nende juurde ja suundusid nüüd, nagu Vimes märkas, ise tema poole, nii kiiresti, kui nende pisikesed jalad neid kanda suutsid.
Vimes tundis elu teenijate korrustel, igatahes! See polnudki väga ammu, kui uhkesse majja kutsutud politseinik saadeti tagaukse juurde, et ta tiriks minema mõne nutva toaneitsi või mitte väga aruka jooksupoisi, keda süüdistati ilma igasuguste tõenditeta mingi sõrmuse või hõbekäepidemega harja varguses, mille majaperenaine hiljem tõenäoliselt üles leidis, näiteks siis, kui ta oli oma džinni lõpuni joonud. See poleks tohtinud olla politseinike ülesanne, kuigi tegelikkuses see muidugi oli politseinike ülesanne. Kõige tähtsamad olid privileegid ja noor Vimes polnud jõudnud õieti oma esimesi politseinikusaapaidki läbi kanda, kui seersant talle seletas, mida see tähendab. See tähendas eraldi seadusi. Nondel aegadel võis mõjukas inimene pääseda karistamatult üsna paljustki, kui tal oli õige kõnepruuk, õige ilunõel kaelasidemel või õiged semud, ja noor politseinik, kellele see ei meeldinud, võis jääda tööta ja soovituskirjadeta.
Nüüd see enam nii ei olnud, kaugel sellest.
Aga noil päevil oli noor Vimes pidanud ülemteenreid kahekordseteks reeturiteks, kes reetsid mõlemad pooled, niisiis sai paks musta sabakuuega mees pilgu osaliseks, mis ta puhtalt läbi puuris. See, et ta Vimesile kergelt noogutas, ei teinud asja paremaks. Vimes elas maailmas, kus anti au.
„Kõrgeauline hertsog, mina olen Silver, ülemteener,” lausus mees hoolikalt väljamõõdetud poollaulva ja etteheitva häälega.
Vimes haaras tal silmapilkselt käest ja surus seda soojalt. „Rõõm tutvuda, härra Silver!”
Ülemteener võpatas. „Härra hertsog, ma olen Silver, mitte härra.”
„Andke andeks, härra Silver. Mis siis teie eesnimi on?”
Ülemteenri nägu pakkus omaette meelelahutust. „Silver, härra hertsog! Lihtsalt Silver!”
„Noh, härra Silver,” ütles Vimes, „mina usun kindlalt, et kui püksid maha võtta, on kõik mehed ühesugused.”
Ülemteenri nägu oli puine, kui ta vastas: „See on võimalik, härra hertsog, aga mina olen ja jään alati olema Silver. Tere õhtust, kõrgeaulinehertsog,” ülemteener pöördus, „ja tere õhtust, leedi Sybil. Sellest on vist juba seitse-kaheksa aastat, kui keegi suguvõsast siin viimati pikemalt peatus. Kas me tohime ka edaspidi selliseid külaskäike loota? Ja lubage teile tutvustada minu naist, proua Silverit, majapidajannat, kellega te pole vist kohtunud?”
Vimes ei suutnud end tagasi hoida ja tõlkis selle väikese kõne mõttes ära: Ma olen pahane, et te ei teinud minust väljagi ja surusite aednikul kätt… aga kui aus olla, polnud ta seda teinud sihilikult. Vimes surus aednikul kätt puhtast hirmust, mis temast võitu sai. Tõlge jätkus: ja nüüd ma muretsen, et lähitulevikus ei tarvitse meie elu olla väga kerge.
„Oodake üks hetk,” ütles Vimes, „minu naine on samuti „kõrgeauline”, see on natuke rohkem kui lihtsalt „leedi”. Sybil… kõrgeauline hertsoginna näitas mulle hierarhiakaarti.”
Leedi Sybil tundis oma abikaasat, nii nagu vulkaani kõrval elavad inimesed õpivad tundma selle tujusid. Kõige tähtsam on, et kõmakat ei tuleks.
„Sam, ma olen olnud meie mõlema maja kõigile teenritele leedi Sybil juba plikatirtsust peale, niisiis pean ma „leedi Sybilit” oma nimeks, vähemalt nende seas, keda ma olen hakanud oma sõpradeks pidama. Sa tead seda!” Mõttes lisas ta: Ja meil kõigil on oma väikesed veidrused, Sam, isegi sinul.
See lõhnastatud manitsus õhus hõljumas, surus leedi Sybil ülemteenril kätt ja pöördus siis poja poole. „Nüüd ootab sind voodi, noor Sam, kohe pärast õhtusööki. Ja ei mingit vaidlemist.”
