võõrsõnade vastu. „Linnas olen ma õppinud selliste asjadega toime tulema. Kui paistab, et asi kisub täiesti jubedaks, lasen ma ennast poole pealt mingi kiire asja pärast ära kutsuda – vähemalt tegin ma niimoodi siis, kui Sybil polnud veel aru saanud. On hirmus, kui mehe ülemus kuulab tema naise käske.”
„Jah, komandör. Kõrgeauline leedi keelas köögiteenijatel peekonivõileibade valmistamise ilma tema selge loata.”
Vimes võpatas. „Sa võtsid väikese söögivalmistamiskomplekti kaasa, eks?”
„Kahjuks teab kõrgeauline leedi meie väikesest söögivalmistamiskomplektist, komandör. Ta keelas köögiteenijatel mulle peekonit anda, kui käsk ei tule otse temalt.”
„Ausalt, ta on sama hull kui Vetinari! Kuidas ta kõigest teada saab?”
„Tegelikult, komandör, usun ma, et ei saagi, vähemalt otseselt mitte. Ta lihtsalt tunneb teid. Võib-olla peaks seda nimetama sõbralikuks kahtlustamiseks. Me peaksime liikuma hakkama, komandör. Ma kuulsin, et lõunaeineks on kanasalat.”
„Kas mulle meeldib kanasalat?”
„Jah, komandör, kõrgeauline leedi ütleb, et meeldib.”
Vimes andis alla. „Sellisel juhul meeldibki.”
Kaljase avenüül sõid Vimes ja Sybil tavaliselt ainult korra päevas koos köögis, kus oli selleks ajaks alati meeldivalt õdus. Nad istusid teineteise vastas köögilaua taga, mis oli piisavalt pikk, et mahutada Vimesi hiiglaslikku kastmepudelite, sinepitopside ning marineeritud köögivilja ja muidugi teravate puuviljakastmete purkide kollektsiooni, kuna Vimes jagas üldlevinud arvamust, et ükski purk pole kunagi päris tühi, kui lusikaga selle sees piisavalt ringi lõgistada.
Maahäärberis oli kõik teisiti. Esiteks oli seal selgelt liiga palju toitu. Vimes ei olnud eile sündinud, ega ka mitte üleeile, niisiis hoidus ta kommentaaridest.
Vimesi ja leedi Sybilit teenindas Willikins. Rangelt võttes polnud see tema ülesanne, kui nad kodust eemal viibisid, aga rangelt võttes ei kanna enamik kammerteenreid oma hästiõmmeldud kuue taskus ka pronksist lööginukke.
„Ja mida teie täna hommikul tegite, poisid?” küsis Sybil heatujuliselt, kui taldrikud juba tühjenesid.
„Me nägime ühte kondikubu, kes haises!” kuulutas noor Sam. „Ta oligi nagu üleni üksainus habe, aga haises! Ja me leidsime ühe haisva õunapuu ka, see oli nagu kaka!”
Leedi Sybili tüüne ilme ei muutunud. „Ja siis käisite töntsaka künka peal, eks ole? Ja kuidas kraavtara, tarakraav ja tararaa meeldisid?”
„Seal oli igal pool lehmakaka! Ma astusin sellesse sisse!”
Noor Sam ootas täiskasvanute reageeringut ja tema ema ütles: „Aga sul on ju uued maasaapad. Need ongi just lehmakaka sisse astumiseks mõeldud.”
Sam Vimes vaatas, kuidas poja nägu särab uskumatust rahulolust, kui tema ema jätkas: „Sina vanaisa ütles alati, et kui ma näen välja peal suurt kakahunnikut, peaksin ma seda jalaga natuke laiali lööma, et see ühtlaselt ära laotada, sest nii saab rohi igal pool paremini kasvada.” Leedi Sybil muigas, kui Vimesi ilmet nägi, ja lisas: „Aga see on õige, kallis. Põllumajanduses on sõnnikul väga tähtis roll.”
„Peaasi, et poiss saab aru, et pole vaja hakata rentslist soppa jalaga laiali lööma, kui ta tagasi linna jõuab,” pomises Vimes. „Osa sellest lööb vastu.”
„Noor Sam peaks õppima, kuidas maal asjad käivad. Ta peaks teadma, kust toit tuleb ja kuidas seda saadakse. See on oluline, Sam!”
„Muidugi, kallis.”
Leedi Sybil heitis oma mehele pilgu, millist oskab heita ainult abielunaine. „Sa kasutasid praegu oma „ebaõiglaselt koheldud, kuid kohusetundliku mehe” häält, Sam.”
„Jah, aga ma ei mõista…”
Sybil segas vahele. „Ühel päeval kuulub see kõik noorele Samile ja mulle meeldiks, kui tal oleks sellest kõigest mingi ettekujutus, täpselt samamoodi, nagu mulle meeldiks, kui sina saaksid end lõdvaks lasta ja puhata. Pärast viin ma noore Sami Kodutalusse, et ta näeks, kuidas lehmi lüpstakse, ja saaks mune korjata.” Sybil tõusis. „Aga kõigepealt viin ma ta hauakambrisse, tema esivanematega kohtuma.” Ta märkas paanikat mehe näol ja lisas kiiresti: „Ära karda, Sam, nad ei kõnni seal omal jalal ringi, nad on hoopis väga kallite kastide sees. Sina võiksid ju ka tulla.”
