ammusurnud tädi tikitud proovilappe, vanaema pööningult leitud huvitavaid vanu urne, mille kohta võis loota, et mõni arukas noormees, kes teab antiigist kõike, ütleb, et see on väärt tuhat dollarit, nii et sa võid rahulolust pakatada. Ja polnud ka mitte mingisugust raha, ainult mõningal määral maksmata laene. Siin aga, mängutoas, seisid korralikult virna laotuna terved põlvkonnad mänguasju ja mänge, mõned neist pikast kasutamisest kulunud – eriti kiikhobu, mis oli sama hästi kui elusuurune ja millel oli päris nahast sadul ehtsast hõbedast lukkudega (nagu Vimes uskumatusega avastas, kui oli neid sõrmega hõõrunud). Oli ka kindlus, nii suur, et laps mahtus selle sisse ja võis seda kaitsta, ja hulk lapsele sobivas suuruses piiramisrelvi kindluse ründamiseks, kusjuures appi võis võtta ka tinasõdurid, keda oli kastide kaupa, kõik värvitud vastavalt päris väeosade värvidele ja väga detailselt. Kui Vimes oleks ainult saanud, oleks ta neljakäpakile laskunud ja sealsamas nendega mängima hakanud. Olid mudeljahid ja nii suur mängukaru, et ühe kohutava hetke mõistatas Vimes, ega see pole viimati päris karu topis; olid ragulkad ja bumerangid ja lennumasinad… ja keset kõike seda seisis paigale tardunult noor Sam, kes oli nutma puhkemas, kuna teadis, et kuidas ta ka ei pingutaks, ei suuda ta kõigi asjadega korraga mängida. See oli hoopis midagi muud kui Vimesi lapsepõlv ja laevade võidusõidu mängimine kakajunnidega.
Samal ajal kui nende silmatera istus ettevaatlikult kiikhobu selga, kellel olid hirmutavalt suured hambad, rääkis Vimes oma naisele ärritavalt pöörlevatest teenijatüdrukutest. Sybil kehitas lihtsalt õlgu ja ütles: „See on neil kombeks, kallis. Nad on harjunud nii tegema.”
„Kuidas sa saad niimoodi öelda? See on nii alandav!”
Leedi Sybil oli oma abikaasaga rääkimiseks välja arendanud absoluutselt rahuliku ja mõistliku tooni. „See on sellepärast, et ametlikult võttes nad ongi alamad. Nad peavad suure osa ajast teenima inimesi, kes on neist palju tähtsamad. Ja sina, kallis, oled tähtsate inimeste nimekirjas päris tipus.”
„Aga ma ei pea end neist tähtsamaks!” nähvas Vimes.
„Ma vist mõistan, mida sa öelda tahad, ja see teeb sulle au, tõesti teeb,” lausus Sybil, „aga tegelikult on see rumal jutt. Sa oled hertsog, Linnavahtkonna komandör ja…” Ta vakatas.
„Tahvlipühkija,” pistis Vimes masinlikult.
„Jah, Sam, see on kõige kõrgem tiitel, mida päkapikkude kuningas saab anda.” Sybili silmis oli säde. „Tahvlipühkija Vimes, inimene, kes võib kustutada kirjapandut, võib kõik, mis seal on, ära pühkida. See oled sina, Sam, ja kui sa peaksid surma saama, puhkeks terve maailma võimukoridorides möll, ja kahju küll, kuid ühe teenijatüdruku surm ei häiriks seal kedagi.” Ta tõstis käe, enne kui Vimes jõudis suu lahti teha, ja lisas: „Ma tean, et sind häiriks, Sam, aga kuigi nad on kindlasti imetoredad tüdrukud, kardan ma, et kui nad peaksid surema, oleks üks pere ja võimalik et üks noormees lohutamatud, ülejäänud maailm aga ei saaks sellest kunagi teada. Ja sina, Sam, tead, et see on tõsi. Kui aga sind peaks tapetama – ma ei taha sellele mõeldagi ja ometi ma mõtlen iga kord, kui sa tööle lähed –, kuuleks mitte ainult Ankh-Morpork, vaid terve maailm sellest silmapilk. Võivad alata sõjad ja ma kahtlustan, et Vetinari olukord võib muutuda natuke ohtlikuks. Sa oled tähtsam kui teenijatüdrukud. Sa oled tähtsam kui kõik teised Vahtkonnas. Ma arvan, et sa ajad väärtuse tähtsusega segi.” Ta andis Vimesi murelikule näole kiire musi. „Ükskõik kes sa enda arvates enne olid, Sam Vimes, oled sa tõusnud, ja sa oled tõusu ära teeninud. Sa ju tead, et koor tõuseb alati pinnale!”
„Rämps samamoodi,” pomises Vimes masinlikult, kuid kahetses seda kohe.
„Kuidas sa julged nii öelda, Sam Vimes! Sa võisid olla lihvimata teemant, aga sa oled ennast lihvinud ja särama löönud! Ja ükskõik mis nurga alt seda ka ei vaataks, kallis abikaasa, sa pole küll enam mees rahva seast, aga mulle tundub, et igatahes oled sa mees, kes seisab rahva eest, ja ma arvan, et rahvas on sellest ainult võitnud, kas kuuled?”
