järele. See pole nii suur asi.”
„See nõuab paariks tunniks paari konstaablit ja ta ei… mitte selleks, et…”
„Me peame kuulutuse jaoks pildid tegema. Persse, ma panen need ise üles.” Lasen need kõikidesse linna jaoskondadesse saata. Kui me nimeni jõuame ja kui Iksi lugu on selline, nagu me ise esialgu arvama kippusime, siis kaovad meie napidki ressursid. Me kasutasime ära oma mahajäämust, mis lõpuks iseennast hävitab.
„Sina oled boss, boss.”
„Mitte just päris, aga selles asjas olen ma natukeseks ajaks küll boss.”
„Kas sõidame?” Ta viipas auto poole.
„Ma lähen jala trammile.”
„Tõsiselt? Olge nüüd, teil kulub mitu tundi.” Aga ma lasin tal minna. Kõndisin vaid enda sammude kaja ja ühe kõrvaltänavas hullunud koera haukumise saatel sinnapoole, kus meie lampide hallikas kuma hääbus, ning jõudsin võõra oranži valguse kätte.
Shukman oli oma laboris vaguram kui välismaailmas. Ma olin just palunud telefonitsi Yaszekilt videot laste ülekuulamisest eelmisel päeval, kui Shukman ühendust võttis ja palus mul läbi tulla. Mõistagi oli seal külm ja õhus hõljus kemikaalide läppunud lõhn. Suures akendeta ruumis oli ühtviisi palju nii tumedat ja plekilist puitu kui ka terast. Seinal rippusid märkmetahvlid, igaühest kasvas välja patakas pabereid.
Ruumi nurkades ja töölaudade servadel näis luuravat mustus, aga kord olin ma libistanud sõrmega üle ülestõstetud vedelikukaitse pealtnäha räpase soone ning sõrm oli puhtaks jäänud. Plekid olid vanad. Shukman seisis terasest lahkamislaua juures, kus lebas pisut plekilise lina all rahuliku näoga meie Iks ja silmitses, kuidas me temast räägime.
Ma heitsin pilgu Hamzinicile. Mulle tundus, nagu oleks ta vaid õige pisut surnud naisest vanem. Ta seisis aupaklikult kõrval, käed rinnal risti. Juhuslikult või mitte jäi tema kõrvale tahvel, kuhu oli lisaks postkaartidele ja märkmetele kinnitatud väike toretseva välimusega šahada. Hamd Hamzinic oli see, kelle kohta Avid Avidi mõrtsukad oleksid samuti öelnud ébru. Praegusel ajal kasutasid seda mõistet üldjuhul vanamoodsad inimesed, rassistid või äraspidise provokatsioonina epiteedi sihtmärgid – üks Besźi tuntumaid hip-hopipunte kandis nime Ébru W.A.
Rangelt võttes oli see sõna mõistagi naeruväärselt ebatäpne vähemalt poolte suhtes, kelle kohta seda kasutati. Ent pärast seda, kui Balkani pagulased olid saabunud kakssada aastat tagasi varjupaika otsima ja kasvatanud kiiresti muslimite hulka linnas ning kui sõna ébru, mis vanas besźi keeles tähendas juuti, ka uute immigrantide iseloomustamiseks väevõimuga kasutusele võeti, oli see aegamööda muutunud mõlema kogukonna kohta käivaks mõisteks. Muslimitest uustulnukad seadsid end sisse piirkondades, mis olid varem olnud Besźeli juudi getod.
Juba enne põgenike saabumist olid Besźeli kaks vähemusrühma liitlased – sõltuvalt hetkeolukorrast kas lõbusalt või hirmunult. Vähesed linnaelanikud mõistavad, et meie tava keskmise lapse rumaluse üle nalja visata on pärit Besźeli pearabi ja peaimaami vahelisest sajanditevanusest lõbusast vestlusest Besźeli õigeusu kiriku ohjeldamatuse üle. Nad väitsid, et sellel puudusid nii vanima Aabrami-usu tarkus kui ka noorima innukus.
Besźeli ajaloos oli enamasti ikka olnud tavapäraseks asutuseks DöplirCaffé: kõrvuti asuvad muslimi ja juudi kohvik, mõlemal oma lett ja köök, halal ja koššer, ühine nimi, silt ja laudadega saal, vahesein maha võetud. Tuldi seltskonniti, kus oli inimesi mõlemalt poolelt, tervitati mõlemat omanikku, istuti koos, eristudes kogukondlikult vaid seniks, kuni oma leti ääres endale lubatud sööki telliti, ning vahel mindi hooplevalt ka teisele poolele, sellal kui vabamõtlejad käisid mõlema leti ääres. See, kas DöplirCaffé tähendas ühte või kahte asutust, sõltus küsijast – omandimaksu kogujate ilmumise puhul oli alati tegu ühe kohaga.
