ma vist reisin liiga palju ja pole veel leidnud õiget, kes abieluettepaneku teeks.“
„Teie, mzungu’d, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe.“
See on juba mitmes kord, kui mind mzungu’ksnimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui „neeger“ – otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna „neeger“ ja kuidas valged end mzungu’na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu’deks ja kui meie kohta kõnes seda sõna kasutatakse, siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see „keegi valgenahk“ või „käitub nagu rikas“.
„Kas sul on üks või mitu naist?“ olen ma uudishimulik.
Gild kõkutab naerda. „Üks ikka. Ma olen maasai, kuid juba mitu põlve linnas elanud. Sugulastel, kes külades elavad, on jah mitu naist.“
„Kas linnas ei tohi mitut naist pidada?“
„No tohib ikka, aga see on väga keeruline. Siis pead sa olema väga rikas. Nagu Sansibari moslemid.“
„Sa oled tubli mees. Üks naine ja neli last.“
Gild kihistab naerda ning osutab eemal paistvatele laudadele ja välikäimlatele. „Näe, seal teeme lõunapausi ja saame süüa.“
Nii nagu me kartsime, ongi Ivar ees ära kadunud nagu Välek Vibulane. Jagame Gunniga mu lõunasööki ja joogivett. Kahjuks või õnneks on mu söögiisu olematu. Enesetunne hakkab jälle halvenema.
„Kas sul on mäehaigus?“ uurib Gild.
„Ei, ma sain paar päeva varem lennukis külma ja jäin grippi. Külmetasin end Aafrikas ära. Kes seda usuks?“
Kilimanjarol saab mägironijatele kõige sagedamini saatuslikuks äge mäestikuhaigus (AMS). See võib tulla üllatusena neile, kes on igal aastal Kilimanjarole ronivate hordide tõttu eksiarvamusel, et Aafrika kõrgeim tipp on ohutu valik. Kahjuks – ja nagu iga mägironija kinnitab – ei ole olemas ohutut mäge, eriti kui see on pea 6000 meetrit kõrge, selle tipus valitsevad äärmuslikud ilmastikuolud ja madalamatel nõlvadel võib päevade kaupa vihma kallata.
Kuid mägironijate suurim vaenlane ei ole Kilimanjarol ilm, vaid hoopis kõrgus. Pole üllatav, et KINAPA (Kilimanjaro rahvuspark) tõrgub avaldamast, kui palju mägironijaid Kilimanjarol hukkub, kuid on teada, et aastatuhande vahetuse pidustuste ajal, kui mäel oli ainuüksi vana-aastaõhtul üle tuhande inimese, kaotas neist elu kolm ja päästa tuli veel 33. Ametivõimud teevad kõik, et surmajuhtumite arvu vähendada: teejuhid saavad põhjalikku väljaõpet, mida teha, kui kellelgi rühmast ilmnevad mäestikuhaiguse sümptomid, ning kaotsijäämise vältimiseks peavad mägironijad igal õhtul end laagris registreerima.
Kuid iga mägironija saab ka ise midagi ära teha – ennetada mäestikuhaiguse tekkimist.
Mäestikuhaiguse tekkemehhanism on üsna lihtne. Troposfääris (kõrgusvahemik merepinnast kümne kilomeetrini) on õhu koostis alati ühesugune: õhk sisaldab 20 % hapnikku ja 80 % lämmastikku.
Nii et kui öeldakse, et mäestikuhaigust põhjustab mäetipus valitsev hapnikupuudus, siis ei pea see rangelt öeldes paika. Õhus on endiselt 20 % hapnikku. Probleemiks ei ole mitte hapniku vähesus, vaid langenud õhurõhk.
Õhurõhk langeb umbes kümnendiku iga ülespoole tõustud 1000 meetri kohta. Seega on õhurõhk Kilimanjaro tipus 40 % merepinnal valitsevast õhurõhust.
Teisisõnu ja lihtinimese keeles tähendab see, et kuigi mäetipus sisse hingatud õhus on endiselt 20 % hapnikku nagu merepinnalgi, ei täitu kopsud õhuga nii kergesti, sest langenud õhurõhu tõttu surutakse seda kopsudesse vähem. Nii jõuab Kilimanjarol kopsudesse iga hingetõmbega pea poole vähem õhku – ja hapnikku – võrreldes sellega mis näiteks mere ääres.
