pealambi valgusel. Elektrit ei ole. Olen endale mõttes tänulik, et ei pea telgis olema. Haigena oleks see kindlasti ebamugavam. Samas kirun end maa põhja, et selline nannipunn olen. Organiseerin reisi ja siis jään ise haigeks…
Läbi une kuulen, kuidas teised tuppa tulevad. Sahmimine ja kolistamine raugeb päris kiiresti. Peagi on kuulda kerget norinat.
HOMMIK EI OLE ÕHTUST TARGEM
Sa keedad mulle kohvi ja see on üliarmas.
On voodilina põrandal, mul külmetab suur varvas.
Ma soovin keedumuna, röstsaia väike viil.
Sa oled minu juures, sel hetkel, täna siin.
Olen maganud pea kümme tundi. Läbi seinte on laagriplatsilt kosta esimesi hääli. Kell on kuus varahommikul. Magamiskott on öisest higistamisest niiske ja põis punnis. Otsin hämaras oma saapaid, et pissile minna. Proovin küll mitte kolistada, kuid siiski hakkavad ka teised nihelema. Karge hommik tervitab päikesetõusuga. Mul on hea ja kerge olla. Jalgu lohistades lähen läbi märja rohu tualettideni. Vabanen ööga kogunenud põielaadungist ja vaatan veidi ringi.
Eilne õhtu on mälust kadunud. Pigem mitte kadunud, vaid ma ei ole jaksanud olulisi asju enda jaoks fikseerida. Piilun ukse vahelt söögikambrisse. Giidid ja kandjad pakivad oma magamisasemeid kokku. Nad kõik on veetnud öö rivis söögikambri põrandal. Ruum haiseb mustuse ja higi järele. Tundub, et olen seal üleliigne, ja lahkun sõnagi lausumata. Eemalt on tunda praemuna lõhna. Hommikusöök on tulele pandud. Lähen tagasi meie onni ja poen uuesti magamiskotti. Vahin lakke ja mõtlen omi mõtteid.
„Hommik, kuis tervis?“ kuulen Liinat ennast vaikselt hüüdmas.
„Suhteliselt okei vist. Kurk veidi valutab. Ja sinul?“
„Varbad tuikavad ja on endiselt paistes.“
„Päris jama.“
„Jama jah. Ma lähen vetsu ja proovin, kuis kõndida on.“
Kerge kolksatusega sulgub Liina järel uks. Kuulan hääli ja sagimist. Kaua ma lamada ei viitsi ja hakkan asju kokku pakkima. Minu sahmimine äratab ka viimased kaks unimütsi ning varsti on kogu ruum täitunud naeru ja jutuga. Liina on vahepeal tagasi tulnud ja otsustab tänase päeva veel siiski kaasa tulla. Kuigi ta jalg ei näita ühtegi paranemismärki, ei taha ta veel alla anda.
Hommikusöögiks on praemuna, saiad ja mõned vorstiräbalad. Tuuakse ka suur pott putru. Mina seda süüa ei suuda. Pudrud ei ole kohe üldse minu teema, ei kodus ega mäel. Kuigi peaks end sundima sööma, jään vaid kohvi ja võisaia juurde.
August jagab tänased lõunasöögipakid meie vahel laiali. Piilume karbi ääre vahelt sisse: väga see sisu eilsest ei erine. Pigem on toitu isegi vähem. Ivar sokutab oma lõunapaki Gunni seljakotti ja lubab selle eest terve tee ise ta kotti kanda.
Kell kaheksa asume teele. Ilm on ilus ja meeleolu hea. Ümbritsev loodus muutub iga saja meetriga, maastik läheb kivisemaks ja rajad ebaühtlasemaks. Ivarile tundub meie tempo liiga aeglane ja ta paneb ees pikema sammuga minema. Nojah. Tundub, et ta unustas, et kannab Gunni seljakotti, kus on mõlema lõunasöök ja riided. Loodame, et ta ootab meid lõunapausiks mõeldud kohas. Meie kaheksane kamp on jällegi veidi laiali valgunud. Kõik on leidnud oma tempo ja ega ei peagi üksteise sabas kõndima.
Gild tunneb huvi mu tervise vastu ja muretseb Liina jala pärast. Arendan temaga vestlust, et teada saada, mis põnevat mäel ka juhtunud on.
„Mis sa arvad, kui vana ma olen?“ naerab Gild laginal.
