nii, härra Jefferson,” lausus Vimes. „Ma panen ette, et me paluksime härra Jiminyl võitluseks märku anda.”
„Teie lakei pangu oma märkmikusse kirja, et minu ema ei tõsteta majast välja, ükskõik mis juhtub.”
„Oleme kokku leppinud,” vastas Vimes. „Willikins, palun tee märkus, et härra Jeffersoni ema ei visata majast välja, ei peksta keppidega, ei panda jalapakkudesse ega karistata mingil muul viisil, said aru?”
Willikins, kes üritas edutult muiet varjata, niisutas pliiatsit keelega ja hakkas usinalt kirjutama. Vimes tegi märkuse vähem nähtavalt, mõttes, ja selles märkuses seisis: „Raev imbub sellest poisist välja. Ta mõistatab praegu, kas ta võib surma saada. Ma pole veel ühtegi hoopi andnud, mitte kõige pisematki, aga tema valmistub juba kõige halvemaks. Õige aga oleks muidugi valmistuda kõige paremaks.”
Rahvahulk kasvas sekunditega. Just siis, kui Vimes vaatas, tulid mööda külatänavat inimesed, kes kandsid madratsi peal ühte väga vana meest ja kelle edasiliikumist kiirendasid kepihoobid, mida seesama vanamees nende põlveõndlatesse mõnuga jagas. Rahvahulga kaugemas servas seisvad emad tõstsid oma lapsed üles, et nad paremini näeksid, ja igal mehel oli relv, kuigi neil endil polnud sellest aimugi. See meenutas talupoegade ülestõusu, ainult ilma ülestõusuta ja väga viisakate talupoegadega: mehed puudutasid aupaklikult laubalokki, kui Vimes nende poole vaatas, naised tegid kniksu või siis vähemalt võnkusid korra üles-alla, häirivalt erineva rütmiga, nagu värisevad orelipedaalid.
Jiminy astus Vimesi ja sepa juurde – ettevaatlikult ning, otsustades tema higist pärlendava näo järgi, väga kartlikus ootuses. „Niisiis, härrased, ma otsustan pidada seda väikest rusikavõitluse demonstratsiooni lustakaks jõu ja vapruse mõõduvõtmiseks, millist võib ette tulla igal suveõhtul. Sisimas oleme kõik sõbrad, eks?” Kui ta jätkas, oli tema silmis anuv pilk. „Ja kui te oma asjad ära klaaritud saate, ootab teid mõlemaid kõrtsis joogikann. Palun ärge midagi ära lõhkuge.” Ta tõi vestitaskust lagedale ülekasutatud taskuräti ja tõstis kõrgele. „Kui see maad puudutab, härrased…” lausus ta ja taganes väga kiiresti.
Paistis, et linase riide tükike trotsis mõnda aega raskusjõudu, aga samal hetkel, kui see maad puudutas, haaras Vimes kahe käega sepa jalast, mis oli tema poole kihutanud, ja ütles rabelevale mehele väga vaikselt: „Natuke enneaegne löök, või kuidas? Ja mis kasu see sulle tõi? Kuuled, kuidas kõik itsitavad? Seekord lasen su lahti.”
Vimes tõukas jalga natuke, kui selle oma haardest lahti laskis, nii et Jethro vankus tagasi. Vimes tundis teatud heameelt, nähes, et vastane annab ohjad juba nii varakult käest, kuid sepp kogus end, tormas talle peale – ja peatus, võib-olla sellepärast, et Vimes naeratas laialt.
„Täpselt nii, poiss,” lausus Vimes, „sa säästsid end äsja hirmsast valust hargivahes.” Ta surus käed rusikasse ja viipas oma segaduses vastasele kutsuvalt üle vasaku rusika. Sepp tuli, lüües laias kaares, ja sai põlvekedra pihta jalahoobi, mis paiskas ta maha, siis aga aitas Vimes ta üles, paisates ta sellega piltlikult öeldes veel madalamale.
„Miks sa ometi arvasid, et ma sinuga poksima hakkan? Seda nimetame meie, professionaalid, vastase eksitamiseks. Kas sa tahad mul ümbert kinni haarata? Mina küll tahaksin, kui ma oleksin sinusugune kolakas, aga seda võimalust sa ei saa.” Vimes vangutas kurvalt pead. „Sa oleksid pidanud markii de Fantailler’ reeglid valima. Ma usun, et need sõnad on raiutud nii mõnelegi hauakivile.” Ta võttis oma sigarist helde mahvi; sigari tuhk polnud veel maha varisenud.
Uskumatult raevununa sööstis Jethro Vimesile peale ja sai kiire hoobi pähe, peaaegu samal ajal aga ka põlvehoobi kõhtu, mis lõi tal kopsudest kogu õhu välja. Nad kukkusid koos, kuid Vimes oli seejuures orkestri dirigendiks. Ta hoolitses selle eest, et maanduks sepa otsas, siis aga vajutas talle kogu oma keharaskusega peale ja sosistas talle kõrva: „Vaatame õige, kui arukas sa oled. Kas sa suudad oma viha vaos hoida? Sest kui ei suuda, teen ma sulle nii laia nina, et sa pead edaspidi taskurätikut kepi otsas hoidma. Ära arva hetkekski, et ma seda ei tee. Aga ma arvan, et sepp teab, millal peab metalli jahutama, niisiis annan ma sulle võimaluse vähemalt öelda, et sa tõmbasid hertsogi kõigi oma sõprade ees maha, ja nüüd me tõuseme püsti ja surume kätt nagu härrasmehed, kes me kumbki pole, ja rahvas hõiskab ja läheb kõrtsi, et endal minu ostetud õllest nina rõõmsalt täis tõmmata. Kas me oleme kokkuleppele jõudnud?”