Sellised tingimused võivad inimese tervislikku seisundit tõsiselt kahjustada, sest lõppude lõpuks on hapnik meie heaoluks vältimatult vajalik. Selleta ei saa talitleda ei elutähtsad organid ega lihased. Neisse transpordivad hapnikku punalibled. Punalibled ammutavad seda kopsudest ja jõuavad tänu vereringele, mida süda käimas hoiab, kõikjale organismi, varustades seda hapnikuga. Probleemid tekivad kõrgusel, kus kõige elutähtsam organ ehk inimaju ei saa piisavalt hapnikku ja selle talitlus on häiritud. Aju võib võrrelda keha juhtimiskeskusega. Kui see hakkab tõrkuma, teeb seda ka ülejäänud organism – ja sageli lõpeb see surmaga.
Õnneks on inimkeha väga kohanemisvõimeline ja suudab harjuda sellega, et suurel kõrgusel jõuab organismi vähem hapnikku. Inimene hakkab hingama sügavamalt ja kiiremini, veri muutub paksemaks, sest keha toodab rohkem punaliblesid, süda hakkab kiiremini lööma. Selle tulemusena jõuab elutähtsatesse elunditesse sama palju hapnikku kui tavatingimustes.
Kuid selleks, et kehas need muutused toimuksid, on tarvis aega. Kuigi inimene hakkab sügavamalt ja kiiremini hingama pea kohe, kui organism tajub, et hapnikku ei ole piisavalt, kulub vere paksenemiseks paar päeva. Kuid paljudel ei olegi Kilimanjarol viibimiseks rohkem kui mõni päev ja nii ei jõua vajalikud muudatused kehas toimuda. Siis ongi tagajärjeks mäestikuhaigus. Mäestikuhaigust põhjustab see, kui organism ei suuda suurtel kõrgustel viibides piisavalt kiiresti kohaneda õhurõhu langusega.
Kergemad sümptomid on söögiisu kadumine, unisus, peavalu, kõhulahtisus. Raskematel juhtudel kopsu- või ajuturse ja teadvuse kaotus.
„Kui palju on üks pluss üks?“ küsib Gild.
„Kaks.“
„Palju tahad? Kolm, neli või kasvõi sada,“ lõikab Gunn vahele.
„Mis su nimi on?“
„Janika. Sa tead ju.“
„Siis on kõik korras ja me võime edasi minna. Need on peamised kiired küsimused, kui keegi hakkab pilti taskusse pistma. Siis on asi juba nii hull, et tuleb kiirabi järele kutsuda ja haiglasse viia.“
„Ja kui tihti seda juhtunud on?“
„Aastas korra või kaks ikka. Aga surma ma õnneks näinud ei ole. Või, noh, olen küll, kuid sellest ei ole hea rääkida.“
„Kas laibad jäetakse mäele?“ uurib Liina vahele.
„Mõnede pakikandjate omad küll, kuid turistid tuuakse ikka ära. Ma ei teagi, on see tõsi või mitte, kuid millenniumironimise ajal kukkunud üks mees kraatri põhja ja talle vist küll järele ei mindud. Või ikka hiljem mindi. Ma ei tea. See oli üldse üks halb ronimine. Liiga palju rahvast korraga, mäele see ei meeldi. Kui mäele miski ei meeldi, saavad vaimud kurjaks ja ta ajab kõik nurja. Mäega peab sõbraks saama ja temaga tuleb ilusti rääkida. Aga hakkame nüüd edasi minema, tundub, et mäehaigus ei ole teid veel tabanud.“
Pärast kuuetunnist matka oleme jõudnud Mandara laagrist Horombo laagrisse, mis asub 3720 meetril merepinnast ja on kaks korda suurem kui eelmine peatuspaik. Õhk on hõre ja külm. Liikumine oluliselt raskem. Ivar on juba riided ära vahetanud ja meile vastu tulnud. Paar krõbedat sõna talle Gunnilt on
