vastas vaikselt: „Oh, eks nad riibuvad natuke pinnalt, aga minu kogemuste järgi mitte rohkem kui tavaliselt. Kõik võtavad väheke, see käib töö juurde, elu juba on selline.”
Vimes muigas Willikinsi peaaegu teatraalselt puist ilmet nähes ja ütles valjusti, peidetud kuulaja kõrvade jaoks: „Nii et see Silver on kohusetundlik? Seda on rõõm kuulda.”
„Mulle tundub küll, et ta on tubli mees, härra,” vastas teener, pööras silmad ülespoole ja osutas sõrmega väikesele võrele seinas: see oli legendaarse õhuväljatõmbaja ava, õhuväljatõmbaja vajas aga kahtlemata inimest, kes selle mehhanismi lava taga üles keeraks, ja kas ükski ülemteener, kes on oma punnis kõhu vääriline, laseks mööda juhust kontrollida, mida tema uus isand arvab? Tühjagi ta laseks!
Ja pinnalt riibumine käib ju tõesti töö juurde. Muidugi näppavad mõisa töötajad natuke. Selle mõistmiseks polnud mingeid tõendeid vaja. Selline on inimloomus. Vimes oli Sybilile pidevalt mõista andnud – nõuda poleks ta julgenud –, et see koht siin kinni pandaks ja müüdaks kellelegi, kes tõesti tahab elada majas, mis, nagu Vimes oli kuulnud, oli kriuksuv ja kõlekülm logu, kuhu oleks saanud majutada terve rügemendi. Sybil ei tahtnud sellest kuuldagi. Tal olid sellest paigast soojad lapsepõlvemälestused, nagu ta ütles, ta oli siin puude otsas roninud, jões ujunud ja kala püüdnud, korjanud lilli ja aidanud aednikke ning tegelenud teiste maalähedaste ettevõtmistega, mis Vimesi jaoks olid kauged nagu Kuu, kuna tema noorukiea tegevused olid olnud seotud ainult ellujäämisega. Muidugi võis ka Ankhi jõest kala püüda, tuli ainult hoolega vaadata, et midagi kätte ei saaks. Ja oli hämmastav, mida võis külge saada, kui kas või üksainus tilk Ankhi veest alla neelata. Mis puutub roheluses mängimisse ja einetamisse, siis rohehallituse keskel oli Ankh-Morporkis kõigil võimalik mängida, eine osas pidi aga tihtipeale leppima omaenda kärnadega.
Päev oli olnud pikk ja eelmise öö uni võõrastemajas polnud ei tervistav ega kosutav, kuid enne tohutusse voodisse ronimist avas Vimes akna ja vaatas pikalt välja. Tuul sosistas puuokstes… Vimes ei kiitnud puid päris heaks, kuid Sybilile need meeldisid ja sellega oli kõik öeldud. Väljas pimeduses sahistasid, huikasid, vadistasid ja läksid seletamatul põhjusel pööraseks elukad, kellest Vimes ei tahtnudki midagi teada. Ta ei teadnud, kes need on, ja lootis, et ei saa seda kunagi teada. Miks üks inimene peaks sellise lärmi sees magama?
Ta läks oma naise juurde voodisse, tuulas natuke aega ringi, enne kui Sybili üles leidis, ja seadis end sisse. Sybil oli käskinud akna lahti jätta, et mingi väidetavalt imevahva värske õhk sisse pääseks, ja nüüd lebas Vimes õnnetult ja teritas kuulmist, et tabada kojutaaruva joodiku rahustavat häält, või kandetooli omaniku kurjustamist selle pärast, miks istmepatjadel on okse, ja mõne tänavakakluse või kodutüli helisid või isegi läbilõikavat karjet, selle kõige vahele aga linna kellade kuminat – need olid kuulsad selle poolest, et ükski kell ei olnud ühegi teisega päris samas ajas; linnas võis kuulda ka õrnemaid helisid, näiteks Harry Kuninga magusavankrite kolinat, kui öised mustusekogujad asjalkäimise tulemused minema viisid. Kõige paremad olid aga öövahtkondlaste hüüded tänava otsas: Kell on kaksteist ja kõik on korras! See polnudki nii ammu, kui igaühel, kes midagi sellist üritas, varastati kell, kiiver ja üsna tõenäoliselt ka saapad veel enne, kui tema hüüde kaja vaibuda jõudis. Aga enam polnud see nii! Igatahes! Nüüd oli Vahtkond moodne, see oli Vimesi Vahtkond, ja kõik, kes ringi tegevale öövahtkondlasele kurjade mõtetega lähenesid, kuulsid vilet ja said väga ruttu teada, et kui sellel tänaval üldse kellelegi peksa antakse, siis pole see vahtkondlane. Öövahtkondlased hüüdsid Kaljase avenüü esimese maja ees kellaaega alati teatraalse selguse ja hämmastava täpsusega, et komandör kuuleks. Nüüd aga pistis Vimes pea hiiglasliku padja alla ja üritas mitte kuulda määratut ja häirivat lärmipuudust, mis võib ajada üles inimese, kes on harjunud aastate jooksul igal ööl mitte kuulma hoolikalt ajastatud hääli.
