blondid. Ja ülejäänud on mustad või veripunased või kurat teab mis. Ja…” Ta libistas sõrmedega läbi õhu nagu läbi juuste. „Need on räpased, aga näevad minu omadest märksa paremad välja.” Ta lasi sõrmedel üle oma lõhenenud juukseotste käia.
Paljude Besźeli tänavatel liikujate jaoks, eriti veel sedasorti kandis, olid esmatähtsad söök ja riided lastele, kõss või kräkk endale, söök endale, seejärel vähemad asjad, mille hulgas juuksepalsam oli üks viimaseid. Heitsin pilgu teistele uurijatele, Naustinile, kes end minekule asutas.
„Okei,” ütlesin ma. „Kas sa tunned seda kanti?”
„Noh,” ütles Corwi, „see on natuke kõrvaline, kas pole? See pole isegi õieti Besźel. Minu rida on Lestov. Mõned meist kutsuti sinna, kui neil häda käes oli. Aga ma tegin paari aasta eest siin ringkäigu – ma tean üht-teist.”
Lestov oli juba peaaegu äärelinn, keskusest umbes kuue kilomeetri kaugusel, ja meie asusime sellest lõunas, teispool Yovici silda Bulkya väina ja jõesuudme vahelises piirkonnas. Kordvenna, mis oli õigupoolest saar, ehkki asus maismaale nii lähedal ja oli tänu tööstushoonete varemetele sellega nii seotud, et keegi poleks seda iial saareks pidanud, koosnes kortermajadest, ladudest ning lõpmatute grafiti-kritseldustega omavahel seotud odavatest nurgapoodidest. See kant asus Besźeli südamest nii kaugel, et teda oli erinevalt linnalähedasematest slummidest lihtne unustada.
„Kui kaua sa siin olid?” küsisin ma.
„Kuus kuud, nagu tavaks. Nagu võiski oodata: tänavavargused, üksteist kolkivad pilves lapsed, narkots, hooramine.”
„Mõrvad?”
„Minu aja jooksul kaks või kolm. Narkovärk. Enamasti selleni siiski ei minda: kambad oskavad üsnagi targalt üksteist nii karistada, et RKO sellesse ei sekkuks.”
„Siis on keegi omadega perses.”
„Jah. Või on tal ükskõik.”
„Okei,” ütlesin ma. „Ma tahan, et sa sellega tegeleksid. Mis sul praegu käsil on?”
„Ei midagi pakilist.”
„Ma tahan, et sa natukeseks ajaks ümber asuksid. On sul siin veel sidemeid?” Ta torutas huuli. „Kui suudad, otsi nad üles, kui ei suuda, räägi mõne kohalikuga, vaata, kes neile laulavad. Ma tahan, et sa mängus sees oleksid. Kuula maad, liigu kvartalis ringi – kuidas selle koha nimi oligi?”
„Nagu külal – Pocost Village.” Ta naeris rõõmutult; ma kergitasin kulmu.
„On vast küla tõesti,” ütlesin ma. „Vaata, mida sa leiad.”
„Mu komissarile see küll ei meeldi.”
„Ma tegelen temaga ise. Bashazin, eks?”
„Klaarid ise ära? Nii et mind komandeeritakse siia?”
„Ärme nimetame seda esialgu kuidagi. Esialgu palun ma vaid, et sa sellele keskenduksid. Ja teavitaksid otsejoones mind.” Ma andsin talle oma mobiili ja kontori numbri. „Kordvenna vaatamisväärsusi võid mulle hiljem tutvustada. Ja…” Heitsin pilgu Naustinile ja Corwi nägi, et ma seda tegin. „Hoia lihtsalt asjadel silma peal.”
„Tal on ilmselt õigus. Ilmselt on see mõne ülbe sadisti tegu, boss.”
„Ilmselt küll. Uurime välja, miks sellel naisel nii puhtad juuksed on.”
Instinkti osas kehtis oma liigatabel. Me kõik teadsime, et tänavatöö aegu lahendas komissar Kerevan hulga juhtumeid täiesti mõistetamatute juhtlõngade abil ning et peainspektor Marcobergil puudusid sellised lahenduskäigud täielikult ja tema korralikud tulemused tulid pigem tänu visale tööle. Me ei nimetanud seletamatuid väikeseid vaimuvälgatusi iial „aimdusteks”, kuna kartsime universumi tähelepanu endale tõmmata. Aga neid esines ja sa teadsid, et üks neist on sinu lähedusse jõudnud, kui nägid mõnd uurijat oma sõrmi suudlemas või puudutamas rinda, kus rippus seletamatute vaimupuhangute kaitsepühaku Warsha kujuteldav ripats.
