võimu. Aga kui Marya… kui ta tapeti, siis võivad mõned inimesed, kellest ma hoolin, ohus olla. Sealhulgas see, kellest ma kõige rohkem hoolin – mina ise. Ja ta väärib… Niisiis – see on kõik, mida ma tean.
Tema nimi on Marya. Nii teda kutsuti. Ma kohtusin temaga siin. Siin ehk Ul Qomas. Ma räägin teile, mida tean, aga ma ei tea kuigi palju. Ei olnud minu asi. Ta oli võõras. Ma tundsin teda poliitika kaudu. Ta oli tõsine – pühendunud, mõistate? Lihtsalt mitte sellele, mida ma algul arvasin. Ta teadis palju ega raisanud aega.”
„Kuulge,” ütlesin ma.
„Muud ei saa ma teile öelda. Ta elas siin.”
„Ta oli Besźelis.”
„Olge nüüd.” Ta oli vihane. „Olge nüüd. Mitte ametlikult. Ta ei saanud seda teha. Isegi kui oli, oli ta siin. Minge uurige rakukesi, äärmuslasi. Keegi teab, kes ta on. Ta käis kõikjal. Igal pool allilmas. Mõlemal pool – ta pidi käima. Ta tahtis kõikjale minna, sest tal oli vajadus kõike teada. Ja ta teadis ka. See on kõik.”
„Kuidas te teada saite, et ta on tapetud?” Ma kuulsin, kuidas ta sügavalt hingas.
„Borlú, kui te seda tõsiselt küsite, siis olete teie loll ja mina raiskan oma aega. Ma tundsin ta pildi pealt ära, Borlú. Kas te arvate, et ma aitaksin teid, kui ei usuks, et pean seda tegema? Kui ma ei usuks, et see on tähtis? Kuidas ma teie meelest teada sain? Ma nägin teie kuradi plakatit.”
Ta pani toru hargile. Ma hoidsin vastuvõtjat natuke aega kõrva ääres, otsekui võiks ta veel tagasi tulla.
Ma nägin teie plakatit. Pilku oma märkmikule heites taipasin, et olen sinna lisaks tema öeldud üksikasjadele kirjutanud „raisk/raisk/raisk”.
Ma ei jäänud enam kauaks kontorisse. „Kas kõik on korras, Tyador?” küsis Gadlem. „Sa näed välja nagu…” Kahtlemata nägingi. Võtsin tänavalt kange kohvi aj Tyrko – türgi moodi – viga. Nüüd olin veel rohkem kihevil.
Päeva arvestades ei olnud ilmselt üllatav, et teel koju oli mul raske piire tajuda, näha ja mitte näha vaid seda, mida tohtisin. Mind piirasid inimesed, kes polnud minu linnas, kui ma sammusin aeglaselt läbi piirkondade, mis olid tihedalt rahvastatud, ent mitte Besźelis. Keskendusin ümbritsevatele kividele – katedraalidele, baaridele, endise koolimaja tellistest jäänustele –, mille keskel ma olin üles kasvanud. Ülejäänust ei teinud ma välja või vähemalt püüdsin mitte teha.
Tol õhtul valisin ajaloolase Sariska numbri. Seks oleks hea olnud, kuid vahel meeldis talle ka rääkida juhtumitest, mille kallal ma töötasin, ja ta oli terane. Valisin kaks korda ta numbri, aga katkestasin kahel korral enne kõne, kui ta jõudis vastata. Ma ei sega teda sellesse. Käimasoleva uurimise konfidentsiaalsuspõhimõtte rikkumise arutelu taha varjamine oli üks asi. Tema pühendamine läbitungi oli midagi hoopis muud.
„Raisk/raisk/raisk” – see kerkis ikka ja jälle mulle pähe. Viimaks jõudsin kahe pudeli veiniga koju ja asusin neid aeglaselt – oliive, juustu ja vorsti vahepalaks kõrvale näkitsedes – tühjendama. Tegin veel kasutuid märkmeid, osa neist arusaamatute diagrammide kujul, otsekui suudaksin ma joonistades sellest puntrast pääseda, ent olukord – keerdküsimus – oli selge. Ma võisin olla mõttetu ja keeruka pettuse ohver, kuid see ei paistnud tõenäolisena. Pigem rääkis mees telefonis tõtt.
Ja sel juhul olin ma saanud olulise juhtlõnga, täpse informatsiooni Iksi-Marya kohta. Mulle öeldi, kuhu minna ja keda jahtida, et enamat teada saada. Ning minu töö oli seda ka teha. Aga kui selgunuks, et ma tegutsen saadud informatsiooni alusel, siis ei jääks ükski süüdistus püsima. Ja mis veel tõsisem – selle uurimine poleks mitte ainult ebaseaduslik, mitte ainult Besźeli seaduste mõistes, vaid midagi palju hullemat – ma rikuksin piiri.