Noor Sam vaatas imetlevalt oma isa, samal ajal kui kiikhobu hakkas galoppi laskma. Kui ühel pool oli poeg ja teisel pool abikaasa, polnud Vimesil kunagi mingit võiduvõimalust. Ta jäi nii norgu, et leedi Sybil, nagu armastavad naised ikka, proovis teda natuke lohutada.
„Lõppude lõpuks, Sam, sa ju ootad, et sinu mehed täidavad oma ülesannet. Samamoodi ootab majapidajanna, et tüdrukud täidavad enda oma.”
„See on hoopis iseasi. Võmmid vaatavad inimesi ja ma pole neile kunagi öelnud, et nad ei tohi kellegagi sõnakest juttu puhuda. See keegi võib ju kasulikku infot anda.” Vimes teadis, et see on põhimõtteliselt tõsi, aga enamikul tänavatel oli lugu nii, et igaühel, keda nähti ütlemas mõnele politseinikule midagi rohkemat kui kellaaega, oli varsti söömiseks kõrt vaja. Kuid see analoogia oli ikkagi sobiv, mõtles Vimes, vähemalt oleks mõelnud, kui ta oleks olnud selline inimene, kellele sõna „analoogia” kergelt tuleb. See, et sa oled kellegi alluv, ei tähenda veel, et sa peaksid käituma nagu üleskeeratav nukk…
„Kas ma räägin, miks teenijatüdrukud selja pööravad, Sam?” küsis Sybil, samal ajal kui noor Sam kallistas hiiglaslikku mängukaru, kes hirmutas teda, hakates urisema. „Sellele pandi alus minu vanaisa ajal, vanaema nõudmisel. Nendel aegadel võõrustasime nädalavahetustel terveid külaliste horde. Loomulikult moodustasid suure osa neist külalistest linna väga headest perekondadest pärit noormehed, kes olid üsna hea haridusega ja, võiks vist öelda, tarmu ja elujõudu täis.”
Sybil heitis pilgu noore Sami poole ja nägi kergendusega, et poiss rivistas nüüd väikesi sõdureid üles. „Teenijatüdrukud aga ei ole paratamatult kuigi haritud ja ma pean häbiga tunnistama, et nad võisid olla pisut liiga järeleandlikud, kui suhtlesid inimestega, keda nad olid õppinud pidama endast kõrgemal seisvateks.” Sybil hakkas punastama ja osutas noorele Samile, kes, nagu tema ema rõõmuga nägi, ei pööranud jutuajamisele endiselt mingit tähelepanu. „Sa saad kindlasti aru, Sam? Ma olen selles täiesti kindel, ja minu vanaemal, kelle sina oleksid peaaegu kindlasti kohtama kutsunud, oli hea vaist, seepärast keelas ta teenijatüdrukutel lahtilaskmise ähvardusel meeskülalistega mitte ainult rääkida, vaid ka nendele silma vaadata. Võiks ju arvata, et ta oli julm, kuid tegelikult mitte nii väga, kui mõtlema hakata. Kui aeg täis, võisid teenijatüdrukud lahkuda häärberist hea soovituskirjaga ega pidanud häbenema, kui nad oma pulmapäeval valget kleiti kandsid.”
„Aga mina olen õnnelikus abielus,” protestis Vimes. „Ja ma ei kujuta ette, et Willikins riskiks Purity raevuga.”
„Jah, kallis, ja ma räägin proua Silveriga. Aga me oleme maal, Sam. Siin me teeme kõike natuke aeglasemalt. Aga nüüd võiksid sa noore Sami ehk jõe äärde viia? Võta Willikins kaasa – ta teab teed.”
Noorel Samil polnud vaja eriti meelt lahutada. Ta leidis endale ise meelelahutust, tootes seda suurtes kogustes maastiku uurimisest, lugudest, mille saatel ta eelmisel õhtul magama oli jäänud, või mingist kiirest mõttest, mis liblikana läbi tema pea vilksas; aina rohkem rääkis ta ka Vilemehest, kelle maja oli puu otsas ja kes vahel oli lohe. Vilemehel oli ka suur saabas ja talle ei meeldinud kolmapäevad, sest need lõhnavad imelikult, ja tal oli lumevari.
Niisiis ei kohutanud maa noort Sami põrmugi ja ta jooksis Vimesi ja Willikinsi ees, näitas puid, lambaid, lilli, linde, kiile, kummalise kujuga pilvi ja ühte inimese pealuud. Viimane leid tundus talle üsna vahva, nii et ta jooksis seda issile näitama, see aga jäi seda vahtima, nagu oleks näinud… nojah, pealuud. Oli küll selge, et see on olnud pealuu juba mõnda aega ning paistis, et selle eest on hoolitsetud ja seda lausa poleeritud.
Kui Vimes pealuud parajasti käes üht- ja teistpidi pööras, otsides kriminalisti pilguga vägivalla märke, kostis võsast lähenev platsumine, selle saateks aga monoloog teemal, mida tundmatu lähenev isik teeb nendega, kes temalt pealuid varastavad. Kui põõsad
