Kultuuriministeeriumi ja seal tuntakse ka huvi näidendi vastu. Kas on olemas veel teine venekeelne eksemplar ja kes on tõlke autor? – paluti Teilt küsida.
Ühtlasi tahaksin Teiega läbi arutada toda “Vanemuise” kohta kirjutatud artiklit36, mida Te olete lugenud ja millest meil oli juba juttu. Ja siis veel oleks tarvis Teiega leping sõlmida “Tartu Töölisteatri” kohta,37 et Teile raha maksta tolle loo eest.
Olen 19. juunist alates jälle tööl. Palun helistage pärast kirja saamist Teatriühingusse, et kokku leppida, millal Teid näha saab (tel. 432-48 või 435-84).
Tervitades
K. Kask
Tallinnas, 5. sept. 1961. a.
Lugupeetud seltsimees K. Ird,
Teie töö rõõmustab mind väga kui asjaosalise dokument meie teatri ühest sisukast ning huvitavast lõigust – Tartu Töölisteatrist. Meie seisame praegu möödunule veel küllaltki ligi ega suuda hinnata täies ulatuses nende kirjutuste tähtsust, mis on valminud teatri tegijate eneste sulest. Kujutlen aga, millist kaalu omab Teie kirjutus umbes pool sajandit hiljem, kui noored teatrihuvilised hakkavad õppima Kaarel Irdi elulugu. Ilma käesoleva kirjutuseta, ma kardan aga, ei saaks selgeks Tartu Töölisteatri38 olemus. See on töö kõige esmane väärtus. Kuid Teie ju tahate teada, mida võiks teha veel töö viimistlemiseks.
Nagu ma Teile juba suusõnaliselt ütlesin, on töö kõige suuremaks puudujäägiks see, et selles ei kajastu Teie enese töö Tartu Töölisteatris. Ma mõtlen selles ulatuses, nagu ta oli, mitte nagu ta kajastub praegu Teie objektiivse vaatluse kaudu. Olen Teiega nõus, et see tuleb kellelgi teisel kirjutada. Kuid võib-olla pisut saab siiski lisada. Ma mõtlen näiteks seda entusiasmi ja võitluskindlust, mida oli Teil ja Teie kaaslastel (Kosenkranius, Prink, Hion39 jt.). Oleks vaja lisada ehk pisut kirjeldavat selle kohta, kuidas te töötasite kütmata ruumides, ilma palgata ja kõhtu pigistades, kuidas toimus etenduste väljakuulutamine (kas mitte Kosenkranius ei käinud kuulutusi tulpadele kleepimas?) jne. Te olete liiga tagasihoidlik selle kirjeldamises, mis puudutab emotsionaalset külge, asjaosaliste revolutsioonilist südametunnistust. Mind huvitaks hoopiski rohkem teada “Raudse kodu”40 ettevalmistamisest ja sellest, mis tõstis ta kõrgemale kodanliku lava lavastustest. Te räägite praegu väga täpselt ning objektiivselt Tartu Töölisteatri lõhestunud olekust, tema sisemisest võitlusest, kuid kas ei saaks siiski [-]41
Hiiumaa pealinnas, ühel
augustikuu õhtupoolikul, 1962
Armas Vana-Hirmus!
Õieti tekkis mõte Teile mõned read saata juba siis, kui hulkusin ringi tormide rannal42, s. t. praeguse Viscosa ümbruses ja sain teada, et Pihla kõrts43 oli just otse Reigi kiriku vastas. Kõrtsi pole kahjuks võimalik minna, sest isegi varemeid pole järele jäänud. Umbrohi ja alusmüüri märkivad kruusahunnikud helisevad aga kõige kiuste “… see juhtus nii!” Seda kohta aga tõepoolest ei leia, kus Ungru krahv vette tõugati. Kõikjal on ilus liivarand, nii lausjas ja poeetiline, et sellega tõepoolest poleks ooperit lõpetada saanud – krahvile oleks tulnud otsa peale tegemiseks lihtsalt seatapunuga ribide vahele pista.
