veel avatud on?”
„Minu laual?” Ütlesin talle. Komissar noogutas. Isegi neid teisi arvestades andis ta mulle vaba voli neiu Iksiga tegelda.
„Kas te nägite siis kõike?”
Kell lähenes kümnele õhtul, ohvri leidmisest oli möödas üle neljakümne tunni. Corwi – ta ei püüdnudki oma vormi varjata, ehkki me olime märgistamata sõidukiga – juhtis autot mööda GunterStrászi ümbritsevaid tänavaid. Ma ei olnud eelmisest hilisõhtust saadik koju jõudnud ja nüüd viibisin taas samadel tänavatel, kus olin päeval juba käinud.
Suurematel tänavatel ja mõnel pool mujalgi oli kattumispaiku, ent nii kauge piirkond oli valdavalt terviklik. Mõned vanad Besźi stiilinäited, mõned järsud katused või paljude ruutudega aknad – need olid suletud tehased ja laohooned. Hea mitu aastakümmet vanad, sageli katkiste akendega, ja kui ka avatud, siis vaid poolenisti. Laudadega kinni löödud fassaadid. Traatvõrgust esikülgedega toidukauplused. Klassikalises Besźi stiilis lagunenud fassaadid. Mõned majad olid hõivatud ning kirikuteks ja narkourgasteks muudetud, teised tühjaks põlenud ja enda söestunud varjud.
Piirkond ei olnud tihedalt rahvastatud, aga ka sugugi mitte mahajäetud. Sealolijad mõjusid osana ümbritsevast, otsekui oleksid nad alati seal viibinud. Hommikul oli neid vähem olnud, kuid mitte märkimisväärselt.
„Kas te nägite, kuidas Shukman laibaga tegeles?”
„Ei.” Vaatasin oma kaardil järge ajades mööduvat. „Ma jõudsin sinna siis, kui ta oli lõpetanud.”
„Ei kannata?” küsis ta.
„Kannatan küll.”
„Noh…” Ta naeratas ja keeras teise tänavasse. „Eks te peategi sedasi vastama, isegi kui ei kannata.”
„Tõsi,” ütlesin ma, ehkki see polnud nii.
Ta viitas siinsetele piiritähistele. Ma ei öelnud talle, et olin päeval juba Kordvennas neid paiku uurimas käinud.
Corwi ei püüdnud oma politseivormi varjata, sest nii teadsid need, kes meid nägid ja kes võinuksid muidu kahtlustada meid katses neid lõksu püüda, et meil pole see kavas, ning meie soovimatust neid kimbutada näitas ka asjaolu, et me ei liikunud sinikaga, nagu mustjassiniseid politseiautosid nimetati. Keerukad kokkulepped!
Enamik neist, kes meid ümbritsesid, viibisid Besźelis, nii et me nägime neid. Vaesus röövis kuju niigi rahulikelt ja üksluistelt lõigetelt ja värvidelt, mis on moetuks moeks nimetatud Besźi rõivaid alati iseloomustanud. Eranditest osutusid mõned neile pilku heites teisal olijateks, seega jäid nad meil nägemata, kuid ka nooremad Besźi elanikud paistsid värvikamana, nende rõivad olid vanemate omadest kirevamad.
Enamik Besźi mehi ja naisi (kas pruugib seda öeldagi?) ei teinud midagi peale ühest paigast teise liikumise – hilisest vahetusest koju, kodust kellegi teise juurde või poodi. Kuid niimoodi kõigest möödudes avanes meie pilkudele siiski hirmutav maa ja võis näha piisavalt vargset tegevust, mis peletas mulje räigselgest paranoiast.
„Ma leidsin täna hommikul paar kohalikku, kellega varem suhtlesin,” ütles Corwi. „Küsisin, kas nad on midagi kuulnud.” Me sõitsime läbi hämara piirkonna, kus kattumispaiga tasakaal muutus, ja vaikisime, kuni tänavalambid me ümber kerkisid taas kõrgemale ja olid tuttavlikult déconurksemad. Nende lampide all – tänav kaardus eemal nähtamatusse – seisid seina ääres naised, kes müüsid seksi. Nad jälgisid meie lähenemist valvsal pilgul. „Mul polnud eriti õnne,” ütles Corwi.