Konstaablid Shushkil ja Briamiv olid üllatunud ning tõmbusid seejärel kaitsesse ja muutusid lõpuks hoopis pahuraks, kui ma neilt küsisin, miks nad olid madratsit liigutanud. Panin nende teo kirja. Kui nad oleksid vabandanud, oleksin sellest mööda vaadanud. Oli masendavalt harjumuspärane näha vereplekkidel politseisaabaste jälgi, laialihõõrutud sõrmejälgi, rikutud ja hävinud proove.
Hoovi serva kogunes aegamööda väike rühm ajakirjanikke. Petrus Mista-nimi-oligi, Valdir Mohli, Rackhausi-nimeline noor sell ja veel paar tükki.
„Inspektor!”
„Inspektor Borlú!” Isegi: „Tyador!”
Enamik ajakirjanikke olid alati olnud viisakad ja suhtunud soosivalt minu palvetesse selle osas, mida avaldamata jätta. Viimase paari aasta jooksul olid tekkinud uued, nilbemad ja agressiivsemad ajalehed, mida ärgitasid tagant ja vahel ka omasid britid või põhja-ameeriklased. See oli paratamatu ja tõtt-öelda olid kohalikud väljaanded igavaks muutunud. Muret ei teinud mitte niivõrd sensatsioonijanu ega ka uue ajakirjanduse loojate närviajav käitumine, vaid ennekõike nende kalduvus järgida kohusetundlikult stsenaariumit, mis oli juba enne nende sündi kirja pandud. Näiteks Rackhaus, kes kirjutas iganädalasele väljaandele „Rejal!”. Kahtlemata käitus ta nimetatud moel siis, kui nuias mult fakte, teades, et ma ei jaga neid talle, ning ka siis, kui üritas alamatele politseinikele altkäemaksu anda ja see tal mõnikord õnnestus, ilma et ta pidanuks kasutama oma tavapärast lauset: „Avalikkusel on õigus seda teada!”
Kui ta seda esmakordselt ütles, ei saanud ma temast arugi. Besźi keeles on sõnal „õigus” nii parajalt palju tähendusi, et mul polnud võimalik tema tagamõtet tabada. Pidin väljendi mõttes tõlkima inglise keelde, mida ma enam-vähem vabalt valdan. Ta oli oma klišeele niivõrd truu, et see kustutas suhtlemisvajaduse. Äkki ei jää ta enne rahule, kui ma pole talle nähvanud, et ta on raisakotkas, guul.
„Te teate, mida ma ütlen,” sõnasin ma neile. Meid lahutas väljavenitatud lint. „Pressikonverents on täna pärastlõunal RKO keskuses.”
„Mis kell?” Mind pildistati.
„Teile antakse teada, Petrus.”
Rackhaus ütles midagi, millest ma välja ei teinud. Pöördudes nägin räpaste tellishoonete vahelt GunterStrászi lõppu. Tuul lennutas rämpsu. Oleksin võinud olla kus tahes. Vanaldane naine eemaldus minust lohiseval sammul. Ta pööras pead ja vaatas mind. Tema liigutus rabas mind ja meie pilgud kohtusid. Mõtlesin, kas ta tahab mulle midagi öelda. Mu pilk haaras tema rõivaid, kõnnakut, hoiakut ja silmavaadet.
Äkitselt taipasin, et naine polnud üldse GunterStrászil, ja ma poleks pidanud teda üldse nägema.
Pöörasin segadusse sattunult otsekohe pilgu kõrvale ja tema tegi sama kärmelt samuti. Tõstsin pea ja silmitsesin maanduma hakkavat lennukit. Kui ma paari sekundi pärast uuesti pead pöörasin, ei märganud ma enam võõral tänaval longates eemalduvat naist, vaid silmitsesin selle asemel hoolikalt siinsamas asuva ja kohaliku GunterStrászi, selle rusutud piirkonna fassaade.
2. peatükk
Lasin ühel konstaablil ennast Lestovi põhjapiirkonda, silla juurde viia. Ma ei tundnud seda kanti hästi. Loomulikult olin kooliajal ja ka mõnikord pärast seda saarel käinud, varemeid külastanud, kuid minu teed käisid teisi radu. Pagaripoodide ja väikeste värkstubade
