nende kõigi nimi on Tom?” imestas Vimes.
„Täpselt nii. See on neil nagu perekonnanimi, kuna nende isa nimi oli ka Tom. Võib-olla hoiab see segadust ära, sest neid on kerge segadusse ajada. Praegu pole nad muidugi enam noored, aga kui anda neile töö, mis neil üle jõu ei käi, teevad nad seda hästi ega lõpeta enne, kui neile öeldakse. Maal nimelt kerjuseid ei ole. Alati leidub mõni väike töö, mida on vaja teha. Teie loal, härra, panen ma brändit neile ainult sortsu. Neid pole vaja üleliia segadusse ajada, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”
Kõrtsmik pani kruusid kandikule ja kadus välja, eredasse päikesepaistesse. Vimes lipsas kähku leti taha ja kohe tagasi, ilma et oleks peatunud. Mõni sekund hiljem, kui kolm nägu ukse vahelt sisse piilusid, nõjatus ta juba muretult letile. Natuke kartliku ilmega tõstsid ukse vahelt piilujad Vimesi tänamiseks pöidlad, siis kadusid näod jälle vaateväljast, oletatavasti hirmust, et Vimes võib plahvatada või siis võivad talle sarved kasvada.
Jiminy tuli tühja kandikuga tagasi ja naeratas Vimesile lõbusalt. „Noh, nüüd leidsite küll endale sõbrad, härra hertsog, aga ärge laske end kinni pidada. Kindlasti on teil palju tegemist.”
Võmm, mõtles Vimes. Korravalvuri nuia tunnen ma alati ära. See on ju iga võmmi unistus – jätta tänavad ja hakata kuskil väikest kõrtsi pidama; aga kuna sa oled võmm ja kes on võmmiks saanud, jääb selleks alati, tead sa, mis ümberringi toimub. Ma tean, kes sa oled, sina aga ei tea, et ma tean. Ja minu meelest on see juba mingi tulemus. Oodake ainult, härra Jiminy. Ma tean, kus te elate!
Nüüd kuulis Vimes aeglaseid ja raskeid samme, mis lähenesid. Ta nägi, kuidas saabusid kohalikud mehed, tööriided seljas, kaasas asjad, mida enamik nimetaks põllumajandustööriistadeks, kuid mille Vimes märkis mõttes ära ründerelvadena. Trupp peatus ukse taga ja nüüd kuulis Vimes sosistamist. Nähtavasti jagasid kolm Tomi tänaseid uudiseid ning paistis, et need võeti vastu kas uskumatuse või põlgusega. Jõuti mingile järeldusele, ja mitte rõõmsale.
Ja siis sammusid mehed sisse ning Vimes lahterdas nad ära, et hiljem oleks lihtne üles leida. Eksponaat number üks oli vanaldane mees, kellel oli pikk valge habe ja – püha taevas! – pikk hõlst. Kas selliseid tõesti veel kantakse? Mis iganes ta nimi on, kutsuvad teised teda kindlasti vanaisaks. Mees puudutas Vimesi tervitamiseks häbelikult nimetissõrmega laupa ja, töö korralikult tehtud, suundus leti poole. Tal oli kaasas suur konks, mis pole just kena relv. Eksponaat number kahel oli labidas, mida saab kasutada kirve või nuiana, kui tead, mida teed. Temal oli samuti hõlst, ta ei vaadanud Vimesile silma, ja tema tervitus oli pigem lihtsalt vastumeelne viibe. Eksponaat number kolm, kellel oli käes tööriistakast (kohutav relv, kui seda täpselt käsitseda), sibas kiiresti Vimesist mööda ega vaadanud õieti tema poolegi. Ta paistis noor ja üsna nõrguke, aga sellise kastiga võib ikkagi hea obaduse anda. Siis tuli veel üks vanapoolne mees, kellel oli sepapõll ees, aga ta oli vale kehaehitusega, niisiis märkis Vimes ta mõttes ära kui hobuserautaja. Jah, kindlasti just see ta ongi: lühike ja kõhn, saab kergesti hobuse alla ronida. Mees esitas üsna mõistliku katse laubalokitervitusest ja Vimes ei märganud tema põlle all ühtegi ohtlikku mügarat. Vimes ei saanud sinna midagi parata, et ta tulijaid arvestava pilguga jälgis: kõik, kes on selle ameti peal, teevad samamoodi. Isegi kui sa mingeid pahandusi ei oota, sa ikkagi, nojah, ootad pahandusi.
Ja siis kõrtsituba tardus.
Jiminy lähedusest oli kostnud katkendlikku jutuajamist, kuid see lõppes, kui päris sepp sisse astus. Pagan! Vimesi peas hakkasid kõik häirekellad korraga tööle ja nad ei tilisenud vaikselt. Nad kõmisesid. Kui sepp oli lasknud põrnitseva pilgu üle kõrtsitoa libiseda, suundus ta leti poole kursil, mis oleks viinud ta mööda, aga võib-olla ka üle või isegi läbi Sam Vimesi. Vimes tõmbas oma kruusi ettevaatlikult ohu teelt kõrvale, nii et mehe varjamatu katse seda „kogemata” ümber ajada läks luhta.
