naist ja ennekõike kaasavara. Emile on väikest kasvu, heledapäine, oskab suurepäraselt süüa teha, aga häbeneb oma tohutut rinnapartiid.”
Vimes vahtis lakke. „Mina kahtlustan, et mitte tema ei leia endale abikaasat,” ennustas ta, „vaid abikaasa leiab tema. Seda võib nimetada mehelikuks vaistuks.”
„Ja siis on Fleur,” jätkas leedi Sybil, laskmata end provotseerida. „Tema oskab üsna ilusaid väikesi tanusid teha, nagu ma aru saan. Ja, ee, siis vist oli Amanda. Tema on vist üsna huvitatud konnadest, kuigi ma kardan, et võib-olla sain ma tema emast valesti aru.” Leedi Sybil mõtles hetke ja lisas: „Aa, ja siis on Jane. Ema jutu järgi üsna kummaline tüdruk, paistab, et ta ei tea, mida temast arvata.”
Vimesi huvipuudus teiste inimeste laste vastu oli piiritu, kuid loendada ta oskas. „Ja viimane?”
„Aa, Hermione, temaga võib keeruliseks minna, kuna ta häbistas perekonda skandaaliga, vähemalt nende endi arvates.”
„Kuidas?”
„Ta hakkas puuraiduriks.”
Vimes mõtles hetke ja lausus: „Noh, kallis, on ju üldtunnustatud tõde, et mees, kellel on palju metsa, vajab naist, kes saab hakkama igavese suure…”
Leedi Sybil katkestas teda teravalt: „Sam Vimes, sul on vist kavas teha ebadelikaatne märkus?”
„Sa jõudsid vist minust ette,” vastas Vimes irvitades. „Tavaliselt sa jõuad, kallis, seda tuleb tunnistada.”
„Sul on võib-olla õigus, kallis,” lausus Sybil, „aga ma pean sinust ette jõudma ainult selleks, et sa oma mõtteid välja ei ütleks. Lõppude lõpuks oled sa Ankhi hertsog, keda kõik peavad Vetinari paremaks käeks, see aga tähendab, et soovitatav oleks mingi väärikus, või kuidas sina arvad?”
Poissmehele oleks see võinud paista leebe nõuandena; kogenud abielumehele oli see aga käsk, seda rangem, et see anti leebelt.
Niisiis käitusid rüütel Samuel Vimes ja komandör Vimes ja Anhki kõrgeauline hertsog Vimes6 kõik nii hästi kui võimalik, kui pärast hommikusööki toast välja läksid. Selgus aga, et teised nii hästi ei käitu.
Üks teenijanna pühkis parajasti magamistoa ukse taga koridoripõrandat. Kui Vimes tema poole sammus, heitis tüdruk talle üheainsa meeleheitliku pilgu, siis aga pööras talle selja ja jäi ainiti seina vahtima. Tundus, et ta väriseb hirmust, ja Vimes oli selgeks saanud, et viimane asi, mida sellises olukorras teha, on midagi küsida või abi pakkuda. See võib kaasa tuua karjumise. Ilmselt on tüdruk lihtsalt häbelik, ütles Vimes endale.
Kuid tundus, et häbelikkus on nakkav: kui Vimes läbi häärberi sammus, sattusid talle ette teised teenijannad, kes kandsid kandikuid või pühkisid põrandat, ja iga kord, kui ta mõnele lähedale juhtus, pööras see kähku selja ja jäi seina vahtima, nagu sõltuks sellest tema elu.
Kui Vimes oli jõudnud pikka galeriisse, mida ääristasid tema naise esivanemad, oli tal sellest küllalt saanud, nii et kui üks teekandikuga neiu pöördus kannal ringi nagu baleriin mängutoosil, küsis Vimes: „Vabandage, preili, kas ma olen tõesti nii kole?” Noh, igatahes oli see ju parem kui küsida, miks ta nii ebaviisakas on. Miks siis, kõige kolme jumala nimel, teenijanna plehku pistis, nõud klirisemas? Erinevate Vimeside hulgas oli komandör Vimes see, kes juhtimise üle võttis: hertsog oleks olnud liiga heidutav ja tahvlipühkija Vimesist poleks lihtsalt abi olnud. „Jää silmapilk seisma! Pane kandik käest ja pöördu aeglaselt ümber!”
Tüdruk libises pidurdades, sõna otseses mõttes libises, ja pöördus graatsiliselt, hoides kandikut ikka veel kramplikult käes. Kui ta oli peatunud, jäi ta murelikult värisedes seisma ning ootas, kuni Vimes oli talle järele jõudnud ja küsis: „Mis teie nimi on, preili?”
Tüdruk vastas, nägu kõrvale pööratud: „Hodges, kõrgeauline hertsog, andke palun andeks, kõrgeauline hertsog.” Nõud tema kandikul klirisesid ikka veel.