„No pakuks kolmkümmend.“
„Ehehhee! Ma olen hoopis kolmkümmend kaheksa. Mäel olen töötanud juba kakskümmend aastat. Esimesed seitse aastat olin pakikandja, siis tegin giidieksami ja see on mu kolmeteistkümnes aasta.“
„Ja mitu korda sa tipus oled käinud?“
„Ma ei loe oma tippe – paarsada või rohkem. Kas sina mäletad, mitu korda sa kontoris tööl oled käinud?“
„Aga mis vahe on abigiidil ja giidil?“
„Me oleme tegelikult kõik giidid, litsentsiga, muidu ei saakski me mäel töötada. Lihtsalt peagiid on see, kes paneb meeskonna kokku ja vastutab kõige eest. Abigiidid on giidid, kes peavad teda kuulama. Eelmisel nädalal oli mul rühm Poolast ja siis olin mina peagiid.“
Vahepeal peame teed andma pakikandjatele, kes, kotid pea peal, meist mööda jooksevad. Riided ja jalatsid on neil seljas-jalas olematud. Mõnel vennal paistavad isegi varbad läbi kingade.
„Räägi mulle veidi sellest tööst siin mäel,“ jätkan poolelijäänud vestlust.
„Kõik peavad alustama pakikandja tööst. Selliseid giide ei ole olemas, kes poleks enne kandjana töötanud. Kuna tööd ei ole lihtne saada, siis tulevad siia pakikandjaks ennast pakkuma kõik ümbruskonna noored poisid. Palk on olematu, mõni dollar päevas, kuid loodetakse turistidelt saadava jootraha peale. Leidub ka neid firmasid, kes üldse pakikandjatele palka ei maksa. Nad saavadki vaid jootraha ja matkajad jätavad oma varustuse neile kingituseks. Tegelikult viiakse peaaegu kõik, mis teilt saadakse, turule müügiks. Sest kui porter korralike saabastega mäele tuleb, siis vaevalt, et keegi talle oma saapad annab.“
„See on nagu teadlik haletsuse peale rõhumine.“
„Ma ei saa aru, mida sa sellega mõtled.“
„Mida halvemini meeskond riides on, seda suurem on tõenäosus saada turistidelt uusi ja paremaid asju kingituseks.“
„Eee…“ ei ole Gild minuga päris nõus. „No ikka jäetakse asju endale ka, aga raha on meil rohkem vaja. Süüa tahaks ju ka. See ongi raske töö ja need, kellel rohkem haridust või võimalusi, lähevad mujale tööle. Mäel töötamine peab meeldima ka. Sa ei saa giidiks õppida ja siin töötada, kui ei meeldi.“
„Kas sina töötad kogu aeg koos Augustiga ja samas firmas?“
„Ei, mitte alati. Suurtes firmades on giidid palgal, kuid enamik firmasid kasutab meid, oleme nagu eraettevõtjad. Palkavad nad meid vaid siis, kui on matkajaid. Töötame mitme firma jaoks. Vahepeal, kui tööd pole, otsime muid juhutöid linnas või külades. Mina kasvatan oma aias kohvi. Giid komplekteerib meeskonna. Valib abigiidid ja abigiidid saavad aidata valida koka ja pakikandjad. Vahel ei saa ise kokka valida, vaid firma ütleb, kelle pead meeskonda võtma. Kokk koostab menüü ja koos giidiga ostetakse vajaminevad toiduained. Firma ise ei tee midagi. Kogu varustuse, meeskonna ja toidu komplekteerimine on peagiidi rida.“
„Mida te ise sööte?“ jätkan uurimist.
„Ugali’t ja chai’d ja giidid jagavad omavahel ka seda, mis teie toidust üle jääb.“
Ugali on maisijahust ja veest tehtud puder, mis mätsitakse peos pätsideks ja süüakse erinevate kastmetega. Tundub, et mäel erilist rõhku kastmetele ei panda ja kandjad peavad leppima vaid jahuplönni ja chai ehk teega.
„Kellena teie kõik töötate ja palju te teenite?“ on Gild väga otsekohene.
„No ma ei tea, sa pead igaühe käest ise küsima. Me ei räägi tavaliselt rahast.“
„Aaah, nojah.“ Tundub, et mu vastus teda ei rahulda, aga ta jätkab neutraalsemal teemal.
„Mul
