palavik on jälle tõusnud – suudan kaameraga klõpsutada. Ka ameeriklased jõuavad kohale. Nüüdseks on nende sandaalid asendunud saabastega, kuid püksid on endiselt lühikesed. „Karastunud poisid,“ oskan vaid mõelda. Lisaks on neil kogu aeg suitsud ees ja ka oma väikeseid seljakotte lasevad nad giididel kanda. Teistega nad laagrites eriti ei suhtle ja üldse jätavad ülbe mulje.
Horombo laager on ööbimispaigaks nii neile, kes alles mäkke lähevad, kui ka neile, kes alla tulevad. Need, kes on maksnud lisapäeva eest, aklimatiseeruvad ja ööbivad samuti siin. Meie peame kahjuks juba homme edasi minema. Nii palju siis aklimatiseerumisest. Aga saan selles ainult ennast süüdistada: kuna mulle seda võimalust ei pakutud, siis ka ise küsida ei osanud.
Arvestades rahvarohkust on ka söögimajakesi siin kaks. Ühest kostab soomlaste vali naer ja lorilaul. Ivar on juba jõudnud meie naaberrahvaga tutvust teha. Pensionärid Soomest on kõik valdavalt 60aastased ja veelgi vanemad. Istuvad siin juba teist päeva ja aklimatiseeruvad. Homme asuvad koos meiega teele. Sommid tunduvad meiega võrreldes oluliselt rõõmsamad ja tervemad.
Liina jalg on täiega tuksis ja ta otsustab seda näidata laagrivanemale. Vanamees vangutab pead ja lausub kategoorilised sõnad: „Edasi sa ei lähe. Kohe tuleb alla minna ja seda jalga arstile näidata. Mida kiiremini, seda parem. Peaasi, et sa veremürgitust ei saa.“
Hakata täna tagasi alla minema ei ole kõige parem mõte ja meie giidile Augustile see ei meeldi. Kohe läheb pimedaks ja pimedas ei ole hea laskuda. Langetame ühise otsuse, et Liinal tuleb siiski öö meiega veel veeta ja homme hommikul alla tagasi minna. Kuna mul endal on palaviku käes vaevlemisest samuti juba küllalt, vaagin mõtet minna solidaarselt koos Liinaga alla. Kuidas ta üksi meist eraldub? Kaalun kaasamineku plusse ja miinuseid.
Õhtusöögilauas teatan, et kuna ma olen rühma juht, siis pean õigeks koos Liinaga alla minna. See mõte ei meeldi kellelegi ja mind hakatakse ümber veenma. Kuna mu enesetunne ei ole eriti paremaks läinud, toon vabanduseks ka omaenda tervise. Tegelikult ei tea ma, mida teha. Ühtepidi on nagu kahju pooleli jätta, aga teisalt oleks aus minna Liinaga alla. Kuid ka Liinale ei meeldi mõte, et mina tema jala pärast katkestan.
Olen suures segaduses. Lähen ning istun õue kividele. Vahepeal on pimedaks läinud, all orus kumab tuledes Moshi linn.
August tuleb ja istub mu kõrvale.
„Ära muretse,“ alustab ta vestlust. „Abigiid ja kaks pakikandjat lähevad Liinaga kaasa ja me viime teda kandekäruga, et ta ise kõndima ei peaks.“
Mis ma ikka selles suures sisemises segaduses vastata oskan.
„Hommik on õhtust targem. Ma pesen nüüd hambad puhtaks ja lähen magama.“
SEITSE PÄKAPIKKU
Seitse päkapikku – täitnud on mu olevikku.
Seitse päkapikku – vajumas on igavikku.
Seitse päkapikku – jäänud on vaid minevikku.
Seitse päkapikku – vajan teid ka tulevikku.
Ärgates otsustan, et lasen Liinal valida, kas ma lähen temaga kaasa või mitte. Liina leiab, et minu katkestamine oleks mõttetu, ja soovitab mul teistega koos edasi minna.
„Mina lähen alla ja hotelli. Kindlasti saan arstiabi ja jään teid siis mõnusasti ootama. Meid on aga kokku seitse pluss sina. Sa peaksid ikka ülejäänute eest vastutama. Mõtle, kui miskit veel juhtub! All hotellis muretseksid niikuinii kogu aeg ja endal jääb tipus käimata,“ veenab Liina.