„Kuule,” ütles Vimes, „ma ei saa mõelda, kui selline tärin käib! Pane kandik ettevaatlikult maha, ole hea. Sinuga ei juhtu midagi halba, aga ma tahaksin näha, kellega ma räägin, tänan juba ette.” Nägu pöördus vastumeelselt tema poole.
„No nii,” ütles Vimes. „Preili, ee… Hodges, milles õieti asi on? Te ei pea ju minu eest ära jooksma?”
„Palun, härra…” Ja nende sõnadega suundus tüdruk lähima rohelise kaleviga kaetud ukse juurde ja kadus. Sel hetkel märkas Vimes, et natuke eemal, tema selja taga, on teine teenijatüdruk, kes oli oma tumeda vormiriietuse tõttu peaaegu maskeeritud. Tüdruk vaatas seina ja – täpselt nii – värises. Oli selge, et see tüdruk oli olnud kõigele juhtunule tunnistajaks, niisiis astus Vimes ettevaatlikult tema juurde ja ütles: „Ära ütle midagi. Kui ma küsin, lihtsalt nooguta või raputa pead. Kas saad aru?” Vaevumärgatav peanoogutus. „Väga hea, edusammud! Kas sul tuleb pahandus, kui sa minuga räägid?”
Jälle mikroskoopiline noogutus.
„Ja kas on tõenäoline, et sul tuleb pahandus ka sellepärast, et mina sinuga rääkisin?” Teenijatüdruk, kes oli üsnagi leidlik, kehitas õlgu.
„Ja sellel teisel tüdrukul?” Teenija, kes oli endiselt seljaga Vimesi poole, sirutas vasaku käe välja ja pööras pöidla ühemõtteliselt allapoole.
„Tänan,” ütles Vimes nähtamatu näoga informaatorile. „Sinust oli väga palju abi.”
Ta läks mõtlikult tagasi ülakorrusele, astus mööda pööratud selgadega ääristatud puiesteed, ja oli tänulik, kui pesuruumis Willikinsi märkas. Vimesi isiklik teener ei keeranud talle selga, ja see oli kergendus.7
Willikins voltis triiksärke – hoole ja armastusega, mida ta muidu oleks kasutanud võidetud vastase kõrva puhtaks äralõikamiseks. Kui tema ainsagi plekita kuue käised pisut kerkisid, võis imenatuke näha tätoveeringuid tema kätel, kuid õnneks mitte lugeda, mida need ütlesid. Vimes küsis: „Willikins, mis värk nende pöörlevate teenijatüdrukutega on?”
Willikins muigas. „See on vana tava, härra hertsog. Sellel on muidugi oma põhjus – tavaliselt on ikka põhjus, mis siis, et see on hirmus tobe. Ärge pange pahaks, komandör, aga teid tundes soovitaksin ma, et te laseksite pöörlevatel teenijatüdrukutel pöörelda, kuni teil hakkab siinne olukord selgemaks saama. Muide, kõrgeauline leedi ja noor Sam on lastetoas.”
Mõni minut hiljem, pärast mõningast katsetamist ja eksimist, astus Vimes ruumi, mis meenutas väheke kopituselõhnalist paradiisi.
Vimesil polnud kunagi eriti palju sugulasi olnud: vähesed inimesed soovivad teada anda, et nende kauge esivanem on kuningatapja. See kõik oli muidugi ajalugu ja uut Ankhi hertsogit hämmastas, et ajalooraamatud ülistasid nüüd Vana Kivinäo mälestust, vahtkondlast, kes oli hukanud troonil olnud õela kaabaka ning kaitsnud selle teoga vabadust ja seadust. Vimes oli selgeks saanud, et ajalugu on selline, milliseks ta tehakse, ja isand Vetinari oli inimene, kellel olid võtmed ja ligipääs kõikvõimalikele veenmismehhanismidele, mis olidki õnnekombel just selle kuningatapu aegadest säilinud ja seisid endiselt hästi õlitatuna keldris. Ajalugu on tõesti selline, milliseks see tehakse, ja isand Vetinari võis ajaloo teha… täpselt selliseks, nagu ise tahtis. Nii oligi hirmus kuningatetapja nagu imekombel kadunud – teda pole olnudki, kindlasti te eksite, temast pole keegi kuulnud, sellist inimest pole olemas olnud – ja tema asemele oli tulnud kangelaslik, kuid traagiliselt vääritimõistetud Kivinägu Vimes, Türannitapja, ülimalt lugupeetud
Rääkimata Vimesist kui tahvlipühkijast – see on päkapikkude ühiskonnas silmapaistev positsioon.
Willikins oli oivaline ülemteener ja/või kammerteener, kuid oma pika karjääri jooksul oli ta olnud ka innukas tänavakakleja ning teadis, et kunagi ei maksa pöörata selga inimesele, kellel võib relv taskus olla.
