algab kusagil keskel53 – kole oluline mõte! Sellest tuleks veel palju rääkida. Selle äraunustamine ongi üks paljude halbade näidendite, kuid ka osatäitmiste põhjusi.
5) Kujud hakkavad omapead elama…54 Minu meelest on oluline, et kujud jääksid elama. Et me suudaksime kujutleda, kuidas nad edasi elavad. Elavate inimeste puhul me ju seda teeme. Imestame, mis ühest sai ja ei imesta hoopiski, mis teisest sai. Mida lähem on kuju elutõele, seda enam kanname me talle üle samu suhteid nagu elavasse, meile teada-olevasse inimesse.
6) Kangelaslikkus! Arvan, et kangelaslikkuse puhul tuleb arvestada kahte momenti – a) juhuslikkusega seotud kangelaslikkus (eeldusel, et juhuslikkus on paratamatuste ristumine!), millele ka Teie vihjate; tihtipeale võib seda esineda sõjas ja b) kangelaslikkus, mida me saavutame teatud omaduste järjekindla arendamisega inimeses; see peaks olema mingi uus kangelaslikkuse mõiste, mis kasvab välja inimese väga kõrgest moraalist; kui sellist kangelaslikkust oskab näidata militsionääris, s. t. tema moraalset kõrgust ja puhtust, mis viib teda oma eluga riskimiseni, siis kahtlemata näeme ka laval militsionääris kangelast, kui ta langeb või võidab võitluses huligaanidega jne. Kas “Kaks värvi” ei näita siis teed? Peaks olema midagi a) väliste tegude kangelaslikkusele b) inimese sisemiste omaduste kangelaslikkuse kõrvutamise taolist, midagi hull-julguse ja teadliku kohusetäitmise vahekorra taolist. Ja kas pole meie kirjanduse trafarett just selles, et me ajame taga toda välist kõigile silmaga nähtavat kangelaslikkust?
7) Räägite “Vaskratsaniku” ja “Kivise külalise” uskumist. Muidugi usume! Sest meie tähelepanu pole välisel tõepärasusel, vaid sisemisel. Ja siin on ta täielik.
Artikli vooruseks on, et ta tõstab üles terve rodu mõtteid. Ja see on tore! Kuid see ei tohiks jääda vaid sellega!
Olen juba oma uuel töökohal55 ja siit Teile kirjutangi. Olen siiani veel tolle Teie teatrikülastajate konverentsi mõju all. Mul on niisugune tunne, et on kohutav kohustus veel palju paremini kõike teha, selleks et rahva huvi tõesti ära teenida. See õhtu oli minu meelest suureks tunnustuseks Teie teatrile – palju suuremaks kui aplaus teatris. Sest seisid need inimesed ju armastusest Teie ja Teie kunsti vastu.56 Andku see Teile noorust ja jõudu, põlete Te ju ise ilma selletagi. Mina aga püüan seda Teile aeg-ajalt meelde tuletada, siis kui Te kulm kortsu läheb ja Te ametnikke rahvaga segamini ajate.
Kirjutan ülejärgmisesse “Sirpi” tigeda artikli – “Kas halb näidend või halb lavastus” 57 – ja laon seal kõik välja, mis mu südamele on kogunud. Juttu ei tule üksnes “Tüliõunast”.
Veel üks asjalik märkus. Kuulsin eile Tammurilt58, et ta kavatseb vähendada lavatehnilist personali poole võrra ja tõsta järelejäänute palku 50 % võrra s. t. umbes 70 rbl. – 100 rbl-le. See manööver annab rahasäästu ja stimuleerib lavatehnilist personali paremini töötama.59 See oli vist kunagi Teie idee, kuid ei andnud praktilises töös teostada. Nüüd vahest siis on võimalik ka Teie teatris, kui Tallinnas selline muutus sisse viiakse.
Tervitan kangesti ja ärge unustage aednikku, kes on valmis Teie teatrit püstijalu vaatama. Tema kirjutas, teised mõtlevad nii!
K. Kask
[1962]
Kulla Ird!
Ega mul loo kohta miskit ütelda polegi. Panin küsimärgid, kus tundus, et midagi pole sõnastuses õige. Siis tuleks veel kontrollida prantslase Coquelin60 nimi. Mäletan seda nii, kuid vaatan kodus järele. Segaseks jääb tavalisele lugejale absatsi lõpp, kus on juttu füüsilise tegevuse meetodist (miks näitlejad peavad unustama, et nad on näitlejad?). Võiks mõne lause juurde kirjutada.
