poole Besźeli keskuse kanti jõudes lisandub sõitjaid. Seisin akna all ja nägin linna, neid tundmatuid tänavaid.
Naine, tema kohmakas asend selle vana madratsi all, nuhkivad raisasööjad. Helistasin mobiililt Naustinile.
„Kas nad otsivad madratsilt jälgi?”
„Peaksid otsima küll, inspektor.”
„Kontrolli. Kui tehnikud seda teevad, on hästi, aga Briamiv ja tema semu oskaksid lause lõppu punkti panemise ka persse keerata.” Äkki oli selline elu naise jaoks uus? Äkki oleksid ta juuksed olnud elektrisinised, kui me oleksime ta nädal hiljem leidnud?
Need jõeäärsed piirkonnad on keerukad, paljudel hoonetel on vanust sajandi või mitme jagu. Trammirööpad viisid mööda kõrvaltänavaid, kus Besźel, võttes enda alla vähemasti poole kõigest, millest me möödusime, näis meie vastu naalduvat ja meie kohal kummuvat. Me vappusime ning aeglustasime kohalike ja mujalt saabunud autode taga käiku, jõudsime ristmikule, kus Besźi hooneteks olid antiigikauplused. See äri oli läinud hästi, sama hästi kui paari aasta jooksul kõik muugi, müüki toodud esemed olid kenasti poleeritud ja üles mukitud, kui inimesed oma kortereid mõne besźmarga eest pärandasjadest tühjendasid.
Osa ajakirjanikke olid optimistid. Sellal kui nende juhid Raekojas üksteise peale üha järeleandmatumalt möirgasid, tegid kõikide erakondade värskemad võsud üheskoos tööd, et Besźeli huvid esikohale tõsta. Iga välisinvesteeringute piisake – ja kõigi üllatuseks neid piisakesi leidus – tõi kaasa ülistusi. Hiljuti oli linna kolinud koguni paar kõrgtehnoloogiakompaniid, ehkki oli raske uskuda, et selle põhjuseks olnuks Besźeli värske ja alp iseendale omistatud tiitel „Ränisuudmelaht”.
Väljusin kuningas Vali ausamba juures. All-linnas kihas elu – liikusin teisi nägemata jättes ning kõigi ees vabandades elanike ja kohalike turistide vahel jõnkshaaval edasi, kuni jõudsin RKO keskuse, kandilise betoonhooneni. Besźi giidid talutasid kahte turistide rühma minust mööda. Seisatasin trepil ja heitsin pilgu piki UropaStrasźi. Mul kulus ühenduse saamiseks mitu katset.
„Corwi?”
„Jah, boss?”
„Sa tunned seda piirkonda – kas meil võib olla tegemist läbitungiga?”
Mitu sekundit oli torus vaikus.
„Ei paista tõenäoline. See piirkond on üldiselt üsna täielik. Ja Pocost Village, kogu antud kvartal, on seda kohe kindlasti.”
„Seevastu osa GunterStrasźist…”
„Jah, aga. Lähim kattumispaik on sadade meetrite kaugusel. Nad ei oleks saanud…” See olnuks mõrvari või mõrvarite poolt erakordne risk. „Ma usun, et võime seda eeldada,” ütles ta.
„Hea küll. Anna mulle teada, kuidas sul läheb. Ma helistan varsti.”
Mul oli teiste juhtumitega seoses paberitööd, mille ma ette võtsin, sättides neid ootetsoonis tiirutava lennuki kombel mõnda aega paika. Naine, kelle tema elukaaslane surnuks peksis – mees oli meie eest seni pääsenud, hoolimata tema nimele välja antud vahistamiskäsust ja ta sõrmejäljenäidistest lennujaamades. Styelim oli vana mees, kes oli peale sattunud murdvargast narkarile; too lõi teda ühe korra surmavalt mutrivõtmega, mis Styelimil endal kaasas oli. See juhtum jääb lahendamata. Noor mees Avid Avid, kelle rassist veritseva peahaavaga tänavale lebama jättis, kui oli löönud ta pea vastu kõnniteeserva ja kirjutanud tema kohale seinale „Ébru rämps”. Selles asjas tegin ma koostööd Shenvoi-nimelise kolleegiga eriüksusest, kes oli juba mõnda aega enne Avidi mõrva Besźeli paremäärmuslaste seas salaagendina tegutsenud.