Vimes vaatas ringi, kui nende väike reisiseltskond astus eessaali, mis kujutas endast niisama hästi kui relvaladu. Iga korrakaitsja silmis olekski see olnud relvaladu, kuigi Ramkinite suguvõsa liikmete jaoks, kes olid kõik need rapiirid, hellebardid, meremehemõõgad, oganuiad, piigid ja kilbid kõigile seintele pannud, oleks see kollektsioon kahtlemata olnud lihtsalt ajaloolise sisustuse osa. Keset kõike seda oli tohutu suur Ramkinite vapp. Vimes teadis juba, mida moto sellel tähendab: „Mis meie käes, jääb meie kätte”. Seda võis nimetada… vihjeks.
Natuke aega hiljem oli leedi Sybil koos oma toaneitsi Purityga juba ametis tohutus pesuruumis ja triikimisruumis – Vimes oli pärast noore Sami sündi nõudnud, et Purity lapsehoidjaks võetaks, ja nii Vimes kui Sybil uskusid, et Purityl on midagi Willikinsiga, kuigi mis täpselt neil on, jäi ainult oletuseks. Praegu olid kaks naist täielikult haaratud naiselikust ajaveetmise moodusest, milleks oli riiete kusagilt väljavõtmine ja kusagile mujale panemine. See võis kesta tükk aega ja selle juurde käis eriline tseremoonia: mõni rõivaese tõsteti üles, vaadati seda vastu valgust ning ohati vaikselt ja kurvalt.
Kuna midagi muud polnud teha, suundus Vimes tagasi imeuhkele trepile ja süütas seal sigari. Sybil oli majas suitsetamise raudkindlalt keelanud. Hääl ütles Vimesi selja tagant: „Siin pole vaja väljas suitsetada, komandör. Häärberis on olemas üsna hea suitsetamistuba, kus on isegi kellamehhanismiga õhuväljatõmbesüsteem – see on väga peen, uskuge mind, selliseid näeb väga harva.” Vimes laskis Willikinsil teed näidata.
Suitsetamistuba oli Vimesi meelest tõesti üpris hea, kuigi, nagu tuli tunnistada, tema isiklikud kokkupuuted suitsetamistubadega olid piiratud. Toas oli suur piljardilaud, toa all aga kelder, kus oli rohkem alkoholi, kui ükski ennast parandanud alkohoolik peaks nägema.
„Me ikka ütlesime neile, et ma ei joo, eks ole, Willikins?”
„Muidugi, härra. Silver ütles, et tavaliselt peetakse häärberis kohaseks… tema sõnad olid vist „hoida kelder täis, juhuks kui keegi tuleb”.”
„Noh, Willikins, kuidagi kahju oleks võimalust kasutamata jätta, nii et ole lahke ja vala endale üks naps.”
Willikins kohkus nähtavalt. „Ei-ei, härra, seda ma küll teha ei saa.”
„Miks siis mitte, mees?”
„Nii lihtsalt ei tehta, härra. Minust saaks kammerteenrite klubis kõigi naerualune, kui ma oleksin nii jultunud, et oma tööandjaga napsi võtaksin. See tähendaks enese upitamist sinna, kus pole minu koht.”
See haavas Vimesi tema kõikuvalt võrdsusjanuse hinge põhjani.4 Ta ütles: „Ma tean sinu kohta, Willikins, ja see on enam-vähem sama koht mis minul, kui kaardid on avatud ja haavad paranenud.”
„Kuulake, härra,” lausus Willikins peaaegu anuvalt. „Mõnikord peab mõningatest reeglitest kinni pidama. Sellepärast ma praegusel juhul ei joo teiega, kuna me ei tähista Orikavahiõhtut ega pärija sündimist – sellistel puhkudel oleks see lubatud –, kuid ma leidsin vastuvõetava alternatiivi ja selleks on oodata, kuni te olete magama läinud, ja juua siis pool pudelit.”
Noh, mõtles Vimes, meil kõigil on oma väikesed naljakad kombed, kuigi mõned Willikinsi kombed ei olnud nii väga naljakad, kui ta kusagil pimedal kõrvaltänaval kellegi peale vihaseks sai. Kuid Vimesi tuju tõusis, kui ta nägi, et Willikins tuulab hästivarustatud joogikapis ja poetab piinliku hoolega erinevaid asju klaasist segamisnõusse.5
Peaks olema võimatu saavutada alkoholi muljet joogiga, kus alkohol puudub, kuid oskuste hulgas, mille Willikins oli aastatega omandanud – võimalik, et varguse teel –, oli võime segada tavalistest köögis leiduvatest koostisainetest kokku täiesti
Sellega oli keeruline lugu: Vimesi jaoks olid kõik inimesed võrdsed, kuid, nojah, muidugi polnud seersant nii võrdne kui kapten, ja kapten polnud nii võrdne kui komandör, ja mis puutub kapral Nobbsi… jah, kapral Noobel Nobbsiga ei saaks keegi võrdne olla.
Metall poleks antud juhul olnud kohane… ega ohutu.
