmus!
Lõpetasin oma loo 1940/41. a. teatrihooajast.98 Tahtsin natuke leevendada Teie etteheidet, et selle ajaga nagu keegi ei tegeleks. Lõpetasin ja mõtlen nüüd, et pean vist otsast peale hakkama. Sest see hooaeg on nii neetult rikas!
Käisin Teid Tartus otsimas. Olid kaasas: hunnik kokkurehkendatud arve “Vanemuise” teatrikülastajate kohta, Teie proovide üleskirjutused ja veel hunnik küsimusi, mida tahtsin teada Teie 1941. a. “Libahundi”99 kohta. Ja veel – oleme siin L. Tormisega välja mõtelnud mitmeid ettepanekuid “Vanemuise” 100-nda juubeli tähistamiseks. Ma arvan, et selleks puhuks tuleks püüda välja anda sihuke ülevaade, mis oleks väärt ka paljudeks järgmisteks aastakümneteks (ja mida ei pea otsekohe kõik ära ostma). Kuidas Te suhtute, kui anda välja dokumentaalne kroonika, mis algaks teatri rajamisest ja ulataks välja tänaseni. Selle maht võiks olla ca 30 autoripoognat. Siia läheks sisse kõik dokumentaalne materjal, mis iseloomustab “Vanemuise” tööd ja arengut. Sellisel väljaandel oleks jäädav väärtus ja kui praegu asjaga peale hakata, siis ehk jõuaks veel.100
Nagu näete, ei saa ma Tartu poole vahtimisest lahti. Olen juunikuu Tallinnas ja alates 1. juulist Mustvees. Kui Teil juhtub olema mõni rahulikum päev või tund, siis oleks tarvis nende “ajaloojuttude”101 üle mõtteid vahetada. Ja oma “Esimest nõukogude hooaega”102 tahaksin Teile kah lugeda anda. Kui tulete Tallinna – helistage.
Ilusat kevadet!
K. Kask
Nõmmel, 27. juunil 1967
Armas mister Öörd103,
olen aias umbrohtu kitkunud, lilli kastnud, homseks ämmale kartuleid koorinud, puudub veel, et hakkaksin puid lõhkuma või aeda parandama – printsiibil, töö ajab pahad mõtted ära. Tahtsin Teile rahu anda ja jätsin Teid seepärast kahekesi Teile kõige halvema kaaslasega – iseendaga. Pole nii kiiret hobust, millega iseenda mõtete eest ära pageda – see on vist grusiinlaste tarkus. Seepärast ongi õigem lihtsalt iseendaga vastamisi seista ja halastamatut duelli pidada.
Ma pole Teid nii murelikuna näinud. Te olete end ületöötanud, üleväsitanud. 104 Seda tunnetab alati siis kõige hullemini, kui pinge pisut järele annab. Uskuge mind. Teil on tarvis füüsiliselt puhata. See on lihtne ja vaieldamatu tarkus. Siis aga hakake uuesti tööle. Kirjutama. Kui Kampus ei saa Teile abiks tulla, siis tulen ise või leian Teile mõne kolmanda lahenduse.105 Mustveest Tartusse on üle tunni sõit. Ees seisab aga tore sügis uue “Vanemuisega”, uute lavastustega. Kas pole nii?
Poleks vist õige ütelda, et ma Teie pärast muretsen. Te olete harukordselt tugev inimene. Kuid ma ei taha, et Teil oleks halb. Ja mu süda valutab selle pärast, kui nii lollisti võib ütelda. Sellepärast ma lähengi aeda tagasi ja hakkan oma hädist muru kastma, lootuses, et ehk annab järele. Too piksevarda südamevalu!
Jään Tallinna 7.–8. juulini. Siis kolin Mustveesse. Kui Teid haiglasse pistetakse, siis saatke kolm sõna. Rohkem mitte üks põrm. Minu jaoks piisab.
Tervitades, kangesti
K. Kask
28. 06. 67.
Hommik on õhtust targem. Kuid mõnikord on nad ühed lollid mõlemad. Ei tule muud targemat pähe, kui soovitan Teile lugeda B. Alveri “Tuju” “Loomingust” nr. 5. Ma olen luule kehv austaja, kuid B. Alver meeldib mulle. Kui palju halbu etendusi-lavastusi tunduvad ülearustena selle üheainsa “Tujuga” võrreldes! Aitäh Teile hävituspataljoni-lugude106 eest. Need tulevad ilmtingimata kirja panna. Ja just nii, nagu Te mulle rääkisite. Mul on pärast nende kuulmist parem ilmas elada.
K.
Nõmmel, 30. juunil 1967.
Armas Kaarel Kirillovitš!
Ma ei tea, kas Teil sellest kergem on, kuid ma muretsen ikkagi Teie pärast, unustan ja kaotan asju edasi. Avastasin täna, et Te meenutate mulle kusagilt otsast Kihnu Jõnni, niisama inimlikku ja väsinut, kui see sõge inimene janu pildis. Mis siis ikka, ma ei sõdigi sellele muretsemisele vastu, seni kui Te Santose sadamasse välja jõuate107. Ja lõppude-lõpuks on mul selleks õigus, sest olete ju Teie minugi õpetaja number üks (mitte üksnes Hermakülale108 ).
