teismelised või noh, meist oluliselt nooremas eas tüübid. Nende riietuse järgi võiks arvata, et nad on saabunud otse rannast. Lühikesed püksid ja sandaalid. Nende kõrval näeme meie välja nagu tõelised matkajad.
Esimeste sammudega saab selgeks, et matka algus on nagu jalutuskäik botaanikaaias. Looklev teerada on ääristatud kivikestega. Üle ojade on ehitatud sillad. Iga paari kilomeetri järel on välikäimla. Linnud laulavad ja ahvid hüppavad. Isegi minul on enesetunne paranenud. Pakikandjad tormavad mööda, kandes pea peal meie kotte. Mäest allatulijatele tuleb teed anda. Astume viisakalt kõrvale ja tervitame. Mõni vastutulija veab vaevalt jalgu järel, teine aga lausa jookseb. Mõnel on nägu paistes ja mõnel nina kärnas. Sealsamas aga vilistab teine laulujuppi ja naerab. Peamised vastutulijad on noorepoolsed mehed. Lõpuks ka mõni vanem inimene.
Tempo on aeglane, kohati isegi liiga.
„Pole, pole,“ ütleb August. See tähendab suahiili keeles „tasa, tasa“ ehk „aeglaselt, aeglaselt“.
„Mida aeglasemalt me liigume, seda parem on enesetunne ja nii on ka tõenäosus tippu jõuda suurem,“ lisab Gild, üks meie abigiididest.
Teadaolevalt jõuab Kilimanjaro tippu vaid 75 % alustanuist. Peamine põhjus on vähene aklimatiseerumine ja vale tempo. Ületreenitud inimestel on eriti raske. Ega muidu alpinistid enne mägedesse minemist endale rasva kõhule ei kogu! Tundub küll, et meie seltskonna ülekaaluline olen vaid mina. Enda arust muidugi. Seega on mul tõenäosus tippu jõuda täitsa olemas.
Kõik sammuvad vaikuses ja oma mõtteid mõeldes. Erilist vestlust keegi ei arenda. Nii jõuan ka mina rohkem ringi vaadata ja enda ümber laiuvat metsa nautida.
Omanäoline taimestik on siin tõesti. Kilimanjaro, kohalike mõistes „taevasaar“, esindab viit kliimavööndit ja on bioloogiliselt väga mitmekesine piirkond. 3000meetrises kõrgusevahemikus on esindatud erinevaid metsatüüpe, kus kasvab üle 1200 taimeliigi. Niiskel lõunaküljel kasvavad okooteametsad, kuival põhjaküljel aga manglipuu- ja kadakatihnikud. Kanarbikurikkad lähisalpimetsad 4100 meetri kõrgusel on Aafrika kõige kõrgemal asuvad pilvemetsad. Kuigi see elukeskkond on bioloogiliselt mitmekesine, on siin loomaliike vähe. Kesist loomavalikut Kilimanjarol võib seletada madalamatel kõrgustel asuvate metsade hävimisega. Kilimanjarol elutsevad suurtest metsloomadest vaid pühvlid ja sedagi ainult põhjanõlvadel. Liiga palju külasid ja linnu ümber mäe on loomad eemale peletanud.
Üks Kilimanjaro metsade erijooni on see, et puudub bambusevöönd, mis on olemas kõigil teistel Ida-Aafrika kõrgetel ja sademerikastel mägedel. Kilimanjarol on esindatud viis põhilist loodusvööndit: vihmametsad, nõmmed, rabanõmmed, mägikõrbed ja liustikud. Esimene ja viimane päev on tavaliselt vihmametsa päev, mäenõlvadest ülesminek on justkui ekskursioon läbi maailma kliimavööndite troopikast kuni Arktikani.
Alates 1912. aastast on haihtunud üle 80 % Kilimanjaro jääkattest. Aastatel 1912–1953 kadus see kiirusega umbes 1 % aastas, ajavahemikus 1989–2004 juba 2,5 % aastas. Jääkattest, mis oli olemas aastal 2000, on selle raamatu kirjutamise ajaks kadunud 36 %. Kuigi Kilimanjaro jääväljade praegune kahanemine ja õhenemine näib mäe kaheteistkümne millenniumi pikkust ajalugu arvestades ainukordne, langeb see siiski kokku laiaulatusliku liustike taganemisega väikestel ja keskmistel kõrgustel kogu maailmas. Kui midagi ei muutu, saab Kilimanjaro hinnanguliselt täiesti jäävabaks ajavahemikus 2022–2033.
Vahepeal oleme jõudnud lõunapausiks mõeldud peatuspaika. Avame oma pappkarbid. Keedumuna, kukkel, tükk praetud kana, veidi pähkleid, kõrrejook, väike banaan ja muffin. See on meie lõuna. Minu isu on olematu. Tahan vaid magusat. Banaan, kõrrejook ja muffin on kõik, mida süüa suudan. Hea meelega oleksin pigem pikali kui püsti. Neelan järjekordse aspiriinitableti. Täna vist alles teine.