„Sul on vist õigus. Ma lähen teistega edasi.“
Pärast hommikusööki jätame Liinaga hüvasti ja ees ootab teekond Kibo laagrisse. Tõus peaks olema kilomeeter, sest laagriplats on 4700 meetri kõrgusel merepinnast. Sellel päeval matkame umbes seitse tundi. Läbime palja ja tühja mägikõrbe Kibo ja Mawenzi vahelisel kurul. Kogu teekond on tuuline ja külm. Otsime kottidest välja villased mütsid ja kindad. Tuul lõikab läbi jopede. Puhkepause eriti teha ei saa, sest külm ja tuul ei lase kaua kividel istuda. Kuigi iga päev peaks jooma kolm kuni viis liitrit vett, on külmaga raske end jooma sundida.
Meie rivi on veninud pikaks kui soolikas. Kõigil on oma tempo ja rohkem peetakse oma sisemonolooge, kui räägitakse teistega.
„Aga kust tuleb see nimi Kilimanjaro? Mida see nimi üldse tähendab?“ küsin ühe abigiidi käest, kelle nime ma meenutada ei suuda.
Olen ise enne lugenud, et alguses oli nimeks suahiili keeles kaks sõna Kilima Njaro ja maasai keeles Oldoinyo Oibor. See nimi on kui pilvedega looritatud saladus. Tähenduseks võib olla valguse mägi, suursugune mägi või karavanide mägi. Kohalikul tšaga hõimul ei olegi terve mäemassiivi jaoks oma nime, vaid nad kutsuvad tuttavat lumist tippu, mis kõrgub majesteetliku vahimehena üle terve Aafrika mandri, olles ühtlasi selle kõrgeim punkt, lihtsalt nimega Kipoo, nüüdne nimekuju on Kibo.
Giidid pajatavad lugusid, mida vanad mehed teavad rääkida, et kaua aega tagasi, kui see lumine kuppel tšagadele silma hakkas, otsustati mäe otsa ronida, et seda lähemalt uurida, kuid loomulikult ei jõutud eriti kaugele. Siit ka nimi Kilemanjaare, Kilemanyaro või hoopis ehk Kilelemanjaare, mis tähendab „see, millele jäädakse alla“ või „see, mis on võimatu“.
Kas kõik taandub pelgalt sellele, et palju hilisemal ajal on püütud sellele nimele võõramaalastest maadeuurijate soovil selgitust leida? Kas on lugu ehk üldse nii, et kui ammusel ajal kuulsid rannikult pärit pakikandjad tšagasid ütlemas kilemanjaare või kilemajyaro, viidates lihtsalt sellele, et selle mäe otsa on võimatu ronida, pidasid võõramaalased seda hoopis mäe nimeks? Võib-olla. Kuid kas sel ongi tähtsust?
Seal ta siis seisab. Kilimanjaro – või ükskõik, kuidas me seda mäge ka ei kutsuks – on Ida-Aafrika ületamatu ilu võrdkuju. Kui seda oma silmaga näete, siis mõistate, miks. Kilimanjaro ei ole mitte ainult Aafrika mandri kõrgeim tipp, vaid ka maailma kõrgeim eraldiseisev mägi – see sirutub uhkes üksinduses taeva poole umbes 900 meetri kõrgusel võsasel rannikutasandikul ja selle suurim kõrgus on aukartustäratav 5895 meetrit.
Vahepeal on ka Gild mu kinni püüdnud ja jagan oma uudishimu temaga.
„Kilimanjaro kohta ringleb arvutul hulgal lugusid ning tuhandeid müüte ja legende,“ alustab Gild õhinaga. „Mäe nõlvadel elava tšaga hõimu esindajad vestavad lugusid pügmeedest, kes ei ole pikemad kui inimlapsed ning kes elutsesid kunagi selle koobastes ja kaljulõhedes. Räägitakse, et kaljulõhedes, kuhu ei ole kunagi astunud turistide jalg, elasid jahipidamisest ja korilusest elatuvad mägipügmeed.“
„Kes on mägipügmee?“ uurin ma, sest pole kindel, kas sain sellest sõnast õigesti aru.
„Nagu inimesed, aga sa ei näe neid. Ja parem ongi.“
„Aa, nagu lumeinimesed.“
Teadsin juba enne, et Kilimanjaroga on seotud rikkalikult rahvapärimusi. Kohalikud seostavad võimast lumega kaetud mäetippu taevaste võimudega, uskudes, et see on jumala eluase, mille muudab eriti kauniks säravvalge lumi. Varem süüdistasid kohalikud kuival aastaajal vihma puudumises mäel elutsevaid kurje vaime, kuid kui vihma sadas liiga palju, kummardasid nad palvetades mäe poole ja palusid jumalalt andestust.
„Tahad, ma räägin sulle veel ühe loo?“ jätkab Gild.
„Räägi,“ ootan põnevusega.
„Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse
