VulkovStrasźi lõpus sõrestiktornide varjude keskel – nad kõrguksid üle kiriku, kui olemas oleksid –, selle aknaid kaitseb traatvõrk, ent mõned plekilised ruudud on puruks löödud. Iga paari päeva tagant on seal kalaturg. Alatasa söön ma hommikust, saatjaks oma jääpangede ja elusate molluskite leti kõrval seisvate kaupmeeste hõiked. Isegi seal töötavad noored naised riietusid leti taga seismise ajaks oma vanaemade kombel, nostalgiliselt fotogeenilised, juuksed nõudepesulapi karva sallide alla seotud, fileerimispõlled rappeplekkide varjamiseks halli-punasekirju mustriga kaunistatud. Mehed nägid pealtnäha või meelega välja, justkui oleksid nad otse laevalt maha astunud ega oleks oma saaki enne käest pannud kui alles siinsetele munakividele jõudes. Besźeli ostjad jõlkusid ringi, nuusutasid ja torkisid kaupa.
Hommikul liikusid minu aknast mõne meetri kaugusel õhuraudteel rongid. Nad ei olnud minu linnas. Oleksin võinud vagunite akendest sisse kiigata – need olid niivõrd lähedal – ja võõraste reisijatega pilke vahetada, kuid mõistagi ei teinud ma seda.
Nad oleksid näinud vaid varases keskeas hommikumantlis meest oma hommikuse jogurti ja kohviga, käes ajaleht – Inkyistor või Iy Déurnem või plekiline Besźeli Päevaleht, et mitte oma inglise keelt unustada. Tavaliselt üksi – vahel harva võis seal olla ka üks kahest temavanusest naisest.
(Besźeli Ülikooli majandusajaloolane või kunstiajakirja kolumnist. Nad ei tundnud teineteist, aga nad poleks sellest hoolinud.)
Kui ma lahkusin, siis seal ta oligi – mu välisukse lähedal vaatas mulle reklaamtahvlilt vastu Iksi nägu. Ehkki tema silmad olid kinni, oli pilti lõigatud ja parandatud, nii et ta ei paistnud olevat surnud, vaid lihtsalt juhmistunud. „Kas tunnete seda naist?” küsis plakat. See oli trükitud mustvalgena matile paberile. „Helistage raskete kuritegude osakonda”, meie number. Plakati olemasolu võis olla märk sellest, et kohalikud politseinikud tegutsevad erakordselt tõhusalt. Võib-olla leidub neid terves linnaosas. Võib ka olla, et mu elupaika teades tahtsid nad minust rahu saada, paigutades üks-kaks plakatit nimme minu teele.
RKO keskus oli paari kilomeetri kaugusel. Ma läksin jala. Sammusin tellistest võlvkaartest mööda: tipus, kus olid kaared, olid nad teisal, ent jalamil polnud sugugi kõik neist võõrad. Neis, mida ma nägin, asusid väikesed poed ja kunstigrafitiga kaunistatud orvad. Besźelis oli see rahulik piirkond, kuid tänavad olid teisal olijaid täis. Ma jätsin nad nägemata, aga kõigist neist möödapääsemine võttis aega. Enne kui ma olin jõudnud Via Camirile, kust pidin ära keerama, helistas Yaszek mulle mobiilile.
„Me leidsime kaubiku.”
Ma võtsin takso, mis jõnksutas läbi liikluse. Pont Mahestis oli palju rahvast, nii kohalikke kui ka võõraid. Mul oli tükk aega, et silmitseda räpast jõevett, kui me läänekalda suunas edasi nihkusime, suitsu ja dokkides seisvaid määrdunud laevu, millele langes võõral veepiiril – kadestusväärses ärirajoonis – seisvatelt klaashoonetelt peegelduv valgus. Besźi paadid popsutasid veetaksodest välja tegemata nende kiiluvees. Kaubik seisis hoonete vahel viltu. Tegu oli kõigest impordi-ekspordifirma valduste ja kontorihoone vahelise kitsa, kaht suuremat tänavat ühendava kujaga, mis oli rämpsu ja hundisitta täis. Mõlemasse otsa oli tõmmatud politseilint – kergelt kohatu, kuna tänav oli tegelikult kattumispaik, ent vähekasutatav, mistõttu lint oli sellistes olukordades tavapärane reegliterikkumine. Mu kolleegid sagisid ümber kaubiku.
„Boss.” See oli Yaszek.
„Kas Corwi on teel?”
„Jah, ma andsin talle info edasi.” Yaszek ei öelnud midagi selle kohta, et ma olin alama politseiniku uurimisse kaasanud. Ta juhatas mind kohale. Tegu oli vana ja mõlkis, väga kehvas seisus Volkswageniga. Kaubik oli pigem kulunud valget kui halli värvi, aga pori värvis selle tumedamaks.
„Kas te olete juba jäljed võtnud?” küsisin ma. Tõmbasin kummikindad kätte. Krimtehid noogutasid ja tegutsesid mu ümber edasi.