Ta ei olnud oma varasemal visiidil isegi fotot kaasa võtnud. Niivõrd algses faasis tuli tegeleda avalike kontaktidega: alkoholipoe müüjad, kohalike ebaseaduslike kirikute vaimulikud, mõned viimased allesjäänud töölisvaimulikud, julged vanad mehed, sirp ja rist õlale või käsivarrele tätoveeritud, selja taga riiulis Gutiérreze, Rauschenbuschi ja Canaan Banana besźikeelsed tõlked. Treppidel istujad. Corwi sai vaid küsida, mida nad oskavad Pocost Village’is aset leidnud sündmuste kohta öelda. Nad olid mõrvast kuulnud, kuid ei teadnud midagi.
Nüüd oli meil foto. Shukman oli selle mulle andnud. Kui me autost välja astusime, viibutasin ma seda, viibutasin sõna otseses mõttes, et naised näeksid – me toome neile midagi, see on meie siiatuleku eesmärk, me ei soovi kedagi vahistada.
Corwi tundis neist mõnda. Nad tegid suitsu ja silmitsesid meid. Oli külm ja nagu kõik teised, kes neid nägid, mõtlesin ka mina nende sukastatud säärtele. Mõistagi me mõjutasime nende äri – paljud mööduvad kohalikud tõstsid pilgu, vaatasid meid ja pöörasid pea ära. Nägin mööda tänavat lähenemas ühte sinikat, mis aeglustas küllap kerge vahistamise lootuses käiku, kuid juht ja kõrvalistuja märkasid Corwi vormi ning lisasid käeviipe saatel taas kiirust. Lehvitasin nende tagatuledele.
„Mida te tahate?” küsis üks naine. Tal olid kõrge säärega ja odavad saapad. Ma näitasin talle fotot.
Nad olid neiu Iksi näo puhtaks pesnud. Mõni märk oli alles – meigi all olid nähtavad kriimustused. Nad oleksid võinud need pildilt täielikult kustutada, aga niisuguste haavade poolt tekitatud šokist oli küsitlemisel kasu. Pilt oli tehtud enne, kui naisel pea paljaks aeti. Ta ei olnud rahuliku moega. Ta näis olevat kannatamatu.
„Ma ei tunne teda.”
„Ma ei tunne teda.” Ma ei märganud, et keegi oleks äratundmist kiirelt varjanud. Nad kogunesid kohaliku pimeduse veerel uitavate klientide meelehärmiks lambi hallika valguse kätte, ulatasid fotot käest kätte ja kaastundehäälitsustest hoolimata ei tundnud Iksi.
„Mis juhtus?” Ulatasin küsimuse esitanud naisele oma kaardi. Ta oli tõmmu, juudi või miskitpidi türgi verd. Tema besźi keel oli aktsendivaba.
„Me püüamegi välja uurida.”
„Kas meil on põhjust muretseda?”
„Ma…”
Vakatasin, ja siis ütles Corwi: „Me anname teada, kui on põhjust nii arvata, Sayra.”
Peatusime salga noorte meeste juures, kes jõid piljardisaali ees kanget veini. Corwi lasi neil mõned nilbused õhku visata ja lasi siis foto ringi käima.
„Miks me siin oleme?” Minu küsimus kõlas vaikselt.
„Nad on kõige madalama taseme gangsterid, boss,” ütles Corwi. „Vaadake, kuidas nad reageerivad.” Aga kui mehed midagi teadsidki, siis ei reetnud nad seda. Nad ulatasid foto tagasi ja võtsid ükskõikselt mu kaardi.
Me kordasime sama teistes kogunemiskohtades ja ootasime iga kord mitu minutit autos, piisavalt kaugel, et mõni murelik kambaliige võiks ennast korraks vabandada ning meid üles otsida ja pillata teisitiarvajana meile mõne killu, mis aitaks meid mis tahes teed pidi meie surnud naist puudutavatele üksikasjadele ja tema perele lähemale. Mitte keegi ei teinud seda. Ma andsin oma kaardi paljudele inimestele ning panin oma märkmikku kirja nende nimed ja kirjeldused, keda Corwi oluliseks pidas.
„Rohkem ma õieti kedagi ei tunnegi,” ütles ta. Mõned mehed ja naised olid ta ära tundnud, kuid näis, et polnud erilist vahet, kuidas ta vastu võeti. Kui leppisime kokku, et lõpetame, oli kell kaks läbi. Poolkuu oli välja triivinud: olime pärast viimast küsitlust jäänud seisma tänaval, kust olid kadunud isegi viimased hilisöised juhukülalised.
„Ta on endiselt küsimärk.” Corwi oli üllatunud moega.
„Ma lasen siia kanti
