rõõmsalt.
Leedi Sybil oli väga vaikne, kui nad tõllaga minema sõitsid, niisiis otsustas Vimes hirmsa teema ise üles võtta, et sellega ühele poole saada. Sybil oli mõtlik ja see oli alati murettekitav.
„Kas mul on pahandusi oodata, Sybil?”
Naine vaatas Vimesile hetke tühja pilguga otsa, siis aga küsis: „Kas sellepärast, et sa ütlesid nendele hellitatud lillekestele, et nad lõpetaksid elust unistamise ja hakkaksid elama? Püha taevas, muidugi mitte! Sa tegid täpselt seda, mida sinult oodati, Sam. Nagu alati. Ma ütlesin Ariadnele, et sa ei vea teda alt. Tema sissetulek pole kuigi suur ja ma arvan, et kui sina poleks tema tüdrukuid läbi hurjutanud, oleks ta nad lõpuks labidaga välja peksnud. Ei, Sam, ma mõtlesin lihtsalt, mis sinu peas toimub, muud midagi. Kindlasti arvavad mõned, et politseinikutöö on nagu iga teinegi, aga sina ju ei arva, ega? Ma olen sinu üle väga uhke, Sam, ja mulle ei meeldiks, kui sa oleksid teistsugune, aga vahel ma muretsen sinu pärast. Aga olgu pealegi… sa olid väga tubli! Ma ootan suure huviga, mida Jane kirjutab.”
Järgmisel päeval viis Vimes poja õngitsema, kusjuures väikeseks takistuseks oli tõsiasi, et tal puudusid igasugused teadmised nimetatud kunstist. Paistis, et noorel Samil pole sellest midagi. Ta oli leidnud lastetoa küllusest krevetivõrgu ja mässas nüüd sellega madalas vees, ajas taga vähke ja jäi vahel seisma peaaegu nagu raidkuju, et mõnda elukat pikalt vaadata. Kui Vimes oli esimesest jahmatusest üle saanud, pani ta tähele, et noor Sam oli kõige selle juures üpris rõõmus, ühel puhul näitas ta isale, kes teda narruseni armastas, mingeid olendeid ojavees, kes olid „nagu veeputukad, kellel on pisikestest kividest tehtud mantel seljas”. Vimes pidi neid uurima ja avastas, et see vastab täielikult tõele. See hämmastas Sam Vimesi veel enam kui tema poega, kes oli tegelikult, nagu ta isale ütles, kui nad tagasi häärberisse, lõunaeinele jalutasid, tahtnud näha, kas kalad kakavad – küsimus, mis polnud Sam Vimesi terve tema elu jooksul kunagi vaevanud, kuid paistis tema poja jaoks ülimalt tähtis olevat. See oli lausa nii tähtis, et koduteel tuli teda tagasi hoida, et ta otsa ringi ei keeraks ja tagasi oja äärde ei läheks, et näha, kas kalad ronivad kakamiseks veest välja, sest kui ei roni, siis… öäkk!
Sybil oli noorele Samile lubanud, et teeb temaga pärastlõunal mõisa maadel veel ühe tiiru, ja nii jäi Vimes täiesti iseenda hooleks – niipalju kui vaiksetel külavaheteedel käies mingit hoolt vaja on. Vimes oli õppinud tänavatel, ta ei teadnud, milliseid tarkusi külavaheteedel ellu jäämiseks tarvis läheb, aga võib-olla tuleb seal näiteks osata kärpe kägistada ja aru saada, kas see elukas, kes tegi äsja „muu”, on lehm või pull, ilma et peaksid kummarduma ja järele vaatama.
Ja kui Vimes kõndis valutavate jalgadega mööda oma laugjalt künklikke aasasid, soovides, et jalge all oleksid tänavakivid, tundis ta jälle tuttavat kipitust: see kipitus ajab võmmi kuklakarvad turri, tema lihvitud meeled ütlevad talle, et siin toimub midagi sellist, mis ei tohiks toimuda, ja kogu ümbrus hüüab, et selles osas midagi ette võetaks.
Aga siin oli ju veel üks võmm, tõeline vana linnavõmm, kes oli vanaduspõlveks parematele rohumaadele lastud. Aga võmmi olemus tungib üdini välja, sellest ei saa kunagi lahti. Vimes muigas. Vahest oleks aeg minna ja härra Jiminyga väike lustakas naps teha.
„Härjapõlvlase Pea” oli praegusel kellaajal tühi, ainult kõrtsi ees pingi peal oli alaline vanameeste trio. Vimes seadis end klaasikese proua Jiminy peedikaljaga leti taha ja kummardus usalduslikult kõrtsimehele lähemale. „Niisiis, härra Jiminy, mis siis siinkandis ühele vanale võmmile huvitavat leidub?”
