sõeluda ning nende hinnangud olid ehmatavalt täpsed – ,vaid paari neist tasus lähemalt uurida. Surnu oli kas advokaadiabi Gyedari ringkonnas asuvas väikeses kontoris või siis, nagu anonüümne hääl kinnitas, „prostituut nimega „Mossitaja” Rosyn, ja rohkem ma teile ei ütle”. Konstaablid uurisid asja.
Ütlesin komissar Gadlemile, et tahan minna ja Khuruschiga tema kodus rääkida, võtta talt vabatahtlikult sõrmejäljed, süljeproovi, panna ta koostööd tegema. Vaadata, kuidas ta reageerib. Kui ta keeldub, võime talle kohtukutse saata ja tal silma peal hoida.
„Hea küll,” ütles Gadlem. „Aga ärme raiskame aega. Kui ta ei taha kaasa mängida, siis lase seqyestre käiku, too ta siia.”
Seda ei oleks ma tahtnud teha, ehkki Besźeli seadused andsid meile selleks õiguse. Seqyestre ehk „pooleldi vahistamine” tähendas, et me võisime vastupuiklevat tunnistajat või „seotud isikut” esialgse ülekuulamise eesmärgil kuus tundi kinni hoida. Me ei tohtinud füüsilist tõendusmaterjali koguda ega ametlikke järeldusi teha, kui ülekuulatav koostööst keeldus või vaikis. Tavaliselt kasutati seda võtet puhuks, kui oli vaja saada ülestunnistus kurjategijalt, kelle vahistamiseks polnud piisavalt tõendeid. Vahel toimis see ka eduka venitamistaktikana nende vastu, kes võinuksid põgeneda. Ent vandekohtud ja advokaadid suhtusid sellesse üha vastumeelsemalt ning pooleldi vahistatu, kes üles ei tunnistanud, oli pärast paremas olukorras, kuna jäi mulje, et me oleme üleliia agarad. Vanamoeline Gadlem sellest ei hoolinud ja ma sain oma käsu kätte.
Khurusch töötas ühes paljudest osaliselt tegutsevatest äridest, mis asus laisa majanduseluga piirkonnas. Viisime läbi kiirustades ettevalmistatud operatsiooni. Kohalikud politseinikud olid väljamõeldud ettekäände abil kindlaks teinud, et Khurusch on kohal.
Me saime ta kätte kontorist, poe kohal asuvast liiglämbest tolmusest ruumist, kus dokumendikappide vahel olid seinal tööstusteemalised kalendrid ja tuhmunud laigud. Tema sekretär vahtis meid juhmistunult ning kohendas oma laual asju, kui me Khuruschi minema viisime.
Ta teadis, kes ma olen, enne kui Corwi ja teised vormis politseinikud tema lävele ilmusid. Ta oli või vähemasti oli olnud piisavalt proff teadmaks, et meie käitumisest hoolimata ei tuldud teda vahistama ning et ta oleks võinud kaasatulemisest keelduda ja mina oleksin pidanud Gadlemi käsku täitma. Kui ta meid nägi, tõmbus ta korraks kangeks – justkui kaaluks põgenemist, ehkki kuhu? –, aga tuli siis koos meiega ainsast sissepääsust, maja seina külge kinnitatud vankuvast raudtrepist alla. Ma mõmisesin raadiosse ja käskisin meid oodanud relvastatud politseinikel valmisolek jätta. Tema pilgu alla nad ei sattunud.
Khurusch oli heas toitumuses lihaseline mees, seljas ruuduline särk, mis oli sama kulunud ja tolmuse moega kui tema kontori seinad. Ta vaatas mulle teiselt poolt ülekuulamistoa lauda otsa. Yaszek istus, vaikimis- ja vaatamiskäsu saanud Corwi seisis. Mina sammusin. Me ei lindistanud. See polnud vähemasti tehniliselt võttes ülekuulamine.
„Kas sa tead, miks sa siin oled, Mikyael?”
„Pole aimugi.”
„Kas sa tead, kus su kaubik on?”
Ta tõstis järsult pilgu ja vaatas mulle otsa. Tema hääletoon muutus – äkitselt oli see lootusrikas.
„Kas asi on siis selles?” küsis ta viimaks. „Kaubikus?” Ta lasi kuuldavale haa ja nõjatus kergelt toolileenile. Endiselt valvsalt, kuid rahunenult. „Kas te leidsite selle üles? On see…”
„Leidsime üles?”