Kostis summutatud „jah” ning Vimes tõusis, võttis sepal käest ja tõstis selle kõrgele – mis põhjustas natuke hämmeldust, aga kui ta seejärel teatas: „Sam Vimes kutsub teid kõiki endaga koos härra Jiminy asutuses klaasikest võtma!” heitsid kõik segaduse kõrvale, et õllele ruumi teha. Rahvas voolas kõrtsi, jättes sepa ja Vimesi kahekesi – tegelikult oli seal siiski ka Willikins, kes oskas märkimisväärselt hästi tagaplaanile jääda, kui tahtis.
„Sepad peaksid teadma, kuidas rauda taguda,” lausus Vimes, kui rahvas kõrtsi poole vajus. „Vahel on jahe raud parem kui kuum. Ma ei tea teist eriti midagi, härra Jefferson, aga Linnavahtkonnas on vaja inimesi, kes suudavad kiiresti õppida, nii et ma arvan, et te saaksite varsti seersandiks. Meile kuluks sepp ka ära. Lihtsalt hämmastav, kui mõlki võib turvis vaeseid rõhudes minna.”
Jethro vahtis oma saapaninasid. „Hea küll, võitluses te saite must jagu, aga see ei tähenda, et kõik oleks korras! Te ei tea pooli asjugi!”
Kõrtsist kostis lõbutsemishääli. Vimes mõistatas, kui keeruliseks see väike kähmlus võib kiskuda. Ta pöördus jälle sepa poole, kes polnud vahepeal liigutanud. „Kuula nüüd, noor lollpea, ma ei sündinud, hõbelusikas suus! Kui ma poisike olin, olid kõik lusikad, mida ma nägin, puust ja mul oli vedanud, kui nende otsas söögikõlblikku toitu oli. Ma olin tänavalaps, saad aru? Kui mind oleks siia visatud, oleksin ma arvanud, et sattusin taevasse – iga põõsa alt hüppab toit sulle otse sülle. Aga ma hakkasin võmmiks, sest selle ameti peal maksti ja korralikud võmmid õpetasid mulle, kuidas võmm olla, sest usu mind, ma ärkan igal öösel üles, teades, et minust oleks võinud saada ka midagi muud. Siis leidsin ma endale hea naise ja mina sinu asemel, poiss, loodaksin, et leian samasuguse. Niisiis sain ma oma eluga joone peale ja siis ühel päeval isand Vetinari – sa oled temast ju ikka kuulnud, eks? Noh, Vetinaril oli vaja meest, kes asjad ära teeks, tiitel aga avab nii mõnegi ukse, nii et mul polnud tarvis neid jalaga lahti lüüa… ja tead, mis? Ma arvan, et minu saapad on aastate jooksul nii palju kuritegusid näinud, et viivad mind juba ise nende juurde, nii et ma saan aru, et seal on vaja kellelegi jalaga anda. Sina saad sellest samamoodi aru, ma tunnen seda. Räägi, mis siin lahti on.”
Jethro vahtis endiselt oma saapaninasid ega lausunud sõnagi.
Willikins köhatas. „Komandör, ehk oleks abi sellest, kui mina noormehega natuke juttu puhuksin, mitte nii kõrgelt positsioonilt nii-öelda? Teie võiksite ju minna kohalikku imekaunist loodust imetlema?”
Vimes noogutas. „Igatahes, ma arvan, et sellest on abi.”
Ja nii ta läkski ja uuris tähelepanuväärse huviga kuslapuuhekki, samal ajal kui Willikins, jalas kiiskavad kammerteenrikingad ja seljas laitmatult puhas kuub, sammus Jethro juurde, pani käe talle õlale ja lausus: „See, mida ma sinu kõri vastus hoian, on stilett, ja see pole mingi mänguasi, vaid tõsiste meeste tööriist, mis osutab nii-öelda teravdatud tähelepanu. Sina oled pisike tolvan, mina aga pole nagu komandör, ma lõikan luuni välja, kui sa ainsagi liigutuse teed. Said aru? Ära nooguta! Väga hea, me õpimegi juba. Niisiis, kallis poiss, komandör, kellega sa enne rääkisid, on trollide Teemantkuninga ja päkapikkude Alumise Kuninga usaldusalune – nad peavad lausuma üheainsa sõna, et sinu armetu kere satuks suure hulga erinevate kirveste õrna hoole alla; samuti usaldab teda leedi Margolotta Uberwaldist, kes usaldab väga väheseid, ja isand Vetinari Ankh-Morporkist, kes ei usalda mitte kedagi. Said aru? Ära nooguta! Ja sinul,
