minu arusaamist maailmast täielikult. Kolmandal krahvil, Hullul Jack Ramkinil, oli vend, kelle nimi oli Woolsthorpe, ilmselt tema pattude pärast. Tema oli tõesti väikestviisi kirjatark ja ta oleks saadetud ülikooli võluriks õppima, kui poleks olnud tõsiasja, et tema vend kuulutas, et iga tema meessoost sugulane, kes võtab ameti, mille juurde käib kleidi kandmine, eemaldatakse pärijate hulgast kirvega.
Noor Woolsthorpe uuris siiski sihikindlalt, nagu härrasmehele kohane, loodusteadust: kaevas üles kõik kahtlasena paistvad matmiskünkad, mis tal ümbruskonnast leida õnnestus, täitis oma sisalikualbumi nii paljude haruldaste liikidega, kui ta suutis koguda, ja kuivatas näidiseid kõigist lilledest, mis leidis, enne kui need välja surid. Räägitakse, et ühel soojal suvepäeval olevat ta õunapuu all tukastanud ja ärganud, kui õun talle pähe kukkus. Iga väiksem inimene, nagu tema biograaf väljendus, poleks näinud selles midagi kummalist, kuid Woolsthorpe oletas, et kuna õunad ja ka praktiliselt kõik muud asjad kukuvad alla, läheb maailm lõpuks ohtlikult tasakaalust välja… kui pole mängus mõni tegur, mida loodusteadus pole veel avastanud. Ta ei raisanud aega, vaid vedas ühe teenri õunaaeda ja andis talle vallandamise ähvardusel käsu lamada sellesama õunapuu all, kuni õun talle pähe kukub! Selle tõenäosust suurendas teine teener, kellele Woolsthorpe oli andnud käsu puud ägedalt raputada, kuni vajalik õun lahti tuleb. Woolsthorpe ise jälgis toimuvat kaugemalt.
Kes suudaks ette kujutada tema rõõmu, kui õun paratamatult kukkus ja puu pealt tõusis teine õun, mis kadus suure kiirusega taevaavarustesse, tõestades hüpoteesi, et kõik, mis läheb üles, peab ka alla tulema – tingimusel, et kui midagi tuleb alla, läheb midagi ka üles, et maailma tasakaal oleks kindlustatud. Kurvastusväärselt kehtib see aga ainult õunte kohta, ja hämmastaval kombel ainult üheainsa, sellesama õunapuu, Malus equilibria puhul! Ma olen kuulnud, et keegi on välja uurinud, et õunapuu ladvas olevad õunad täituvad gaasiga ja tõusevad üles, kui puud liigutada, et ta saaks oma seemneid kaugele levitada. Loodus on imeline, kahju, et selle puu viljad maitsevad nagu koerakaka,” lisas Willikins, kui noor Sam hammustatud õunatüki välja sülitas. „Ausalt öeldes, komandör, ei annaks ma kogu selle kõrgklassi rahva eest, kellega ma olen kohtunud, üldiselt mitte kahepennistki, eriti linna omade eest, aga mõned neist, kes elasid vanades maamõisates, tegid maailma paremaks. Nagu „Kaalikas” Ramkin, kes muutis revolutsiooniliselt põllumajandust…”
„Temast ma olen vist kuulnud,” pistis Vimes. „Kas tema polnud kuidagi seotud juurviljade kasvatamisega? Kas nii ta selle hüüdnime saigi?”
„See on tõele väga lähedal, härra,” vastas Willikins. „Tegelikult leiutas ta külvimasina, mis võimaldas kindlamalt saaki saada ja seemnevilja pealt kõvasti kokku hoida. Ta nägi lihtsalt kaalika moodi välja. Inimesed on vahel nii julmad. Tal oli ka vend, „Kumm” Ramkin, kes leiutas mitte ainult kummisaapad, vaid ka kummeeritud riide, veel enne, kui päkapikud selle leiutasid. Ma olen kuulnud, et kumm huvitas teda tõesti väga, aga maailmas on igasuguseid inimesi ja maailm oleks väga veider, kui me kõik oleksime ühesugused, eriti kui me kõik oleksime sellised nagu tema. Tänu temale võivad jalad ja turi kuivaks jääda – täpselt see, mida iga põllutööline jumalatelt palub! Ühel talvel võtsin ma natuke aega kapsaid, ilm oli kalk nagu heategevus, vihmasadu oli nii tihe, et piisad pidid maapinnale jõudmiseks järjekorda võtma. Tookord õnnistasin ma „Kumm” Ramkini nime, see on sulatõsi, isegi kui tõsi on ka see, mida räägiti kummist ja noortest naisterahvastest – nemad olevat seda lausa nautinud…”
„See kõik on väga tore,” segas Vimes vahele, „aga kas see korvab kõik need rumalad, ülbed…”
Nüüd segas Willikins oma isanda jutule vahele. „Ja siis oli muidugi lennumasin. Kõrgeaulise leedi kadunud vend mattis selle projekti sisse palju tööd, aga see ei läinudki käima. Tema eesmärgiks oli lennata ilma luuata ja võluloitsuta, aga kahjuks langes ta krismipuhangu ohvriks, vaene poiss. Tegelikult ongi lastetoas tema lennumasina mudel. See töötab kummipaeltega.”