Liina võtab saapad ja sokid jalast. Tema parema jala varbad on kahtlaselt paistes ja punased. Vaatan neid eemalt ja aiman halba. Nimelt oli paar aastat tagasi Ghanas sama lugu. Ühel meie reisisellil paistetasid varbad üles. Mingi imelik putukas oli hammustanud teda varba vahelt, varbad läksid siniseks ja king ei mahtunud enam jalga. Hiljem kodus olles opereeriti ta jalga ja paistetust lahti lõigates avastati, et varvaste vahele on end elama asutanud suur valge vagel. Võib-olla oleks isegi liblikas sealt kunagi välja lennanud, kui oleks oodanud ja varvaste muutumise arengut jälginud.
Muidugi ei julge ma seda lugu rääkida. Sest mis see hetkel aitaks! Tundub, et mu hoiatust, et safari ajal tuleb kinniseid jalatseid kanda, ei olnud kuulda võetud. Noh, tegelikult võib küll ka igast hotellist või lennujaamast endale tundmatu putukahammustuse hankida. Mind ründas ükskord Ugandas Kampala kesklinna hotellis tsetsekärbes. Muidu elab see putukas Niilusel, kuid kuidagi oli ta linna jõudnud ja mind ohvriks valinud. Pärast hammustust magasin mitu päeva maha. Kogemus missugune.
„Kas saabas hõõrub?“ tunneb Ivar huvi.
„Ei, vist on keegi hammustanud. Kuidagi imelikult valus ja paistes on.“
„Äkki peaksid laagrisse jõudes kompressi tegema – viinasokke?“
„Kas kellelgi on siis viin kaasas?“
„Gunnil kindlasti on!“ teab Ivar varasemate ühiste matkakogemuste põhjal.
„Aeg edasi liikuda!“ hüüab meid August. Järgmised tunnid sammume vaikuses. Gunn viskab nalja, kuid ta on kaugel ees ja tema naljad jäävad meile Liinaga kättesaamatuks. Üldse oleme pärast lõunapausi kuidagi laiali valgunud. Liina lonkab juba märgatavalt ja mina vaarun palavikus. Aspiriin on oma töö teinud ja higi voolab mööda selga.
Umbes 2600 meetri kõrgusel on vihmametsast saanud mingi imelik mets. Kõik puud on raagus ja habemega. Päike hakkab madalamale vajuma ja on juba päris jahe. Minu higistamine aga ei lõpe ega lõpe. Saaks vaid pikali olla.
Kella neljaks oleme Mandara onnide juures. Esimene laager. Administraatori juures tuleb oma nimi jälle kirja panna. Lahtisest uksest kõlab Sveni ja Indreku kõva naer. Midagi peab olema ikka väga naljakat. Juba joostaksegi fotokate järele. Ukse vahelt vaatab vastu ilus paks kohalik laagrivalvur, kellel on seljas kollane T-särk kirjaga „Jõgevatreff“. Eestlased on pärast kuulsat motoüritust mäel käinud ja oma vana T-särgi kingituseks maha jätnud!
„Milline majake kuulub Svenile ja tema naistele?“ kähistan küsida.
„See kolmas seal,“ saan kiire vastuse.
Kuna fotoseanss Jõgevatreffi kutiga mind ei huvita, lohistan oma kotid tuppa. Algul lihtsalt laman, kuid peatselt hakkab külm. Võtan jõuvarud kokku ja pakin seljakoti lahti. Vahetan läbihigistatud särgi puhta vastu. Pesemisele ei jõua mitte mõeldagi, rääkimata muust tegutsemisest. Poen magamiskotti ja proovin veidi magada. Kahjuks see eriti ei õnnestu, kuna kõik voorivad edasi ja tagasi. Juba pakutakse kuuma teed, küpsiseid ja popkorni. Agaramad lähevad lähedal asuva Maundi kraatri juurde, kus saavad nautida avarat vaadet üle tasandiku ja Jipe järve. Kauguses võib näha päikeseloojangus Pare ja Usambara mägesid. Mina proovin samal ajal veidigi magada. Sven toob mulle teed ja küpsiseid, mis jäävad minust puutumata. Lihtsalt isu ei ole.
Õhtusöögi ajaks ajan end püsti ja komberdan söögisaali. Suures ruumis on kaetud lauad kõigile, kes samas laagris peatuvad. Ameeriklastest teismelised on endiselt sandaalides ja lühikestes pükstes. Lisaks on üks venelanna, kes tutvustab end ajakirjanikuna Moskvast. Rohkem meid polegi.
„Huvitav, millal see söögiisu pidi ära kaduma? Ma sööks küll hetkega selle laua siin tühjaks,“ avaldab Sven arvamust.
Supp on hea ja soe. Kerge ingverimaitseline hall ollus. Nagu piimaga lahjendatud soust. Aga mulle maitseb ja suudan seda süüa. Ent praad, milleks on makaronid ja juurvilja-lihakaste,