„See varastati. Kolme päeva eest. Leidsite või? Üles? Jeesus küll. Mis seal… Kas see on teie käes? Kas ma saan selle tagasi? Mis juhtus?”
Ma vaatasin Yaszekile otsa. Ta tõusis püsti ja sosistas mulle kõrva, võttis uuesti istet ja silmitses Khuruschit.
„Jah, Mikyael, asi on selles,” ütlesin ma. „Mida sina arvasid? Tegelikult ei, ära näita minu poole sõrmega, Mikyael, ja ära ava suud, kuni ma ütlen – ma ei taha teada. Asjalood on nii, Mikyael. Sinusugune mees, kauba kohalevedaja, vajab kaubikut. Sa ei ole enda oma vargusest teatanud.” Heitsin kiire pilgu Yaszekile – Kas me oleme selles kindlad? Ta noogutas. „Sa ei ole selle vargusest teatanud. Ma saan aru, et selle pasakäki – ma rõhutan, pasakäki – kaotus ei tähendaks sinu jaoks midagi eriti hullu, vähemalt mitte inimlikul tasandil. Sellegipoolest imestan ma, miks ei andnud sa meile ega oma kindlustusfirmale teada, kui kaubik varastati. Kuidas sa ilma selleta oma tööd teed?”
Khurusch kehitas õlgu.
„Ma ei jõudnud. Mul oli plaanis küll. Kiire oli…”
„Mik, me teame, kui kiire sul on, ja sellegipoolest küsin ma – miks sa selle kadumisest ei teatanud?”
„Ma ei jõudnud. Päriselt ka, mida kuradit siin nii kahtlast on…”
„Kolme päeva jooksul?”
„Kas see on teie käes? Mis juhtus? Seda kasutati millekski, eks ole? Milleks seda kasutati?”
„Kas sa tunned seda naist? Kus sa teisipäeva öösel olid, Mik?” Ta silmitses fotot.
„Jeesus küll.” Ta kahvatas, tõesõna. „Keegi tapeti? Jeesus küll. Kas talle sõideti otsa? Otsasõit ja põgenemine? Jeesus küll.” Ta tõmbas taskust logiseva pihuarvuti ja tõstis seda sisse lülitamata pea. „Teisipäeval? Jumaluke, ma olin koosolekul.” Ta tegi närvilist häält. „Samal ööl, kui see neetud kaubik varastati. Ma olin koosolekul ja kakskümmend inimest võib seda kinnitada.”
„Mis koosolekul? Kus?”
„Vyevuses.”
„Kuidas sa ilma kaubikuta sinna said?”
„Oma autoga, kurat võtaks! Seda pole keegi varastanud. Ma olin Anonüümsete Mängurite koosolekul.” Ma põrnitsesin teda. „Perset küll, ma käin seal igal nädalal. Viimased neli aastat.”
„Sestsaadik, kui sa viimati vanglas olid.”
„Jah, sestsaadik, kui ma vanglas olin, raisk. Jeesus küll, mispärast ma teie arvates sinna sattusin?”
„Rünnaku eest.”
„Jah, ma lõin oma kuradima vahendaja nina puruks, sest ma olin miinustes ja ta ähvardas mind. Mis teil sellest? Teisipäeva õhtul olin ma rahvast täis ruumis, kurat võtaks.”
„Mis see teebki – kõige rohkem kaks tundi…”
„Jah, ja pärast seda, üheksa ajal, läksime baari – see on AM, mitte AA – ja ma olin seal üle südaöö ja ma ei läinud üksi koju. Minu rühmas on üks naine… Nad kõik võivad seda kinnitada.”
Selles osas ta eksis. AM-i rühma kaheksateistkümnest liikmest ei seadnud üksteist oma anonüümsust ohtu. Koosoleku juhataja, traatja hobusesabaga Zyeti-nimeline mees ehk „Uba” ei andnud meile nende nimesid. Tal oli õigus sellest keelduda. Me oleksime võinud teda sundida, kuid milleks? Need seitse, kes nõustusid rääkima, kinnitasid kõik Khuruschi juttu.
Ükski neist ei olnud see naine, kellega ta väidetavalt koju läks, ent mitu neist kinnitasid, et naine on olemas. Me oleksime võinud välja uurida, aga jällegi, mis mõtet oleks sellel olnud? Krimtehid läksid elevile, kui me Iksilt Khuruschi DNA-d leidsime, aga seda oli üliväiksel määral naise käekarvadel ja nahal – arvestades, kui sageli Khurusch asju autosse sisse ja sealt välja tõstis, ei tõestanud see midagi.
