mehe habe lehvis komeedi sabana omaniku taga. Kui tohututes sandaalides jalad libisedes peatusid, jõudis habe mehele järele, kuid hakkas inertsi tõttu tema pea peale kuhjuma. Võimalik, et habe tõi tõesti kaasa tarkuse, sest habeme omanik oli nii arukas, et tardus paigale, kui nägi pilku Vimesi silmis. Valitses vaikus, kuulda oli ainult noore Sami itsitamist, sest lõputu habe, mis elas omaenda elu, langes mehe peale nagu südatalvine lumi.
Willikins köhatas ja ütles: „See on vist eremiit, komandör.”
„Mida eremiit siin teeb? Mina mõtlesin, et eremiidid elavad kõrbes teiba otsas!” Vimes põrnitses närutatud meest, kes tundis ilmselgelt, et vajalik oleks mingi selgitus, ja kavatses selle ka esitada, ükskõik, kas seda oodatakse või mitte.
„Jah, härra, ma tean, härra, et see on üldlevinud eksiarvamus, mina isiklikult pole seda kunagi eriti uskunud, kuna nii oleks ju keeruline oma ihuhädasid rahuldada ja muud sellist. Ma mõtlen seda, et kaugetel maadel, kus on palju päikest ja liiva, see võib-olla sobib, aga mulle see ei istu, kaugeltki mitte.”
Ilmutis sirutas Vimesi poole räpase käe, mis koosnes peamiselt küüntest, ja jätkas uhkelt: „Minu nimi on Jupp, kõrgeauline hertsog, kuigi ma pole eriline jupp – haha, minu väike nali.”
„Väike tõesti,” vastas Vimes, hoides pilgu ilmetu.
„Tõsi ta on, härra hertsog,” nõustus Jupp. „See on minu ainus nali. Ma olen siin järginud eremiitluse üllaid tavasid juba pea viiskümmend seitse aastat, harrastanud vagadust, karskust, tsölibaati ning otsinud tõelist tarkust nagu minu isa, vanaisa ja vanavanaisa enne mind. See, kes teil käes on, ongi minu vanavanaisa, härra hertsog,” lisas ta lõbusalt. „Kena läige, eks ole?” Vimesil õnnestus end hädavaevalt tagasi hoida, et pealuud mitte maha pillata. Jupp jätkas: „Ma arvan, et teie pisipoiss sattus minu koopasse, ärge pange pahaks, härra hertsog, aga ümbruskonna külapoisid kipuvad vahel vembutama, nii et ma pidin alles kahe nädala eest oma vanaisa puu otsast alla tooma.”
See oli Willikins, kes leidis peas tunglevate mõtete seas nii palju ruumi, et küsida: „Kas te hoiate oma vanavanaisa pealuud koopas?”
„Muidugi, härrased, ja isa oma ka. See on perekonnatraditsioon, mõistate? Ja minu vanaisa pealuu on ka seal. Meie eremiiditamise traditsioon pole peaaegu kolmsada aastat katkenud, me levitame jumalakartlikku mõtlemist, tarkust, et kõik teed viivad ainult hauani, ja teisi tõsiseid mõtisklusi kõigile, kes meid üles otsivad – ja neid on viimasel ajal väga väheks jäänud, võiksin ma lisada. Ma loodan, et poeg saab minu sandaalidepärijaks, kui ta piisavalt vana on. Tema ema ütleb, et temast on kasvamas väga tõsine noormees, niisiis elan ma lootuses, et ühel päeval lööb ta minu pealuu ilusti läikima. Mul on hea meel öelda, et koopaseinal riiulis on ruumi enam kui küllalt.”
„Poeg?” imestas Vimes. „Aga te mainisite tsölibaati…”
„Väga terane tähelepanek, härra hertsog. Me saame igal aastal ühe nädala puhkust. Inimene ei saa ju elada ainult tigudest ja taimedest, mida jõe äärest leiab…”
Vimes andis viisakalt mõista, et neil on pikk maa minna, ja jättis eremiidi perekonnareliikviat ettevaatlikult koopasse viima, kus iganes see ka ei asunud. Kui tundus, et nad on kuuldekaugusest kindlasti väljas, hüüatas Vimes, vehkides kätega: „Miks? Sest noh… miks ometi?”
„Oh, üsna paljudes tõeliselt vanades majapidamistes on oma eremiit. Peeti romantiliseks, kui sinu maa peal on koobas, kus elab eremiit.”
„Tema lõhn hakkas natuke ninna,” märkis Vimes.
„Ta ei tohi vist end pesta, härra, ja teadke, et ta saab toetust, milleks on kaks naela kartuleid, kolm pinti lahjat õlut või siidrit, kolm pätsi leiba ja nael praerasva nädalas. Lisaks oletatavasti nii palju jõekaldalt leitud tigusid ja metsataimi, kui ta suudab endale sisse sundida. Ma vaatasin mõisa arvepidamist, härra. Romantilise aiakaunistuse kohta pole see sugugi halb toidusedel.”
