trollile huvi pakuks. See oleks sama hea, kui inimene sööks krohvi. Millestki sellisest Vimes praegu muidugi juttu ei teinud.
Jah, kellelgi polnud härjapõlvlaste kohta head sõna öelda, aga preili Beedle’il polnud öelda üldse ühtegi sõna. Tema pilk püsis kindlalt Vimesi näol. Söögilaua taga istujate mõtteid on võimalik lugeda, kui nõksu kätte saad, ja kui sa oled politseinik, võid sa kokku panna selge pildi sellest, mida iga õhtustaja teistest arvab. See kõik on pilkudest näha. Sõnadest, mida öeldakse ja mis ütlemata jäetakse. On aru saada, kes kuulub maagilisse ringi, kes mitte. Preili Beedle jäi sellest välja, temaga lepiti, sest headest kommetest tuleb ju ometi kinni pidada, aga teda ei võetud otseselt endi sekka. Kuidas selle kohta öeldaksegi? Ta pole oma.
Vimes taipas, et vahib preili Beedle’it täpselt samamoodi, kui preili Beedle vahib teda. Mõlemad naeratasid ja Vimes mõtles, et uudishimulik inimene läheks ja kohtuks selle kena naisterahvaga, sest see oli kirjutanud raamatud, mis tema pisipoisile nii väga meeldisid – mitte sellepärast, et see naisterahvas paistis nii väga rääkima kibelevat, et kahest kõrvast võiks tema kuulamiseks väheks jääda.
Preili Beedle kortsutas palju kulmu, kui härjapõlvlastest räägiti, ja vahel heitsid teised lauasolijad, eriti need lauasolijad, keda Vimes oli hakanud mõttes koloneliprouaks nimetama, talle pilke nagu lapsele, kes midagi valesti teeb.
Ja nii säilitas Vimes väliselt kenasti tähelepaneliku ilme, kuid hakkas mõttes päeva sündmusi läbi võtma. Seda protsessi segas koloneliproua, kes ütles: „Muide, härra hertsog, meil oli väga hea meel kuulda, et te Jeffersoni päeval läbi hutjasite. See mees on talumatu! Ta ärritab kõiki!”
„Nojah, ma panin tähele, et ta ei karda oma vaateid kõigile kuulutada,” vastas Vimes. „Aga seda ei karda ju ka meie.”
„Aga teie, härra hertsog, ei saa ju ometi arvata,” lausus vaimulik, tõstes siiralt pilgu, „et lihtne mees on sama hea kui tema isand?”
„Sõltub lihtsast mehest. Ja sõltub isandast. Ja sõltub sellest, mida „hea” all mõeldakse,” vastas Vimes. „Mina olin vist ka lihtne mees, aga kui jutt on Ankh-Morporki Linnavahtkonnast, olen ma isand.”
Koloneliproua pidi selle peale juba midagi ütlema, kui leedi Sybil lausus reipalt: „Kuna see juba jutuks tuli, Sam, siis ma sain proua Wainwrightilt kirja, milles ta sind väga kiitis. Tuleta mulle meelde, et ma seda sulle näitaksin.”
Kõigil kaua koos olnud paaridel on oma salamärguanded. Klassikaliselt on üks neist selline, millega naine hoiatab meest viisaka vestluse käigus, et kiiruga riietumise või hajameelsuse tõttu hakkab tema kubemepiirkond liialt avalikuks muutuma.12
Vimesil ja leedi Sybilil tähendas proua Wainwrighti mainimine „Kui sa ei lõpeta inimeste ärritamist, Sam Vimes, tuleb täna õhtul teatud hulgal abielulahkhelisid.”
Kuid seekord tahtis Sam Vimes, et viimane sõna jääks temale, niisiis ütles ta: „Tegelikult, kui mõtlema hakata, tean ma nii mõndagi lihtsat meest, kes on kõrgele jõudnud, ja ma võin öelda, et tihtipeale on nad paremad isandad, kui nende endised isandad kunagi suutsid olla. Neil oli vaja ainult võimalust.”