Hiiumaa on üldse mu mõtted ja meeled vallutanud. Olen ta risti ja põigiti läbi sõitnud ja ta on igal pool ise nägu ja ise moodi. Kassari kadakad on hoopiski teised kui Kõpu omad, Kärdlas aga võimutseb hõbepaju. Muidugi, kui ma võiksin kinnisilmi valiku teha ega tarvitseks oma piimaninasid arvestada, siis valiksin suvituskohaks Kassari. Paar päeva tagasi esines Kärdlas Pärnu Draamateater ja mängis E. Filippo “Valet pikkadel jalgadel”44. Kohutavalt armetu, võrreldes Leningradis nähtud originaaliga45 – Filippo asemel on tõepoolest välja tulnud saksa farss. Vaatasin teda nimme mitmendat korda, sest tahtsin kontrollida, kas ma viimati oma hooajaülevaates46 lavastajale liiga ei tee. Soovitasin pärnakatele kah Kassarisse sõita. Käisidki. Kuid mõnedki leidsid, et targem oleks olnud hotellis magada, sest mis seal ikka on – meri ja kadakad. Arvan, et Aino Kallas tegi kurja moodi õigesti, et ta iseendale Kassari avastas. Käisin muide majas, kus ta suvitas.47 Ja tekkis kole tahtmine Teile Tartusse hüüda – tulge end Kassarisse tuulutama!
Too lugu48, mis Te meil olles lugesite, ilmub “Loomingu” kaheksandas numbris. Parandasin teda tugevasti ja trükiti ära (lugesin veerge) ilma kärbeteta ja silumisteta. Loodan, et Teil on viitsimist teda veelkord läbi lugeda ja siis oma ütlemine ütelda.
Ega mul õieti hingel midagi polnudki. Niisama hakkas sulg sügelema. Meenutada tahaksin vahest seda, et Te oma “Tartu Töölisteatri” lõplikult korda seaksite, sest mul on kavatsus toda teatriajalooliste tööde sarja juba käesoleva aasta sügisel käiku lasta.49 Ja muidugi ootan ka uut käsikirja – Tartu Draamakunsti Stuudiost.50 Kui tulete Tallinna, võime kah lepingu vormistada. Nii et nendele kahele tööle paluksin mitte üksnes mõtelda, vaid mõtted tegudeks muuta.
Kärdlas on kuulutused väljas, et “Vanemuine” tuleb siia 24. augustil. Tulge siis kaasa! On niisugune võimalus, et mu mees tuleb sel ajal siia autoga ja võiks Teid kaasa võtta. Siin aga saaks autoga mõned tiirud teha. See on muidugi kõik sihuke jutt – eeldusel, et Te Hiiumaast midagi ei tea. Mina jään ise siia kavatsuste kohaselt augustikuu lõpuni.
Tervitan kangesti Teid ja Kaidut!
Karin Kask
[sept 1962]
Kallis Ird!
Tol korral Teie artiklit51 lugedes, tekkis terve rida mõtteid. Katsun nad Teile Tallinnast Tartusse läkitada.
Kõigepealt tundub, et Teie artikkel on esimene tonks asjale. Elutõe mõiste ise vajaks analüüsimist. Minu meelest on kogu senine viga selles, et me oleme samastanud enamikul juhtudel elutõde sellega, mis on nähtav ja käega katsutav. Elutõde, mida me ei näe ja mis on inimestes enestes, on hoopiski keerulisem ja selle tundmine nõuab suurema ettevalmistusega inimest või kohutavalt andekat inimest. Sellega seoses tuleks edasi mõtelda sealt, kus te räägite –
1) noortest, kellega pahandatakse, et elu kujutamise ring on kitsas.52
Arvan, et tegemist on sellega, et meie noored suhtuvad tihtipeale pealispinnaliselt ellu ja lihtsalt ei näe. Seetõttu on suutelised kirjutama vähesest. Võib ju olla seisukoht – kirjutagu sellestki vähesest, kuid ärgu valetagu. Kuid kahju on siiski, et inimeste nägemise silmaring on kitsas. Ja selle vastu tahaks protestida.
2) Kirjutate, toote näiteks L. Kompust. Hea on muidugi see, et ta kirjutab ausalt sellest, mida teab. Kuid kahju on, et antud materjali põhi (näit. “Ümberaetud tindipott”) on elus siiski hoopis sügavam. Ärge siin mulle vastu karjuma hakake, tean väga hästi, et Kompuselt ja Smuulilt ei saa ühe palju nõuda. Elutõde võib peensusteni tunda ja ometigi mitte osata lugejani-teatrikülastajani viia. Selles on mõte.
