jalutuskäiguks maal saatjadaami vaja. Ma üritan lihtsalt siinsesse ellu sisse elada. Ma silmitsen nartsisse, et näha, kas nad täidavad mind rõõmuga, või mida iganes nad peaksid tegema, hoian silmad lahti, et näha väga haruldast vesivarblast, ja vaatan, kuidas mutid lendu tõusevad. Ma olen juba mitu nädalat ajalehest looduspildikesi lugenud. Ma arvan, et saan ise hakkama, kallis. Vahtkonna komandör ei löö kartma, kui satub vastamisi pelgliku kärbsenäpiga!”
Leedi Sybil oli kogemustest õppinud, millal pole arukas vastu vaielda, niisiis leppis ta sõnadega: „Ära siis kedagi välja vihasta, eks, kallis?”
Kui kõnnitud oli kümme minutit, oli Vimes eksinud. Ta polnud eksinud füüsiliselt, vaid metafooriliselt, spirituaalselt ja peripateetiliselt. Piirdehekkide aroomid ei tundunud linna rohmakate lõhnadega võrreldes piisavalt tuumakad, lisaks polnud Vimesil õrna aimugi, kes alustaimestikus sahistavad. Ta tundis ära, kes on mullikas ja kes on härg, sest linnas käis ta tihti läbi tapamajade piirkonnast, aga need mullikad ja härjad, kes siin olid, ei olnud hirmust hullunud, vaid silmitsesid teda hoolega, kui ta mööda kõndis, nii et jäi mulje, nagu teeksid nad rahulikult märkmeid. Täpselt, selles asi oligi! Siin oli maailm tagurpidi! Vimes oli võmm, ta oli alati võmm olnud ja ka sureb võmmina. Kes juba võmm on, on seda kogu aeg, ja võmmina kõndis Vimes linnas peaaegu nähtamatult, teda nägid ainult need, kes pingutavad, et võmme märgata, ja kelle elatis sõltub sellest, et nad märkaksid võmme enne, kui võmmid märkavad neid. Enamasti on võmmid osake maastikust, alles siis, kui kõlavad karjatus, klaasiklirin ja roimarlikud sammud, kerkivad nad esile.
Siin aga jälgis teda kõik. Mingid elukad sööstsid põõsaste taga eemale, tõusid paanikas lendu või lihtsalt sahistasid kahtlustäratavalt alustaimestikus. Vimes oli võõras, sissetungija, teda ei tahetud siia.
Ta pöördus ümber järjekordse nurga ja korraga oli tema ees küla. Ta oli selle korstnaid eemalt näinud, kuid teed ja jalgrajad käisid risti-rästi üksteisest üle, piirdehekid ja puud, mis moodustasid varjulisi tunneleid – need olid teretulnud –, olid kõik läbisegi ja keerasid tema suunataju pea peale – see ei olnud teretulnud.
Kui Vimes jõudis pikale tolmusele külatänavale, mille mõlemas ääres seisid õlgkatusega majakesed, oli ta kaotanud igasuguse arusaamise sellest, kus ta viibib, tal oli palav ja ta oli närvis. Keset tänavat oli suur maja, millele oleks võinud olla sama hästi peale kirjutatud „kõrts”, eriti seetõttu, et maja ees pingil istus kolm vanameest, kes silmitsesid lähenevat Vimesi lootusrikkalt, juhuks kui ta peaks olema sedasorti inimene, kes teisele inimesele kannu õlut välja teeb. Vanameestel olid seljas riided, mis nägid välja, nagu oleksid need naeltega kinni löödud. Kui Vimes lähemale jõudis, ütles üks vanamees midagi teistele, nad kõik tõusid, kui Vimes mööda läks, ja puudutasid nimetissõrmega mütsiserva. Üks vanameestest ütles: „Päev’st, k’rge’line ’erts’g” – lause, mis õnnestus Vimesil natukese mõtlemise järel ära tõlkida. Lisaks kallutati kergelt, kuid tähendusrikkalt tühje õllekanne, andmaks märku, et need on just nimelt tühjad ja see anomaalia vajaks parandamist.
Vimes teadis, mida temalt oodatakse. Ankh-Morporkis ei leidunud ühtki kõrtsi, mille ees poleks peesitanud nende kolme vanamehe kohalikud vasted, kes olid alati valmis rääkima võõrastega vanadest headest aegadest, st aegadest, mil kannudes, mida nad hellalt käes hoidsid, oli veel õlu. Ja komme nõudis, et nende kannud tuli täita odava õllega, mille eest saadi tasuks „Olge te tänatud, hea härra” ja täiesti võimalik, et ka mõned informatsioonimullikesed selle kohta, keda oli kus nähtud mida kellega ja millal tegemas: see kõik oli vesi võmmi veskile.
Kuid selle kolmiku ilme muutus, kui üks neist kiiruga oma kolmele semule midagi sosistas. Vanamehed nihutasid end puust pingi peal teest kaugemale, nagu üritaksid end märkamatuks teha, kuid klammerdusid endiselt tühjade kannude külge, sest noh, kunagi ei või teada. Silt ukse kohal kuulutas, et kõrtsi nimeks on „Härjapõlvlase Pea”.