„Pole tõesti väga hull, kui sinna vahele natuke puuvilju visata ja veidi lahtisteid ka,” pomises Vimes. „Nii et Sybili esivanemad käisid alati eremiidilt nõu küsimas, kui mõne filosoofilise probleemiga silmitsi sattusid?”
Willikins oli segaduses. „Püha taevas, muidugi mitte, härra, ma ei kujuta ette, et ühelgi neist oleks midagi sellist pähe tulnud. Filosoofiliste probleemidega polnud neil mingit pistmist.”8 Nad olid ju aristokraadid. Aristokraadid ei märka filosoofilisi probleeme. Nad lihtsalt ei tee neist välja. Filosoofia juurde käib mõtisklemine võimaluse üle, et sa teed midagi valesti, tõeline aristokraat aga teab, et tal on alati õigus. Asi pole uhkuses, see on lihtsalt sünniga kaasa antud täielik kindlus. Aristokraat võib olla segane nagu rusikasuurune niidipundar, aga ta on alati kindlalt ja selgelt segane.”
Vimes vaatas Willikinsile imetlevalt otsa. „Kuidas pagana päralt sa seda kõike tead, Willikins?”
„Ma olen neid vaadelnud, härra hertsog. Vanal heal ajal, kui kõrgeaulise leedi vanaisa veel elas, kandis ta hoolt, et kogu Kaljase avenüü teenijaskond tuleks koos perega suveks siia. Nagu te teate, pole ma eriline kirjatark, ja kui aus olla, pole seda ka teie, aga kes kasvab üles tänaval, õpib kiiresti, sest kui sa kiiresti ei õpi, oled sa surnud.”
Nüüd kõndisid nad kaunistustega sillal, mis viis tõenäoliselt üle eelmainitud forellioja – Vimes oletas, et oja oli Vana Reetliku haru. Mis lugu Vana Reetliku nime taga oli, see oli talle veel mõistatus. Kaks meest ja üks väike poiss kõndisid üle silla, mis oleks suutnud kanda suuri rahvahulki, vankreid ja hobuseid. Maailm tundus olevat tasakaalust väljas.
„Saate aru, härra,” jätkas Willikins, „nad said kõik oma raha ja maad just tänu sellele, et olid kindlad. Vahel muidugi kaotasid ka. Üks leedi Sybili vanaonudest jäi kunagi ilma uhkest majast ja kahest tuhandest aakrist suurepärasest põllumaast, kuna uskus kindlalt, et teatri riietehoiu pilet trumpab üle kolm ässa. Ta hukkus järgnenud duelli käigus, aga vähemalt oli ta siis täiesti kindlalt surnud.”
„See on snobism ja minule see ei meeldi,” heitis Vimes.
Willikins hõõrus nina. „Teate, komandör, see pole snobism. Tõelised aristokraadid ei ole minu kogemuste põhjal erilised snoobid. Ma mõtlen neid, kes on kindlad… nad ei muretse selle pärast, mida naabrid arvavad, nad võivad ringi käia vanade riietega. Nad on endas kindlad, mõistate? Kui leedi Sybil oli noorem, tuli tema pere lammastepügamise ajaks siia ja tema isa rügas koos kõigi teistega tööd teha, käised üles kääritud ja puha, ja ta vaatas, et pärast saaksid kõik poisid õlut, ja ta jõi koos nendega, kann kannu järel. Tema oli muidugi peamiselt brändimees, nii et väike õlu ei võtnud teda maha. Ta ei muretsenud kunagi selle pärast, kes ta on. Leedi Sybili isa oli normaalne vanapoiss – ja vanaisa ka. Nad olid kindlad, ei muretsenud kunagi.”
Nad kõndisid natuke aega mööda kastanipuiesteed ja siis küsis Vimes tusaselt: „Kas sa tahad öelda, et ma ei tea, kes ma olen?”
Willikins vaatas puulatvu ja vastas mõtlikult: „Paistab, et sel aastal tuleb palju kastanimune, komandör, ja ärge pange pahaks, aga mina soovitaksin noormehe selleks ajaks siia tuua, kui need varisema hakkavad. Poisieas olin ma aastaid kastanikoksimise meister – me mängisime seda surnud rottidega, alles tükk aega hiljem sain ma teada, et tegelikult mängitakse seda kastanitega, mis kasvavad puu otsas ega lähe nii kergesti lödiks. Mis puutub teie küsimusse,” jätkas ta, „siis mina arvan, et Sam Vimes tegutseb kõige paremini, kui ta on kindel, et on Sam Vimes. Püha taevas, ja nendel tulevad ka viljad sel aastal varakult!”
Kastaniallee lõppes ja jalutajate ees avanes õunaaed. „Siinsed
Hiljem hakkas Vimes mõtisklema, kui vabalt kasutas Willikins asjaolusid arvestades sõnu „filosoofilised probleemid”, aga nii see juba on: kui keegi veedab hulga aega majas, kus on palju raamatuid, jääb midagi neist talle külge, täpselt nagu Vimesile endalegi oli jäänud, kui mõtlema hakata.