Minu allikas ei oleks tohtinud plakateid näha. Need ei olnud tema riigis. Ta ei oleks tohtinud mulle mitte midagi öelda. Ta tegi minust kaasosalise. See informatsioon oli Besźeli jaoks allergeen – paljas teadmine sellest minu peas tähendas omamoodi traumat. Ma olin kaassüüdlane. Tegu oli tehtud. (Võib-olla ei tulnud mulle vindise oleku tõttu pähe, et tal poleks pruukinud mulle öelda, kuidas informatsioon temani jõudis, ning et tal pidi selleks mingi põhjus olema.)
Ma ei kavatsenud nii teha, kuid kellel ei oleks tekkinud kiusatust selle vestluse põhjal tehtud märkmeid ära põletada või puruks rebida? Loomulikult ei kavatsenud ma nii teha, aga siiski. Istusin hilise tunnini köögilaua taga, paberid sellele laiali laotatud, kritseldades aeg-ajalt neile suvaliselt „raisk/raisk”. Panin muusika mängima. Little Miss Train, Van Morrisoni 1987. aasta tuurilt pärit duett Coirsa Yakoviga ehk Besźi Umm Kalsoumiga, nagu teda nimetati. Ma jõin veel ja panin neiu Marya, Tundmatu, Võõra, Iksi, Sissetungija pildi märkmete kõrvale.
Mitte keegi ei tundnud teda. Jumal halasta, ehk ei olnud ta õieti Besźelis olnudki, kuigi Pocost oli täielik piirkond. Ta võidi sinna lohistada. Lapsed, kes tema laiba leidsid, kogu uurimine – ka kõik see võis olla läbitung. Ma ei tohiks ennast asja taganttorkimisega inkrimineerida. Võib-olla peaksin kogu juhtumi sinnapaika jätma ja laskma tal põrmuks saada. Oli eskapistlik hetkeks teeselda, et ma võiksin nii käituda. Viimaks teen ikka oma tööd, ehkki selle tegemine tähendas, et ma murran seadust, põhimõtet, mis oli kehtinud tunduvalt kauem kui need, mille elluviimise eest mulle palka maksti.
Lapsepõlves mängisime ikka Läbitungi. Ma ei nautinud seda mängu kunagi ülemäära, aga minagi hiilisin teispoole kriidiga tõmmatud jooni ning põgenesin sõprade eest, kes tegid kohutavaid grimasse ja ajasid sõrmed küünistena konksu. Olin ka ise tagaajaja, kui oli minu kord seda rolli täita. See oli ühes maast puupulkade ja kivide korjamise ja nende Besźi maagiliseks maavaraks kuulutamise ning Kodupagu nime kandnud kullija peitusemängu ristandiga üks meie tavapäraseid mänge.
Ükski usk ei ole nii pöörane, et seda poleks võimalik tunnustada. Besźelis on sekt, mis kummardab Läbitungi. See on skandaalne, ehkki mitte läbinisti üllatav, kui asjasse pühendatud jõude arvestada. Antud koguduse olemasolu ei keela ükski seadus, kuigi nende usu olemus muudab igaühe närviliseks. Nad on olnud himurate teleprogrammide märklauaks.
Kella kolmeks hommikul olin ma purjus ja vägagi ärkvel ning silmitsesin Besźeli tänavaid (ja veel enam – kattumispaika). Kuulsin koerte haukumist ning korra-kaks ka mingi luidra ja siugja tänavahundi häält. Paberid – arutelu mõlemapoolsed aspektid, otsekui oleks siin midagi arutada – vedelesid mööda lauda laiali. Iksi-Marya näol olid veiniklaasiringid, samuti ebaseaduslikud „raisk/raisk/raisk”-märkmed.
Suutmatus uinuda ei ole minu puhul ebaharilik. Sariska ja Biszaya olid harjunud unise peaga magamistoast vannituppa minnes avastama, et mina loen köögilaua ääres, närides niivõrd palju nätsu, et sain suhkrust villid (ma ei kavatsenudki uuesti suitsetama hakata). Või et ma vaatan üle öise linna ja (paratamatult, nägemata, kuid selle valgusest riivatuna) üle teise linna.
Sariska naeris kord minu üle. „Vaata ometi ennast,” ütles ta ja tema häälest ei puudunud õrnus. „Istud nagu öökull. Kuradima melanhoolne troll. Sa imal tobu. Ära arva, nagu sind tabaks mingi nägemus ainult seepärast, et on öö. Ainult seepärast, et mõnes hoones tuled põlevad.” Aga ta ei olnud selleks seal, et mind õrritada, ja ma olin rahul igasuguse, kas või võltsi nägemusega, ega pööranud seetõttu pead.
Lennukid lendasid pilvede kohal. Klaasist pilvelõhkujad valgustasid kirikutornide kiivreid. Poolkaarena koolduv neoonarhitektuur teispool piiri. Püüdsin arvuti abil võrku pääseda, et paari asja järele vaadata, aga mul oli vaid modemühendus ja see oli väga närvesööv, nii et jätsin järele.
„Üksikasjad hiljem.” Ma ütlesin seda vist kõva häälega. Tegin veel