„Uksed ei olnud lukus,” ütles Yaszek.
Avasin ukse. Surkisin lipendavat polstrit. Armatuurlaual seisis kaunistus – plastikust pühak-hulatantsija. Tõmbasin kindalaeka lahti ning leidsin sealt kortsus teedeatlase ja rämpsu. Lasin atlase lehtedel läbi sõrmede libiseda, kuid selle vahel polnud midagi: tavapärane Besźeli juhi abimees, ehkki piisavalt vana eksemplar, et olla veel mustvalges trükis.
„Kuidas me siis teame, et see on õige kaubik?” Yaszek juhatas mind tagaukse juurde ja tõmbas selle lahti. Nägin veel prahti – ninna lõi rõskuse, ehkki mitte iiveldama ajavat rooste- ja hallituselõhna –, nailonpaela, kolakuhja. „Mis see on?”
Suskasin hunnikut käega. Üksikud jubinad. Mingi väike elektrimootor, katkine teler, tuvastamatud jäänused, korgipuru riide- ja tolmukihil. Roostekihid ja happeplekid.
„Seda näete?” Yaszek osutas plekkidele põrandal. Kui ma poleks neid hoolikalt silmitsenud, oleksin pakkunud, et tegu on õliga. „Paar politseinikku teatasid sellest mahajäetud kaubikust. Konstaablid nägid, et uksed on lahti. Ei tea, kas nad pööravad hoiatustele tähelepanu või on tähtsaid teateid uurides lihtsalt põhjalikud, igatahes oli meil õnne.” Üks teade, mis eelmisel hommikul kõigile Besźeli patrullidele edasi anti, palus, et nad annaksid teada kõikidest hallidest sõidukitest ja uuriksid neid ning pöörduksid siis RKO poole. Meil oli õnne, et need konstaablid ei olnud lihtsalt teisaldajaid kutsunud. „Igatahes nägid nad põrandal mingit sodi ja lasid seda uurida. Me veel kontrollime, aga on tõenäoline, et see on Iksi veri, ja peagi saame täpse vaste.”
Heitsin kõhuli nagu mutt mullakuhjas, et näha, mis kola all on. Liigutasin seda õrnalt, kallutades rämpsu kõrvale. Mu käsi värvus punaseks.
Vaatasin esemed ükshaaval üle ja kaalusin igaühte eraldi käes. Mootoriasjandust oleks andnud selle külge kuuluvast torust kinni hoides viibutada: selle põhi oli raske ja oleks purustanud selle, mida tabab. Kuid sellel ei paistnud kriime olevat, samuti mitte verd ega juuksekarvu. See ei paistnud mulle veenva mõrvarelvana.
„Te pole midagi välja tõstnud?”
„Ei, me pole veel midagi kirja pannud, mitte midagi. Siin ei olnud midagi. Mitte midagi peale selle kraami. Me saame päeva-paari jooksul tulemused.”
„Siin on nii palju saasta,” ütlesin ma. Corwi oli kohale jõudnud. Paar möödujat nihelesid kõrvaltänava kummaski otsas ja vaatasid, kuidas krimtehid töötavad. „Häda pole selles, et materjali napiks, häda on selles, et seda on liiga palju.
Niisiis. Oletame korraks. Kogu sellest rämpsust jääb talle palju roostet külge. Ta on siin lebanud.” Marrastused olid ka naise näol, samuti kehal, mitte ainult kätel – ta ei olnud püüdnud rämpsu endast eemale lükata ega oma pead kaitsta. Ta oli kaubikus viibimise ajal teadvusetu või surnud, kui ta vastu seda rämpsu õõtsus.
„Miks nad kogu selle kõntsaga ringi sõitsid?” küsis Corwi. Pärastlõunaks oli meil olemas kaubiku omaniku nimi ja aadress ning järgmiseks hommikuks saime kinnituse, et tegu oli Iksi verega.
Mehe nimi oli Mikyael Khurusch. Ta oli kaubiku kolmas omanik, vähemalt ametlikult. Tal oli paturegister: ta oli kahe rünnaku ja varguse eest kinni istunud, viimati neli aastat tagasi. Ning – „Vaadake,” ütles Corwi, – teda oli karistatud seksi ostmise eest, ta oli prostitutsiooni poolest tuntud kohas lähenenud erariietes naispolitseinikule. „Seega me teame, et ta on kriminaal.” Mees oli sestpeale pildilt kadunud, ent nagu kiire uurimistöö põhjal selgus, oli ta tegutsenud kaupmehena, kes müüs pisiasju linna lugematutel turgudel ning kolm päeva nädalas ka ühes poes, mis asus Lääne-Besźelis Mashlinis.
Me saime ta siduda bussiga ning bussi Iksiga – kuid vajasime otsest sidet. Läksin oma kontorisse ja vaatasin sõnumeid. Üks