Lähen praegu Kampusega kohtama ja pistan kirja tema kätte. Ta on siiski ääretult tore, tagasihoidlik ja aus inimene. Mis sellest, et Teie temperament temaga alati kokku ei käi.
Tahtsin Teile veel ütelda, et näen Teid millegipärast 1941. a. suve valgusel109 ja mul on alati olnud tunne, et kui mu kõrval on üksainus Ird, siis ma võin minna peaga vastu müüri või olla vastamisi terve armee lollidega ja ma jään püsti. Kirjutan nii, sest mõtlen nii. Teie ei tunnista mõistust üksinda, olgu siis, et see kõik on ka kusagil minu alateadvuses, asukohaga kopsude ja soolikate vahel.
Kas see on rütmi vaheldus, kui lisan nüüd siia otsa – kuulen Teie ühte viimast lauset telefonist – “ummistus on liiga kaugele läinud”. See pole võimalik! Ma ei saa Teile miskit nõu anda, kuid ma tunnen endas hirmsat protesti, lausa mässu kõige selle vastu, mis Teid väsitab ja vaevab.
Ma jään Teid kaugusest luurama ja kui Teil peaks mind tarvis olema, siis olen nagu sõdur (vabatahtlik) Teie käsutuses. Ja praegugi võiks pool Eestimaad mammasid pead vangutada – lükkasin lastele kirjutamise homseks, sest pidasin Teid täna olulisemaks.
Ikka seesama
K. K.
Alutaguse metsade taga,
1967 suvel, ilusate ilmade aegu.
Armas Öörd,
leidsin täna äkki, et on juba südasuvi, et olete viis päeva Pärnus olnud ja ehk juba teatri valvelaudagi patseerinud. Olen siruli maas Peipsi ääres, järv sahiseb justkui meri (aga hoopiski mitte nagu päris meri) ja äraeksinud parmud naksavad vastikult valusasti.
Olen ikka iga päev korraks “issameie”
Vanemuise lavastustest vaadati W. Shakespeare’i “Coriolanust”, J. Smuuli “Kihnu Jõnni” (lav K. Ird) ja A. Šteini “Leskmeest” (lav E. Kaidu).
Karin Kase raamat “Esimene hooaeg 1940/41” ilmus “Eesti teatriajaloo vihikute” sarjas 1970. aastal.
Ird lavastas Kitzbergi“Libahundi” 1940/41Vanemuises. Enam-vähem samal ajal lavastati“Libahunt” ka Draamateatris ja Estonias, et valida välja parim lavastus, mis esindaks eesti klassikat ENSV kunstidekaadil Moskvas, mis pidi toimuma 1941. a sügisel, kuid ajaloolistel põhjustel ära jäi. Dekaadi ettevalmistustööde komisjon tunnistas parimaks Draamateatri “Libahundi” Leo Kalmeti lavastuses, kuid tööd otsustati jätkata kõigi kolme lavastajaga, et valmistada Moskvasse saatmiseks ette lavastus, kuhu oleks kaasatud mitme teatri näitlejaid, samuti liita erinevate lavastuste paremaid osi.
Siit nähtub, kui pikk oli kirjastamistsükkel nõukogude ajal. Vt ka viide 72.
Jutt on sarjast “Eesti teatriajaloo vihikud”, mille Kask käivitas.
Vt viide 76.
Öördi nimi tuleb Kase kirjades kasutusele 1967. a. Keegi olevat Irdi nime mingil rahvusvahelisel üritusel nii hääldanud. (K. Kase suulised andmed)
Hooaeg oli Irdile pingeline ja väsitav eeskätt kahel põhjusel. Lõppjärgus oli uue teatrimaja ehitus, millega kaasnes hulgaliselt majandusmuresid. Emotsionaalselt oli ehk veelgi kurnavam see, et kuna Ird oli esitatud Lenini preemia kandidaadiks, tuli lavastusi näidata mitmetele komisjonidele, kes Vanemuises käisid, ning seejärel valmistuda külalisesinemisteks Moskvas kõige kõrgema komisjoni ees. Tavapärasele teatrijuhi- ja lavastajatööle andis lisakoormuse ka töö Vanemuise stuudios.
Irdil oli kombeks oma artikleid kirjutada dikteerides, kuid üleskirjutajaks ei sobinud kaugeltki igaüks – see pidi olema inimene, kes suutis kaasa mõelda ja sobivat tagasisidet anda.
EKLA, f 307, m 59: 1, [Mälestusi 1941. a suvest], pealkirjata käsikiri; EKLA, f 307, m 57: 13 [Mälestusi aastatest 1941–1942], pealkirjata. Viimase juures leiduvad ka Kase märkmed ja kommentaarid.
Kas peab K. Kask Santose sadamasse jõudmise all silmas Vanemuise uue teatrimaja valmimist ja sellele kaasnenud pingelist tööperioodi või abstraktsemaid eesmärke, on raske öelda.
Evald Hermaküla, kes õppis 1961–1965 Vanemuise Lavakunsti Stuudios ehk nn Irdi I stuudios, on mitmel pool nimetanud Irdi oma ainsaks või peamiseks õpetajaks. Sellekohaseid kinnitusi võib leida ka Hermaküla kirjades Irdile, mis samuti asuvad EKLA-s Irdi fondis (EKLA, f 307, m 12: 34).
Vt viide 84.
Debora Vaarandi luuletus, tuntud ka meeskoorilauluna (viis Arvo Ratassepp).