Ramira Yaszek helistas, kui ma oma laua taga lõunat sõin. „Lõpetasin just nende laste küsitlemise, sir.”
„Ja?”
„Peaksite õnnelik olema, et nad oma õigusi paremini ei tunne, sest kui tunneksid, oleks Naustinil praegu süüdistus kaelas.” Ma hõõrusin silmi ja neelasin suutäie alla.
„Mida ta tegi?”
„Barichi semu Sergev pruukis suud, nii et Naustin esitas sõrmenukkidega küsimuse vastu tema hambaid ja ütles, et ta on peamine kahtlusalune.” Ma vandusin. „See polnud kuigi kõva löök ja vähemalt oli mul nii kergem heavõmmistuda.” Olime mõisted heavõmmistuma ja pahavõmmistuma inglise keelest näpanud ning tegusõnadeks muutnud. Naustin oli üks neist, kes kippus liiga kergesti karmi kätt tarvitama. On kahtlusaluseid, kelle puhul metoodiline lähenemine töötab ja kes peavad küsitluse käigus trepil komistama, aga kleenuke teismeline popsutaja ei ole üks neist.
„Igatahes ei midagi hullu,” lausus Yaszek. „Nende jutt klapib. Nad on neljakesi puude vahel. Küllap teevad natuke pahandust. Nad olid seal vähemalt paar tundi. Mingil hetkel – ja ärge küsige täpsemalt, sest sealt ei tule midagi targemat kui „üsna hämaras” – näeb üks tüdruk, kuidas mingi kaubik üle muru rulaparki sõidab. Ta ei arva sellest suurt midagi, sest inimesed käivad seal igal ajal omi asju ajamas, kola maha viskamas, mida tahes. Kaubik tiirutab ringi, sõidab rulapargist mööda, tuleb tagasi. Natukese aja pärast kihutab see minema.”
„Kihutab?”
Kritseldasin oma märkmikku, üritades teise käega arvutiekraanile emaili manada. Ühendus katkes rohkem kui korra. Suured manused ja puudulik süsteem.
„Jah. Sel oli minekuga kiire ja amordid käisid põhja. Selle tõttu tüdruk märkaski, et see lahkub.”
„Kirjeldus?”
„„Hall.” Ta ei tea kaubikutest midagi.”
„Las ta vaatab natuke pilte, äkki me suudame margi tuvastada.”
„Juba tegeleme sellega, inspektor. Ma annan teile teada. Hiljem tuli teab mis põhjusel veel vähemalt kaks autot või kaubikut, Barichi sõnul äri ajama.”
„See võib rehvijälgede osas asja keeruliseks teha.”
„Umbes tunnike käperdamist veel, siis mainib tüdruk kaubikut teistele ja nad lähevad asja uurima, juhuks kui sealt midagi maha visati. Nende sõnul saab vahel nii vanu raadioid, kingi, raamatuid, kõiksugu mahavisatud paska.”
„Ja nad leiavad naise.” Mõned kirjad olid läbi tulnud. Üks oli politseilabori fotograafilt ning ma avasin selle ja asusin fotosid üle vaatama.
„Nad leiavad naise.”
Komissar Gadlem kutsus mind enda juurde. Tema pehmehäälne teatraalsus ja maneerlik leebus olid läbinähtavad, kuid ta oli alati lasknud mul oma asja ajada. Istusin, tema aga klõbistas oma klaviatuuril ja vandus. Ma nägin ilmselt andmebaaside salasõnadega paberiribasid, mis olid tema arvutikuvari äärte külge kleebitud.
„Niisiis?” küsis ta. „Kortermaja?”
„Jah.”
„Kus see asub?”
„Lõunas, eeslinnas. Noor naine, noahaavad. Ta on Shukmani käes.”
„Prostituut?”
„Võimalik.”
„Võimalik,” ütles ta ja pani käe vastu kõrva torru, „aga ometi. Ma juba kuulen seda. Hea küll, lase edasi, järgi oma vaistu. Kui tahad selle „aga ometi” põhjuseid jagada, siis anna