Kõrtsi vastas oli suur plats, mis oli jäetud, nagu öeldakse, rohu pärusmaaks. Rohtu sõi paar lammast, platsi kaugemas servas seisis aga suur virn asjandusi, mis meenutasid vitstest punutud tarajuppe ja mille otstarvet Vimes ei osanud aimatagi. Kuid väljendiga „külaväljak” oli ta tuttav, kuigi rohuga kaetud väljakut polnud ta kunagi näinud. Väljakuid Ankh-Morporkis oli, aga rohelusele ei pandud seal just eriti rõhku.
Kõrts lõhnas kolkunud õlle järele. See aitas kaitsevallina kiusatusele vastu panna, kuigi Vimes polnud juba aastaid nina täis võtnud ja suutis ametlikel üritustel isegi klaasikese šerrit välja kannatada, sest ta vihkas selle maitset. Igivana õlle lehal oli sama mõju. Tillukestest akendest tulevas armetus valguses seletas Vimesi silm vanapoolset meest, kes nühkis usinalt joogikannu. Mees tõstis pilgu, vaatas Vimesi poole ja noogutas – see oli üleüldine noogutus, mida mõistetakse kõikjal ja mille tähendus on: „Mina näen sind, sina näed mind. Mis edasi saab, on sinu teha,” kuigi mõned kõrtsmikud oskavad lisada sellele noogutusele alatooni, mis sisaldab infot, et on täiesti võimalik, et leti all peitub kahe jala pikkune tinatoru, juhuks kui sõnatu vestluse teine osapool peaks nii-öelda midagi üritama.
Vimes küsis: „Kas te pakute midagi, milles pole alkoholi?”
Kõrtsimees riputas õllekannu väga hoolikalt leti kohale konksu otsa, vaatas Vimesile otsa ja vastas vähimagi vimmata: „Saate aru, härra, meil siin on selline asi nagu kõrts. Rahval hakkaks sutsu igavavõitu, kui ma alkoholi ära jätaksin.” Ta põristas hetke sõrmedega letile ja lisas kõhklevalt: „Minu naine teeb kalja, kui see peaks huvitama.”
„Millest ta seda kalja teeb?”
„Juhtumisi peedist, härra. See aitab kõhtu jonksus hoida.”
„Noh, ma olen alati arvanud, et jonksus kõht on väga oluline,” lausus Vimes. „Andke mulle pint… ei, parem pool pinti, aitäh.”
Jälle noogutus, siis kadus kõrtsmik korraks vaateväljast ja tuli tagasi suure klaasiga, millel punane vaht üle ääre voolas. „Olge lahke,” ütles kõrtsmik ja asetas klaasi ettevaatlikult letile. „Seda me tinakannu sisse ei pane, sest see teeb midagi metalliga. See on maja kulul, härra. Mina olen Jiminy, „Härjapõlvlase Pea” peremees. Ma usun, et seda, kes teie olete, ma tean. Minu tütar on häärberis teenijatüdruk ja mina kohtlen kõiki inimesi ühtemoodi, kuna kõrtsimees on sõber igaühega, kellel on raha taskus, ja kui tuju tuleb, võib-olla isegi nendega, kes ajutiselt on puupaljad – viimaste hulka ei kuulu need kolm tegelast kõrtsi ees. Kõrtsmik näeb kõiki, kui need on juba paar kannu võtnud, ja ta ei näe põhjust neil vahet teha.”
Jiminy pilgutas Vimesile silma, Vimes aga sirutas käe ja ütles: „Kõrtsmikul surun ma hea meelega kätt!”
See naeruväärne alatasa korratav kõne oli Vimesile tuttav. Igaüks, kes leti taga töötab, peab ennast üheks maailma suurimatest mõtlejatest ja neid on mõistlik kohelda nii, nagu nad oleksidki seda. Pärast käesurumist lisas Vimes: „Peedijook on päris hea. Üsna tummine.”
„Jah, härra, minu naine paneb selle sisse tšillipipart ja selleriseemneid, et inimesele tunduks, nagu jooks ta midagi, millel on vunk sees.”
Vimes toetus letile ning seletamatul põhjusel valdas teda rahu. Leti taga seinal olid surnud loomade pead, eriti selliste, kellel on sarved ja kihvad, kuid oma jahmatuseks märkas Vimes määrdunud valguses ka ühte härjapõlvlasepead. Ma olen puhkusel, mõtles Vimes, ja ilmselt juhtus see ammu, see on vana asi – ja ta jättis selle sinnapaika.
Jiminy sekeldas tosina väikese ülesandega, mida kõrtsimees endale alati leiab, ja heitis vahetevahel pilgu oma ainsa kunde poole. Vimes mõtles hetke ja ütles: „Kas te saaksite nendele härrastele seal väljas igaühele kannu viia, härra Jiminy? Ja pange iga kannu sisse brändit ka, et oleks aru saada, et midagi jood.”
„Need