3) Soovite,
Ilmselt Kase artikkel “Mispärast mitte esimene koosseis?” (Sirp ja Vasar 06.10.1961)
K. Irdi käsikirjast “Tartu Töölisteater 1937–1939” leidub 4 varianti, lisaks parandusi, täiendusi, koopiad arhiivimaterjalidest jne (EKLA, f 307, m 66: 9, 66: 11, 66: 12, 67: 1). Raamat ilmus sarjas “Eesti teatriajaloo vihikud” 1966. aastal.
Tartu Töölisteater tegutses aastail 1926–1932, kuid suleti majanduslike raskuste tõttu. 1934. a alustas tegevust Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Stuudio kasvandikud K. Ird, E. Kaidu, B. Mikkal, J. Sammul jmt moodustasid selle tuumiku kes koos endiste Töölisteatri näitlejatega taasasutasid Tartu Töölisteatri, mis tegutses 1937–1939 ja suleti poliitilistel põhjustel.
Viktor Kosenkranius – Tartu Töölisteatri juhatuse liige; August Prink – Tartu Töölisteatri tegevusjuht; Viktor Hion – Tartu Töölisteatri kunstiline juht ja ideoloog, oli ühtlasi ka Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio üks asutajaid ja õppejõud ning tuntud närviarst.
Evald Tammlaane “Raudse kodu” lavastus (lav Viktor Hion) Tartu Töölisteatris 1938/39 hooajal, eriti mõned osatäitmised (nt Epp Kaidu Sally osas), sai tunnustust ka omaaegselt kriitkalt.
Kirja lõpp puudub.
Paigas, kus toimus G. Ernesaksa ooperi “Tormide rand” (1949, libreto J. Smuul) tegevus. Ird lavastas selle Vanemuises 1949/50 hooajal ja teistkordselt 1967/68 hooajal.
Üks ooperi tegevuspaikadest.
Lavastaja Mai Mering.
Eduardo de Filippo (1900–1984), itaalia näitleja, lavastaja ja näitekirjanik. Filippo teatri etendusi nägi K. Kask Leningradis 1962. a varakevadel, nagu selgub tema kirjast Erna Villmerile (Kask Villmerile, 4.08.1962. TMM T 53: 1/20).
“Tänane ja eilne – dramaturgias ja laval”. – Looming 1962, nr 8, lk 1238–1253.
Hiiumaaga on olnud tihedasti seotud soome-eesti kirjanik Aino Kallas, kes elas ja töötas selles majas aastatel 1924–1938. Ta pidas Kassarit kohaks, kus ta sai oma loometööks jõudu. Hiiumaa-ainelised on “Reigi õpetaja” ja “Hundimõrsja”. Veel on Kassaris kirjutatud “Pühajõe kättemaks”, “Imant ja tema ema” jt. 1949 avaldatud luulekogus “Surmaluik” on mitu luuletust Kassarist (“Öö Kassaris”, “Pastorale”, “Tormi süda” jt).
Vt viide 24.
Sarja esimene raamat Rudolf Põldmäe “Koidula teater” ilmus 1963. a.
EKLA-s, Irdi fondis leidub küll märkmeid seoses Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudioga (f 307, m 66: 10), kuid need on jäänud lõplikult vormistamata ja ilmumata. Ird õppis seal aastatel 1934–35, kuid visati enne lõpetamist välja, põhjuseks “provotseeriv ja agiteeriv käitumine, millega ta õõnestab stuudio ja tema õpetajate tööd ning autoriteeti” (EKLA, f 187, m 1: 4, l 58). Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollidest ilmneb, et Irdi käitumine on varemgi arutusel olnud, kuna ta esineb tundides “ebasobivate märkustega” ning “üldiselt jätab õpilase K. Ird’i käitumine soovida; ta on liialt ülemeelik ja esiletungiv” (Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio õppenõukogu koosolekute protokollid 1933–1936. EKLA, f 187, m 1: 4, l 41).
Jutt on Irdi artiklist “Elutõest dramaturgias ja võib-olla üldse kirjanduses”, mis ilmus 1962. a Loomingu novembrinumbris, hiljem ka raamatus “Ceterum censeo”, lk 43–62.
Ird kirjutab, et noorte luuletajatega pahandatakse tihti, kuna “nende elukujutamise ring on väga kitsas. Kuid millest need noored peavad siis kirjutama, kui kogu nende senine elu on kulgenud ühest koolipingist teise?” (Looming 1962, nr 11, lk 1703)