„Tuleta mulle kindlasti meelde, Sam, et ma seda kirja sulle näitaksin!”
Vimes andis alla ning jäätise saabumine jahutas pisut temperatuuri, eriti kuna kõrgeauline leedi hoolitses, et kõigi klaasid püsiksid täis – ja koloneli puhul tähendas see äärmiselt regulaarset juurdevalamist. Vimes oleks koloneliga hea meelega veel juttu ajanud, aga ka kolonel oli naiselt käsud kätte saanud. Oli selge, et kolonelil mõlgub mõttes midagi olulist, mille tõttu politseiniku kohalviibimine teeb ta vägagi närviliseks. Ja paistis, et see närvilisus on nakkav.
Õhtusöök polnud mingis mõttes üliuhke. Sybil oli korraldanud selle väikese koosviibimise, et edaspidi midagi pillavamat teha, nii et ammu enne kella ühtteist öeldi juba üsna sõbralikult nägemist. Vimes kuulas teraselt koloneli ja tema naise vestlust, kui nad oma tõlla juurde läksid – kolonel ebakindla sammuga. Kuid ta kuulis ainult, kuidas naine sisistas: „Sul oli talliuks kogu õhtu lahti!”
Seepeale vastati porinal: „Aga hobune magas sügavalt, kallis.”
Kui viimasele tõllale oli järele lehvitatud ja suur esiuks oli kindlalt kinni pandud, lausus Sybil: „Sam, ma saan ju aru, ma saan tõesti aru, aga nad olid meie külalised.”
„Ma tean ja ma palun vabandust, aga jääb mulje, nagu nad ei mõtleks üldse. Ma tahtsin lihtsalt nende ajud natuke liikvele loksutada.”
Leedi Sybil uuris ühte šerripudelit ja valas sealt portsu oma klaasi. „Aga sa ei arva ju ometi, et sellel sepal oli õigus selle maja pärast võidelda?”
Praegusel hetkel kahetses Sam, et ei saa juua. „Muidugi ei arva. Sest noh, niimoodi ei tuleks võitlemisele mitte kunagi lõppu. Inimesed on tuhandeid aastaid saatuse ruletilaual võitnud ja kaotanud. Ma tean seda, aga sina tead, et minu meelest võiks siis, kui sa oled ruletiratta seisma pannud, mõelda natuke ka nendele vaestele raipenahkadele, kes nulli peale istuma jäid.”
Sybil võttis Vimesil õrnalt käest kinni. „Aga me peame ju hospitali üleval, Sam. Sa tead, kui kallis see on. Doktor Muru võtab õppima kõik, kellel on meditsiini peale annet, isegi kui nad – tema enda sõnade järgi – tulevad hospitali, perse pükstest välja rippumas. Ta lubab isegi tüdrukutel õppida! Arstiks! Ta võtab tööle isegi Igorinasid! Me muudame maailma, Sam, tükikesehaaval, aidates inimestel iseennast aidata. Ja vaata, mis Vahtkonnas toimub! Nüüd on lapsed juba uhked, kui võivad öelda, et isa või isegi ema on vahtkondlane. Ja uhkust on inimestel vaja.”
Vimes võttis Sybilil käest. Ta ütles: „Aitäh, et sa oled Kukenoka tänava poisi vastu nii lahke.”
Sybil vastas sellele naeruga. „Ma ootasin sind kaua, Samuel Vimes, ja ma ei kavatse sind käest lasta!”
Vimesile paistis, et nüüd oli paras aeg küsida: „Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma lähen enne magamaminekut Willikinsiga väikesele jalutuskäigule Surnud Mehe salusse?”
Leedi Sybil naeratas talle nii, nagu naised naeratavad oma mehele ja väikestele poistele. „Ma ei saa ju sind keelata ja õhus on tõesti midagi kummalist. Mul on hea meel, et Willikins kaasa tuleb. Ja seal on väga kena. Võib-olla kuuled isegi ööbikut.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