Üldiselt – lugu on asjalik ja asja eest. Mulle meeldib kõige enam lõpp. See on kole õige ja tuleb nagu püssist. Siin on tunne, et tahaks vahele ütelda – veel, pikemalt, rohkem! Ja ka keel ja mõte löövad särama. Muide “Theater der Zeitis”61 on Stanislavski ja Brechti süsteemide võrdlus. Olete lugenud?
Sedapsi!
K.
[1962]
Kulla K. Ird!
Palun lugege see töö62 rongis läbi selle pilguga, kas avaldamiseks kõlbab. Teie töö arutelu toimub 22. skp. – Ja lisatud retsensioonile palun kah pilku heita!
Nägemiseni
K. K.
Tallinnas, 7. veebruaril 1963. a.
Kallis Ird!
Istume Leaga vastamisi ja treime Teile kirja.63 Otse minu selja taga ripub (klaasi all ja raamis) Teie tuttav “portree” (Tiituse jäädvustatuna)64 ja pilgutab silma: “Jälle isikukultus!” Sest meie toas teist meest pole ja oleme ise rahul Teie seltskonnaga.
Sain eile Kampuselt65 kirja ja retsensioonid kah. Annan nad üle Maamäele66, kes loeb praegu Teie “Tartu Töölisteatrit”67. Arvan, et Teie ärritumine retsensioonide pärast on asjata. See on päris loomulik, et minevikku mäletatakse erinevate arusaamistega.68 Näeme me ju ka olevikkugi erinevate silmadega.
Uudist on Tallinnas nii palju, et Teatriühing sai uue sekretäri – E. Toona69. Kujutan ette Teie nägu, kuid teist valikut polnud. Draamateatris tuli välja “Lutikas”70 ja küsib kangesti DDT pulbrit. Ja on veel muidki lõbusaid lugusid kirjanike ringist, kellel oli hiljuti lepitamisaktsioon H. Siimiskeri Tammsaare-monograafia arvustajaga.71 Käed jäid siiski andmata (küsimus polnud teps mitte Siimiskeris, vaid üldises suhtumises Kirj. Liitu).
Klatš klatšiks ja nüüd mõni tõsisem sõna. Too konverents72 toimub 19. skp. ja oleks vaja kõige lähemal ajal Teie ja Panso teese73 (lühidalt). Käsikirjaettekannet aga vajaksime hiljemalt paar päeva enne konverentsi, selleks, et saaks tõlkida (konverents läheb vene keelde transleerituna). Pansolt74 aga tahaksin teada, kas tal on Knebeliga75 juttu olnud. See tähendab, selles mõttes, kuhu ja millal talle meiepoolne väljakutse saata. Oleks hea, kui Panso mulle helistaks, kui tal midagi lähemat teada on.
Sedapsi. Kahtlen väga, kas Te, rahutu vaim, veel haiglas olete, kuid saadame siiski haigla aadressil (mida me hoopiski ei tea, vaid umbes välja mõtleme!). Mul on andmeid, et Te upute haiglas ajalehtede ja ajakirjade virna alla ja olete mõtteid täis nagu koer kirpe.
Tervitan ja ootan eluavaldusi!
K. Kask
Kui
S.t näidendis kujutatakse suhteliselt lühikest lõiku inimeste elust. Ird väidab, et tegelaskuju elukäiku analüüsides ilmneb sageli ebaloogilisust ja ebausutavust. Nii jääb ka näitleja loodud roll skemaatiliseks ja väheveenvaks.
Ird osutab siin Tolstoile ja Puškinile, kelle teoste kangelased hakkavad n-ö omapead, autori tahtest sõltumatult elama, kuna on tegemist täisvereliste inimestega, kuid “meie kirjanikkudel üsna sageli seda hirmu ei ole, et nende tegelane kuhugi omapead läheks. Ette valmisloodud skeem hoiab autorit iga taolise üllatuse eest.” (samas, lk 1705)
Alates 1962. a oli K. Kask TA Ajaloo Instituudi teadur.
Ird hakkas Vanemuises teatrikülastajate konverentse korraldama alates 1950. aastate teisest poolest, s.t praktiliselt kohe, kui ta Pärnust n-ö sundasumiselt oli naasnud. 10. septembril 1957 toimus Vanemuises asutuste teatrivolinike ja teatritöötajate nõupidamine, mida võib pidada traditsiooniliste teatrikülastajate konverentside eelkäijaks. Järgmise hooaja algul, 17.09.1958 peeti juba kõigile huvilistele avatud teatrikülastajate konverents. Tegemist oli Tartus väga populaarse üritusega, kus kõigile kohale tulnutele ei jätkunud sageli saalis istekohti – seisti seinte ääres püsti, istuti põrandal jne.