Besźeli geto kujutas endast nüüd vaid arhitektuurilist, ilma ametlike poliitiliste piirideta kanti – väga erinevate võõrruumide vahele surutud lagunevad vanad majad olid keskklassistumise käigus saanud moeka joone. Siiski oli tegu kõigest linnaga, see polnud mingi mõistukõne, ja Hamd Hamzinic pidi ilmselt oma õpingute käigus ebameeldivusi kogema. Hakkasin Shukmanist pisut rohkem pidama: minu jaoks oli tema vanust ja tema temperamenti arvestades pisut üllatav, et Hamzinic oma usulisi veendumusi nii julgelt välja näidata võis.
Shukman ei olnud Iksilt lina pealt tõmmanud. Naine lamas meie vahel. Nad olid midagi teinud, nii et ta justkui puhkas.
„Ma saatsin teile meiliga raporti,” ütles Shukman. „Kahekümne neljaviie aastane naine. Üldjoontes hea tervisega, kui see välja arvata, et ta surnud on. Surma aeg üleeile kesköö paiku, mõistagi umbkaudu. Surma põhjus: torkehaavad rinnus. Kokku neli, millest üks läbistas südame. Mingi ora või kingakonts, mitte noatera. Ka on tal kole peahaav ja hulk väiksemaid marrastusi.” Ma tõstsin pilgu. „Mõned on juuste all. Talle anti küljelt hoop vastu pead.” Shukman viibutas aegluubis järeleaimavalt kätt. „Löödi vasakule poole vastu kolpa. Ma usun, et ta kaotas selle peale teadvuse või siis oli vähemalt uimaseks ja pikali löödud, seejärel tekitati surmavad torkehaavad.”
„Millega teda löödi? Vastu pead?”
„Mingi raske ja tömbi esemega. Võimalik, et rusikaga, kui see oli suur, aga ma kahtlen selles tugevalt.” Ta käänas lina nurga tagasi, paljastades osavalt naise pea. Nahk oli inetu, surnul tekkiva sinika värvi. „Ja voilà.” Ta viipas mind naise paljaksaetud kolbale lähemale.
Ma kummardusin säilitusvedeliku lõhnale ligi. Brünettide juuksetüügaste vahel oli hulk pisikesi korbatanud torkejälgi.
„Mis need on?”
„Ma ei tea,” ütles Shukman. „Need pole sügavad. Küllap miski, mille vastu ta kukkus.” Marrastused olid umbes nahka torgatud pliiatsiotsa suurused. Nad katsid umbes mu peopesa suuruse ala, lõikudes ebakorrapäraselt naha sisse. Kohati oli nende seas mõne millimeetripikkuseid joonekesi, keskel sügavamaid kui äärtel.
„Kas märke vahekorrast on?”
„Hiljutisest mitte. Nii et kui ta töötas, siis võib-olla oli millestki keeldumine põhjus, miks ta nüüd niisugune välja näeb.” Ma noogutasin. Shukman ootas. „Me oleme ta nüüd puhtaks pesnud,” ütles ta viimaks. „Aga ta oli kaetud pori, tolmu, rohuplekkidega, kõige sellisega, mida võibki eeldada paigast, kus ta lamas. Ja roostega.”
„Roostega?”
„Üleni. Palju marrastusi, lõikehaavu, kriimustusi, enamjaolt surmajärgseid, ja palju roostet.”
Ma noogutasin uuesti. Kortsutasin kulmu.
„Kaitsehaavad?”
„Puuduvad. See juhtus kiiresti ja ootamatult, või siis oli ta seljaga. Laibal on lisaks hulgaliselt kriimustusi ja mida kõike veel.” Shukman osutas rebenditele naise nahal. „Klapivad tema lohistamisega. Mõrva paratamatud jäljed.”
Hamzinic avas suu ja sulges selle taas. Ma heitsin talle pilgu. Ta vangutas nukralt pead. Ei midagi.
3. peatükk
Plakatid olid üles pandud. Enamjaolt piirkonda, kust Iks leiti, kuid osa ka peatänavatele, poetänavatele, Kyezovisse ja Topiszasse ja sellistesse kantidesse. Nägin ühte koguni oma korterist lahkudes.
Kesklinn polnud isegi kuigi lähedal. Ma elasin vanalinnast pisut kagu pool, VulkovStarsźil asuva kuuekorruselise tornelamu eelviimasel korrusel.