Kuid kell viis hommikul vajutas emake loodus nuppu ja maailm läks hulluks: iga viimane kui lind ja loom – häälte järgi otsustades ka iga viimane kui alligaator – hakkas kõigi teistega võistlema, et end kuuldavaks teha. Läks natuke aega, enne kui see kakofoonia Vimesi kõrvadesse jõudis. Oli see tohutusuur voodi muidu, mis oli, aga seal oli peaaegu lõputu varu patju. Vimes oli suur padjasõber, kui pidi magama kusagil mujal, mitte oma voodis. Üks väike armetu sulgedega täidetud kotike või isegi kaks, mis on voodile ainult täienduseks – see polnud tema jaoks, ei! Temale meeldisid padjad, mille sisse saab kaevuda ja millest saab omamoodi pehme kindluse ehitada, jättes ainult ühe ava hapniku jaoks.
Kui Vimes unest üles voodi pinnale hõljus, hakkas õudne kära väljas juba vaibuma. Muidugi, meenus Vimesile, see on maaelu järjekordne needus. Maa alustab hommikul selgelt liiga vara. Komandör oli harjumuste, vajaduse ja kalduvuse tõttu ööinimene, vahel isegi terve öö inimene: talle oli võõras mõte, et ühes päevas on kaks kella seitset. Teisest küljest tundis ta nüüd aga peekonilõhna ja hetk hiljem tulid tuppa kaks pabistavat neiukest, kes tõid kandikud mingi keerulise metallist asjapuu peal, mis lahti tehtuna ja voodile asetatuna muutis ülestõusmise ja selle pealt hommikusöögi söömise peaaegu, kuid siiski mitte päris võimatuks.
Vimes pilgutas silmi. Asi hakkas jumet võtma! Tavaliselt pidas Sybil enda abikaasalikuks kohuseks hoolitseda, et tema mees elaks igavesti, ja ta oli veendunud, et selle rõõmustava tulemuseni võib jõuda, kui sööta Vimesi soolestikku nühkivate pähklite ja terade ja jogurtiga – jogurt oli Vimesi meelest lihtsalt juust, mis ei pinguta piisavalt. Lisaks oli tema keskhommikune peekoni, salati ja tomatiga eine nukrakstegevalt ära võltsitud. Oli hämmastav, kuid tõsi, et selles osas olid vahtkondlased valmis järgima oma ülemuse naise sõnu täht-tähelt, ja kui ülemus karjus ja jalgu trampis – mis on täiesti arusaadav ja koguni andestatav, kui inimesele keelatakse tema keskhommikust söestatud seakamakat –, viitasid nad tema naise juhtnööridele, teades kindlalt, et igasugused vallandamisähvardused on tühjad ja isegi kui need täide viiakse, tühistatakse need jälle otsekohe.
Nüüd ilmus patjade vahelt Sybil ja ütles: „Sul on puhkus, kallis.” Selgus, et puhkusel võib inimene muu hulgas süüa ka kaks täpselt niimoodi praetud muna, nagu talle meeldib, ja ühe vorstikese – kuid kahjuks mitte praetud leiba, mis nähtavasti on isegi puhkuse ajal patt. Kohv aga oli paks, must ja magus.
„Sa magasid väga hästi,” tähendas Sybil, kui Vimes neid ootamatult heldeid ande vahtis.
Vimes vastas: „Ei maganud, kallis, mitte silmatäitki, usu mind.”
„Sam, sa norskasid kogu öö, ma kuulsin!”
Vimesi teadmised eduka abielu kohta ei lasknud tal anda mingit muud kommentaari peale: „Kas tõesti? Kas ma magasin, kallis? Anna andeks.”
Sybil lappas väikest pastelsete ümbrikute kuhjakest, mis oli tema hommikusöögikandikule pandud. „Noh, uudis on laiali läinud,” lausus ta. „Keepsake’i hertsoginna kutsub meid ballile, söör Henry ja leedi Withering kutsuvad meid ballile, ning lord ja leedi Hangfinger kutsuvad meid, just nimelt, ballile!”
„Noh,” ühmas Vimes, „siis on küll palju balle, igal ballil palju lo…”
„Ära mõtlegi, Sam!” hoiatas tema naine ja Vimes lõpetas mannetult: „… rahvast? Sa ju tead, kallis, et ma ei tantsi, ma lihtsalt lohisen ringi ja tammun sinu varvaste peal.”
„Tantsimine ongi mõeldud peamiselt noortele. Rahvas tuleb ravivetelt Singivõileiva külast, see on siinsamas. Kõik tahavad oma tütred sobilikele härrasmeestele mehele panna ja seepärast tuleb korraldada balle, peaaegu lakkamatult.”
„Valsiga ma saaksin hakkama,” märkis Vimes, „seal tuleb lihtsalt numbreid lugeda, aga sa tead, et selliseid ringikargamise-tantse nagu „Ankhlender” ja „Masuurikas” ma ei kannata.”
„Ära