Jiminy tegi suu lahti, kuid Vimes jätkas: „Roosipuust nui, Pseudopolise Linnavahtkond? Ma tean, et mul on õigus. See pole ju mingi kuritegu. See on iga võmmi unistus, ja kui see unistus täitub, võtad sa oma usaldusväärse nuia kaasa, et sul oleks väike sõber, kellele loota, kui mõni kunde ei kanna alkoholi ega saa vihjest aru.” Nüüd toetas Vimes küünarnuki letile ja hakkas väikese õlleloigu sisse sõrmega joonistama. „Aga võmmitöö tuleb ju inimesega igale poole kaasa. Ja kui see inimene peab kõrtsi, noh, siis kehtib see tema kohta topelt, sest kõrtsis kuuleb igasugu jutte, jutte, millega see inimene midagi peale ei hakka, sest ta pole ju enam võmm – ainult et ta teab, et on ikkagi. Ja kusagil sinu südame põhjas teeb sulle muret, et siinkandis on midagi viltu. Isegi mina saan sellest aru. Võmminina ütleb seda. Ma tunnen seda õhust. See imbub minu saabastest läbi. Siin on saladused ja valed, härra Jiminy, saladused ja valed.”
Jiminy pühkis õlleloigukese teatraalse põhjalikkusega ära ja sõnas justkui äraolevalt: „Teate, komandör Vimes, maal käivad asjad teistmoodi. Kõik arvavad, et maale saab redusse tulla. See pole nii. Linnas on inimene lihtsalt üks nägu massi seas. Maal aga vahitakse sind lihtsalt lõbu pärast nii kaua, kuni sa enam ei paista. Nagu te ütlesite, pole ma enam võmm: mul pole ametimärki ja pole tahtmistki seda tööd teha. Ja nüüd, kui te pahaks ei pane, on mul tegemist. Varsti tulevad kliendid. Vaadake ette, härra hertsog.”
Vimes ei lasknud kõrtsmikku veel minema. „Üks huvitav asi, härra Jiminy: ma tean, et teie üürite seda kõrtsi, aga – hämmastav küll – mina olen ikkagi selle omanik. Andke andeks, aga enne siiatulekut vaatasin ma kaarti ja nägin meie maa peal kõrtsi ja mul on sellest küll hirmus kahju, aga see tähendab, et mina olen selle kõrtsi omanik. Ma tean, see pole minust eriti vabariiklaslik, aga ma murran pead, härra Jiminy, kas on võimalik, et mitte kõigile siinkandis ei meeldi, et siia väikesesse kenasse pelgupaika tuli Linnavahtkonna komandör, mhh?” Vimesi silme eest käis läbi pilt vaesest lord Rustist, kes ütles talle keerutamata, et siin pole midagi huvitavat.
Jiminy ilme oli tardunud, kuid Vimes, kes tundis seda mängu, nägi väikest lihasevõbelust, mis lahti kodeerituna tähendas: „Jah, aga mina pole midagi öelnud ja keegi ei saa tõestada, et ma midagi ütlesin. Isegi sina, sõbrake.”
Edasine arutelu sel teemal katkes, kui kõrtsi hakkasid üksteise järel saabuma maa pojad, et tähistada tööpäeva lõppu. Seekord oli nende silmis juba vähem umbusku, kui nad leti poole suundudes Vimesile noogutasid, niisiis istus Vimes edasi oma kruusitäie vürtsitatud peedimahla taga ja lihtsalt nautis hetke. See hetk jäi aga väga lühikeseks ja selle lõpus astus ärpleval kõnnakul kõrtsi juba tuttav sepp ning tuli otsejoones Vimesi juurde.
„Sa istud minu kohal!”
Vimes vaatas ringi. Ta istus pingil, mis oli eristamatu kõigist teistest pinkidest kõrtsitoas, aga ta leppis võimalusega, et just selles pingis, mille tema on hõivanud, on midagi müstilist, niisiis võttis ta oma kruusi ja sammus ühe tühja pingi juurde, mille peale ta jõudis istuda täpselt parajaks ajaks, et kuulda seppa ütlemas: „See on ka minu koht, said aru?”
Heldene aeg, see oli kõrtsikakluse sissejuhatus ja avamäng – Vimes taipas seda, sest ta polnud algaja. Ja sepa silmis oli pilk, nagu tahaks ta kedagi lüüa ja arvaks, et Vimes oleks väga tõenäoliselt selleks ideaalne kandidaat.
Vimes tundis lööginukkide raskust püksitaskus. Ta oli tõega kokkuhoidlikult ringi käinud, kui lubas naisele, et ei võta puhkusele minnes ühtegi relva kaasa. Tema arutluskäigu järgi ei olnud lööginukid mitte niivõrd relv, kui vahend, mis kindlustab ellujäämise. Seda võis nimetada kaitsevahendiks, nii-öelda omamoodi kilbiks, mis sobib iseäranis nendel puhkudel, kui ennast tuleb kaitsta enne rünnakut.
Ta tõusis. „Härra Jethro, ma oleksin tänulik, kui te oleksite nii kena ja valiksite endale tänaseks õhtuks pingi, tänan väga, ja mina saaksin pärast seda rahus oma joogist mõnu tunda.”
Kes iganes ütles, et leebe vastus murrab raevu, pole kunagi kõrtsis töötanud. Sepp põrnitses Vimesi pilguga, mis oli ligikaudu sama temperatuuriga kui tema ääs. „Ma pole sulle mingi Jethro, ära loodagi. Sina ütled mulle „härra Jefferson”, kas kuuled?”
„Ja sina võid mulle öelda