„Härra Jiminy!” hõikas Vimes. „Kõigile neile härrastele üks kann, eks ole?”
Teiste uustulnukate seas põhjustas see omajagu tuju tõusu, kuid sepp virutas labidataolise kämblaga vastu letti, nii et klaasid hüppasid.
„Mina ei taha juua koos nendega, kes vaeseid rõhuvad!”
Vimes vaatas talle silma ja vastas: „Andke andeks, mul pole täna rõhumismasinat kaasas.” See oli tobe, sest paar itsitust lootusrikastelt õllesõpradelt leti taga ainult õhutasid tuld, mille sepp oli töölt kaasa võtnud, ja ajasid ta vihale.
„Kes sa oled, et ennast minust paremaks pead?”
Vimes kehitas õlgu ja ütles: „Ma ei tea, kas ma olen sinust parem.” Aga mõtles ta: mulle paistab, et sa oled suur mees väikeses kogukonnas, sa pead ennast kõvaks meheks, sest sa oled tugev ja metall ei hiili salaja ligi ega ürita sulle selja tagant jalaga kelladesse anda. Püha taevas, sa ei oska isegi õigesti seista! Isegi kapral Nobbs võiks su pikali lüüa ja taoks sulle juba jalaga hargivahesse, enne kui sa arugi saad, mis toimub.
Nagu igaüks, kes kardab, et midagi kallist võidakse ära lõhkuda, tuli Jiminy murelikult nende juurde, haaras sepal käest ja ütles: „Tule, Jethro, ei maksa hakata. Härra hertsog võtab lihtsalt klaasikese, selleks on igal mehel õigus…”
Paistis, et see toimis, kuid agressiivsus hõõgus varjatult edasi nii Jethro näol kui ka kõrtsitoa õhus. Teiste meeste näoilme järgi otsustades oli see etendus neile juba tuttav. Võmm, kes ei suuda kõrtsisolijate meeleolu lugeda, on vilets võmm, Vimes aga oleks suutnud seda mitte ainult lugeda, vaid kirjutada sellest ka terve raamatu koos joonealuste märkustega. Igas kogukonnas on oma vaenuõhutaja, hullumeelne või isehakanud poliitik. Tavaliselt nendega lepitakse, sest nad lisavad rahvale nii-öelda kirevust, ja ikka öeldakse: „Ta lihtsalt on selline” ja õhk on jälle klaar ja elu läheb edasi. Aga Jethro, kes istus praegu kõrtsi kaugemas nurgas õllekannu taga nagu lõvi, kes on küürus tapetud gaselli kohal… jah, Jethro oli Vimesi ohuleksikoni järgi inimene, kes on valmis plahvatama. Muidugi ongi vahel vaja maailm õhku lasta, peaasi, et see ei juhtuks seal, kus Vimes joob.
Vimes märkas, et kõrts hakkab täituma rahvaga, peamiselt teiste maa poegadega, kuid ka selliste inimestega, kes, olgu nad tegelikult härrasmehed või mitte, ootavad, et neid härrasmeesteks kutsutakse. Neil olid peas erksavärvilised kübarad, jalas valged püksid ja nad rääkisid lakkamatult.
Ka väljas toimus midagi: tänav täitus hobuste ja tõldadega. Kuskil klopsiti midagi ning kõrtsileti taga oli nüüd vähemalt kahes mõttes mehe eest väljas Jiminy naine, Jiminy ise aga jooksis oma kandikuga ringi. Jethro püsis oma nurgas, nagu ootaks parajat aega, ja kui Vimes ainult tema poole vaatas, heitis sepp pilke, mis olid teravad nagu pistodad, võib-olla aga ka nürid nagu rusikad või isegi saapad.
Vimes otsustas kõrtsi räämas aknast välja vaadata. Õnnetuseks iseloomustas kõrtsi kõige hirmsam asi – maalilisus –, ja seepärast koosnesid selle aknad väikestest ümmargustest klaasruutudest, mis olid tinaga paigale kinnitatud. Need olid mõeldud valguse sisselaskmiseks, mitte väljavaatamiseks, kuna painutasid valgust nii kaootiliselt, et see peaaegu murdus täielikult. Ühest aknaruudust paistis miski, mis tõenäoliselt oli lammas, aga nägi välja nagu valge vaal, kuni liigutas ja muutus seeneks. Aknast kõndis mööda mees, kellel polnud pead, kuni ta jõudis järgmise klaasini ja sai üheainsa üüratu suure silmamuna. Noorele Samile oleks see koledasti meeldinud, aga tema isa otsustas lõpuks paratamatult ähvardavast pimedusest siiski loobuda ja astus välja päikesevalguse kätte.
Aa, mõtles ta, siin käib mingi mäng.
Nojah.
Vimesile ei meeldinud eriti mängud, sest mängud viivad rahvahulkade kogunemisele, rahvahulkade kogunemised aga toovad võmmidele tööd. Kuid siin ta tegelikult ju