„Kindlasti vedeles siin enam kui küllalt materjali, kui Kummi-Ramkin just enda tagant väga hästi ei koristanud,” märkis Vimes.
Ekskursioon jätkus, tee läks üle aasade, kus kasvatati midagi, mida Vimes otsustas nimetada lehmadeks, ja mööda põldudest, kus kasvas vili. Nad navigeerisid mööda ühest kraavtarast, hoidsid eemale tarakraavist ega teinud üldse välja tararaakraavist, seejärel läksid mööda laugjat rada üles künkale, kuhu oli istutatud pöögisalu ja kust nägi peaaegu kõikjale – igatahes oleks sealt näinud universumi serva, kuid selleks oleks ilmselt pidanud vaatama otse üles, et pöökpuud ette ei jääks. Paistis isegi kõrge tossu- ja aurusammas, mis kerkis Ankh-Morporki linnast.
„See on Timukamägi,” lausus Willikins, kui Vimes hinge tõmbas. „Ja edasi ei maksa minna,” lisas ta, kui nad künka tipule lähenesid, „välja arvatud muidugi siis, kui te tahate oma noormehele seletada, mis on võllas.”
Vimes vaatas teenrile küsivalt otsa. „Tõesti või?”
„Nagu ma ütlesin, on see Timukamägi. Miks nad teie meelest sellele säärase nime panid? Kaardilaua-Ramkin eksis kahetsusväärsel kombel, kui vedas kohutavalt purjus olles ühe oma sama purjus joomakaaslasega kihla, et näeb oma maavaldustest linna suitsu. Maamõõtja, kes seda hüpoteesi katsetas, ütles, et küngas on selle jaoks kolmkümmend jalga madalam kui vaja. Teinud pausi ainult niikauaks, et proovida maamõõtjat ära osta, ja kui see ebaõnnestus, sedasama maamõõtjat ratsapiitsaga nahutada, ajas Kaardilaua-Ramkin oma valdustest kokku kõik töövõimelised mehed ja ka kõik teised ning pani nad küngast eelmainitud kolmekümne jala võrra kõrgemaks ehitama – äärmiselt auahne plaan. Loomulikult läks see maksma terve varanduse, kuid tõenäoliselt said kõik ümbruskonna pered tänu sellele endale soojad talverõivad ja uued saapad. Kaardilaua-Ramkinit hakati selle tõttu väga armastama ja muidugi võitis ta ka kihlveo.”
Vimes ohkas. „Miskipärast ma arvan, et tean vastust, aga ma küsin ikkagi: mille peale nad kihla vedasid?”
„Kahe galloni brändi peale,” vastas Willikins võidurõõmsalt, „mille Kaardilaua-Ramkin jõi ühekorraga ära just siinsamas paigas seistes, kokkutulnud tööliste hõisete saatel, seejärel aga veeres künkast alla, päris alla välja, saatjaks jällegi hõisked.”
„Ma arvan, et isegi siis, kui ma joodik olin, poleks ma kahte gallonit brändit kandnud,” ütles Vimes. „See teeb kaksteist pudelit!”
„Noh, ma usun, et lõpupoole läks suur osa sellest tema pükstesse, ühel või teisel viisil. Aga temasuguseid oli palju…”
„Kõik läks püksi!” pistis noor Sam ja purskas kummaliselt kähedalt naerma nagu ikka kuueaastased, kes on enda arvates midagi siivutut kuulnud. Ja kui töölised selle vana joodiku jutu peale niimoodi hõiskasid, arvasid nemad ilmselt samamoodi. Miks peaks hõiskama, kui inimene joob aastapalga ühekorraga maha? Mis mõtet sellel on?
Ilmselt luges Willikins Vimesi mõtteid. „Maakohad ei ole nii delikaatsed kui linn, komandör. Maainimestele meeldivad suured ja lihtsad, arusaadavad asjad, Kaardilaua-Ramkin oli aga nii suur ja lihtne, kui üldse loota võib. Just sellepärast ta kõigile meeldiski – temaga oli alati teada, mis seis on, kuigi Ramkin ise võis olla pikali kukkumas. Ma olen kindel, et nad hooplesid temaga igal pool üle terve maakonna. Ma kujutan seda väga selgelt ette: Meie joodikust isand võib teie joodikust isanda iga kell laua alla juua, ja nad oleksid selle üle uhked. Kindlasti tegite enda meelest õigesti, kui aednikul kätt surusite, aga te ajasite kõik segadusse. Nad ei tea, mida teist arvata. Kas te olete teener või isand? Kas te olete suur nina või üks rahva seast? Sest nende arvates, komandör, ei saa keegi olla üheaegselt mõlemad. See oleks ebaloomulik. Ja segaduses olla maainimestele ei meeldi.”
„Suured segaduses püksid!” pugistas noor Sam ja varises naerust lämbudes rohule.
„Ma