Surm polnud Sam Vimesile võõras – ja vastupidi. Kõige masendavamad olid tema jaoks enesetapud. Ankh-Morporkis poosid enesetapjad end tavaliselt üles, sest Ankhi jõkke hüppamiseks pidi olema juba ülimalt enesetapjalik, suuresti sellepärast, et jõe pinnalt võis mitu korda tagasi põrgata, enne kui õnnestus koorikust läbi tungida. Ja iga enesetapu puhul tuli algatada uurimine, juhuks kui see oli tegelikult peidetud mõrv9, ja kui härra Kindel, linna praegune timukas, suutis saata igaühe igavikku nii kiiresti ja sujuvalt, et need ei pannud seda ise tõenäoliselt tähelegi, siis oli Vimes liiga tihti näinud ka seda, millega asjaarmastajad hakkama olid saanud.
Ramkinite perekonna hauakamber meenutas tema arvates linna surnukuuri pärast tööaega. Seal oli palju rahvast: mõned kirstud olid pandud külg külje kõrvale nagu surnukuuri riiulitel, jäi üle ainult loota, et need ei ole väljalibisevad. Vimes jälgis valvsalt, kuidas tema naine viis nende poja hoolikalt ühe nimesildi juurest teise juurde, luges nimesid ette ja rääkis mõne sõnaga iga kirstu asukast. Vimes tundis enda ümber aja külmi põhjatuid sügavikke, mis mingil moel seintest välja õhkusid. Mis tunne võis olla noorel Samil, kui ta kuulis kõigi nende sajanditetaguste esiisade ja – emade nimesid? Vimes polnud oma isa kunagi näinud. Tema ema oli rääkinud, et tema isa oli vankri alla jäänud, kuid Vimes kahtlustas, et kui see oli tõsi, oli tema isa jäänud õllevankri alla, tasahaaval aasta aasta järel. Muidugi oli veel ka Vana Kivinägu, kuningatapja, kes oli nüüd süütuks kuulutatud ja kelle raidkuju peale linnas mitte kunagi ei soditud, sest Vimes oli selgeks teinud, mis pahategijaga juhtub.
Kuid Vana Kivinägu oli lihtsalt üks punkt ajas, omamoodi tõene müüt. Tema ja Sam Vimesi vahel ei olnud mingit sidet, ainult valutav kuristik.
Ja ikkagi, noor Sam saab ühel päeval hertsogiks – see oli mõte, millest tasus kinni hoida. Tema ei kasva üles, muretsedes selle pärast, kes ta on, sest tema teab, ja tema ema mõju suudab võib-olla kaaluda üles selle tohutu taaga, et tema isaks on Samuel Vimes. Noor Sam saab maailma raputada, nii et see paremaks muutub. Selleks on vaja enesekindlust ning hulk (nähtavasti) segaseid esivanemaid võib inimesele tänavalt ainult muljet avaldada – Vimes teadis palju nii tänavatest kui inimestest.
Willikinsi väide polnud päris õige: ka linnainimestele meeldivad iseloomuga tegelased, eriti kui need on räpase loomuga või nii huvitavad, et annavad lisa lõputule hullumeelsele tsirkusele, mis Ankh-Morporki tänavatel käib. Joodikust isa võib olla seltskonnaelus küll miinuseks, aga vanavanavanaisa, kes suutis juua nii palju brändit, et tema uriin pidi juba tuleohtlik olema, ja seejärel suunduda, nagu Willikins jutustas, koju, et süüa kammeljat, millele järgnes hani (kumbki sobivate veinidega), seejärel aga mängida semudega koidikuni Seaselga10 ja võita mahamängitud raha tagasi… Noh, rahvale meeldivad hirmsasti sellised asjad ja sellised inimesed, kes annavad maailmale jalaga perse ja karjuvad tema peale. Sellise esivanema üle võib juba uhke olla, või kuidas?
„Ma vist… tahaksin üksinda jalutama minna,” ütles Vimes. „Ringi vaadata, saad aru küll, natuke
Enam kui korra olid vahtkondlased leidnud käsitsi kirjutatud hüvastijätukirja, mis, nagu lähemal uurimisel selgus, ei olnud kirjutatud õige käekirjaga.
Seaselja leiutas millalgi Kärbiaasta paiku isa Joseph „Paratamatus” Robinson, Kõigi Pühakute ja Kolme Patuse usu preester Madala Kaljunuki kihelkonnas. Niipalju, kui on võimalik tema kaasaegsete kirjapanekutest välja lugeda, võib seda mängu pidada jenga, halma ja brändi seguks. Mängu reeglitest pole midagi teada, kui neid muidugi üldse oligi.