Sirp ja Vasar 12.10.1962. Kask võrdleb seal Birjukovi “Tüliõuna” lavastust Moskva Satiiriteatris (lav V. Plutšek) ja Vanemuises (lav K. Süvalep) viimase kahjuks. Järgneb poleemika Edasi veergudel, kus võtavad sõna J. Feldbach (“”Tüliõun” “Vanemuises”, 21.10.), A. Kaal (“Vanamehel läks veel hästi”, 28.10.) ja Ü. Tonts (“Paar repliiki “Tüliõuna” puhul”, 18.11.).
Ilmar Tammur (1921–1989) oli aastail 1952–1970 Draamateatri peanäitejuht.
Nõukogude plaanimajanduse tingimustes polnud võimalik sellist muudatust siiski teoks teha.
Benoît Constant Coquelin (1841–1909), prantsuse näitleja, teatrijuht ja teoreetik, tuntud kui Coquelin aîné [vanem], kes uskus pigem simulatsiooni kui reaalsete emotsioonide esitamisse laval. Rääkides teatrikunsti kahest peavoolust – etendamis- ja läbielamisteatrist, toob Stanislavski oma raamatus “Näitleja töö endaga” näiteid mõlema suuna silmapaistvatest esindajatest: etendamisteatris Coquelin ja läbielamisteatris Tommaso Salvini (1829–1915). Irdi artikkel, millest Kase kirjas räägitakse, on kirjutatud Stanislavski 100. sünniaastapäeva puhul ja kannab pealkirja “Ühest moskvalasest Aleksejevist ja tema tegudest” (ilmunud Loomingus 1963, nr 1, lk 125–133, ja raamatus “Ceterum censeo”, lk 317–334).
Alates 1946. aastast Berliinis ilmunud poliitika ja teatri ajakiri.
Kiri on lisatud Kase artiklile “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja eesti nõukogude teatri sünd /1917–1920/” (EKLA, f 307, m 274: 5).
Teatriteadlaselt Lea Tormiselt leidub Irdi fondis sama kuupäeva kandev kiri (EKLA, f 307, m 25: 31), kus on samuti juttu ühisest kirjakirjutamisest.
Romulus Tiituse karikatuur Irdist.
Evald Kampus, kauaaegne Vanemuise kirjandusala juhataja.
Viktor Maamägi, tollane ENSV TA Ajaloo Instituudi direktor.
Vt viide 15.
Irdi fondis leiduvad N. Andreseni, V. Hioni, A. Pringi, Õ. Elango jt retsensioonid nimetatud käsikirjale, neist osa (s.h ka V. Maamäe arvamus) on lisandunud hiljem, s.t kannavad hilisemat kuupäeva kui K. Kase kiri. Enamus neist on küllalt tunnustavad ja raamatu ilmumist toetavad. Poleemika areneb peamiselt teemal “kunst versus poliitika”, s.t Irdil soovitatakse põrandaaluse EK(b)P osa Tartu Töölisteatris rohkem esile tuua. Samuti esitatakse soovitus kõrvaldada mõne persona non grataks muutunud isiku nimed (Sõštšikov, Köhler), mida Ird pole siiski teinud. K. Kask oma kirjas (05.09.1961) soovitab Irdil just iseenda rolli enam esile tuua.
Enn Toona (1909–1973), näitleja ja lavastaja.
Majakovski näidendi “Lutikas” lavastas Draamateatris 1963. a Mai Mering.
H. Siimiskeri “A. H. Tammsaare. Lühimonograafia” ilmus 1962. a. Esimeseks arvustajaks, keda Kask siin silmas peab, oli Endel Sõgel, kellelt ilmus Sirbis ja Vasaras artikkel “Mitte ainult Tammsaarest ja monograafiast”, kus ta muu hulgas manitseb Siimiskeri, et klassivõitluse aspekt Tammsaare loomingus pole piisavalt esile toodud ja esitab muidki ideoloogilisi etteheiteid (Sirp ja Vasar 25.01.1963, 01.02.1963). Hiljem ilmusid pädevamad retsensioonid H. Puhveli (Keel ja Kirjandus 1963, nr 4) ja O. Kuninga (Looming 1963, nr 8) sulest.
Stanislavski 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents “Stanislavski ja kaasaegne teater”.
Ird esines konverentsil ettekandega “Stanislavski ja lavastaja”, Panso rääkis Stanislavski süsteemist ja näitlejatööst.
Panso oli sel perioodil praktiliselt vabakutseline ja lavastas Vanemuises Sophoklese “Kuningas Oidipust”.
Maria Knebel (1898–1985), vene näitleja, lavastaja ja pedagoog, GITIS-e režiifakulteedi professor, Voldemar Panso juhendaja GITIS-es, kõneles konverentsil isiklikest kokkupuuteist Stanislavskiga.
