jutu katkestas raske koputus uksele, millele järgnes uksenupu otsusekindel lõgistamine. Willikins avas ukse ning noor Sam marssis mürtsudes sisse ja kuulutas: „Lugemine!”
Vimes tõstis poja üles ja pani toolile istuma. „Kuidas sul pärastlõuna läks, poiss?”
„Kas sa tead,” küsis noor Sam vastu, nagu jagaks rangete uuringute tulemusi, „et lehmad kakavad väga suuri latakaid, aga lammaste kakajunnid on pisikesed nagu šokolaadikommid?”
Vimes üritas mitte vaadata Willikinsi poole, kes vabises allasurutud naerust. Vimesil endal õnnestus nägu tõsine hoida ja ta ütles: „Nojah, muidugi, lambad on ju väiksemad.”
Noor Sam mõtles selle üle. „Lehmade kaka teeb latsti,” jätkas ta. „Mul on raamat „Kus on minu lehm?”, aga sellest seal ei räägitud.” Noore Sami hääl reetis teatud pahameelt selle üle, et nii tähtsat informatsiooni varjati. „Preili Felicity Beedle ei oleks seda välja jätnud.”
Vimes ohkas. „Selles olen ma kindel.”
Willikins avas ukse. „Ma jätan teid siis selle üle arutlema, härrased, ja meie näeme hiljem, komandör.”
„Willikins?” ütles Vimes, kui teenri käsi oli veel uksenupul. „Sa paistad arvavat, et minu lööginukid jäävad sinu omadele alla. Kas see on tõsi?”
Willikins muigas. „Te pole ju kunagi leppinud sellega, et lööginukid võivad olla ka ogadega, või kuidas, härra komandör?” Willikins sulges ettevaatlikult ukse.
Noor Sam luges nüüd juba ise ja see oli suur kergendus. Õnneks ei koosnenud preili Felicity Beedle’i teosed ainult põnevatest viidetest kakale selle kõigis avaldumisvormides, kuid tema väikesed raamatud väikelastele ilmusid regulaarselt ja olid ülimalt populaarsed, vähemalt laste seas. Selle põhjuseks oli, et preili Beedle oli oma lugejaskonda hoolega uurinud, ja nii oligi noor Sam lugenud lakkamatult naerdes läbi „Tillud tillumehed”, „Sõja tatipaharettidega” ning „Geoffrey kakamaal”. Teatud eas poistel tabasid need just õiget lirtsuvat nooti. Hetkel luges Sam itsitades ja pugistades raamatut „Poisist, kes ei osanud oma kärnasid nokkida” – äsja kuueseks saanud poiste jaoks oli see nii naljakas, et ainult möirga. Sybil märkis, et raamatud arendavad noore Sami sõnavara, kusjuures mitte ainult kempsuga seotud teemadel, ja oli tõesti tõsi, et Sam hakkas vanemate julgustusel lugema ka selliseid raamatuid, kus kellelgi ei toimunud mitte mingit sooletegevust. Kuigi kui mõtlema hakata, tundus see jälle omamoodi mõistatuslik.
Kui Vimes oli kümme minutit ettelugemist nautinud, viis ta poja voodisse ning tal õnnestus habet ajada ja kardetud pidulik ülikond selga panna mõni hetk enne seda, kui tema naine uksele koputas. Eraldi riietumistoad ja vannitoad, mõtles Vimes… kui raha on, on see parim viis, kuidas õnnelikku abielu õnnelikuna hoida. Ja et õnnelikku abielu õnnelikuna hoida, laskis Vimes Sybilil, kes kandis isegi seelikualust puhvpatja11, sisse tulla ja ringi sehkendama hakata, ta laskis naisel kohendada oma särki, sättida kraed ja teda üldiselt seltskonnakõlbulikuks teha.
Ja siis ütles Sybil: „Ma kuulsin, et sa andsid sepale väikese õppetunni käsitsivõitlusest, kallis…” Paus jäi õhku rippuma nagu siidist silmus.
Vimesil õnnestus kuuldavale tuua: „Siin on midagi viltu, ma tean seda.”
„Mina arvan samuti,” vastas Sybil.
„Arvadki või?”
„Jah, Sam, aga praegu pole sobiv aeg. Iga hetk tulevad külalised. Ma oleksin tänulik, kui sa suudaksid hoiduda neid õhtusöögi käikude vahel üle õla heitmast.” Sybili tavaliselt leebe mõõdupuu järgi oli see kohutav noomimine. Vimes tegi seda, mida teeks iga mõistlik abikaasa, nimelt aktiivselt mitte midagi. Ühtäkki oli terve alumine korrus täis hääli ja kostis üle kruusa veerevate tõllarataste krudinat. Sybil seadis oma purjesid ja suundus alla, et olla lahke võõrustajanna.
Hoolimata naise vihjetest oskas Vimes pidulikel õhtusöökidel üsna hästi käituda, kuna oli pidanud Ankh-Morporkis istuma linna lugematutel ametlikel üritustel. Nõks oli selles, et rääkimine tuli jätta teiste hooleks, ise aga nendega ainult vahel nõustuda, nii et jäi aega muudele asjadele mõelda.
Sybil oli selgelt kinnitanud, et tänane õhtusöök on kergekaaluline. Enamik külalisi kuulusid teatud klassi ning nad elasid maal, kuid nii-öelda polnud maalt. Seal oli pensionile läinud sõjamehi, üks Omi preester, preili Pickings, vanatüdruk, koos oma kaaslanna, range olemisega naisterahvaga, kellel olid lühikesed juuksed, meestesärk ja taskukell, ning seal oli ka, tõepoolest, preili Felicity Beedle. Vimes astus enda meelest ämbrisse, kui ütles: „Õigus muidugi, kakapreili,” aga preili Beedle purskas naerma ja surus tal kätt, öeldes: „Ärge muretsege, härra hertsog, ma pesen pärast kirjutamist alati põhjalikult käsi!” Ja kõik said kõvasti naerda. Preili Beedle oli väikest kasvu, kummalise välimusega, mida vahel ikka näha võib ja mis jätab mulje, et inimene vibreerib kergelt, isegi kui ta seisab täiesti liikumatult. Paistis, et kui mingid sisemised pidurid peaksid korraga üles ütlema, paiskaks tagasihoitud energia preili Beedle’i lähimast aknast välja.
Preili Beedle suskas sõrmega Vimesile kõhtu. „Ja teie olete see kuulus komandör Vimes. Tulite meid kõiki vahistama, mis?” Muidugi kuulis selliseid nalju kogu aeg, kui lasta Sybilil võtta vastu kutseid aina uutele peentele seltskonnaüritustele. Aga kui preili Beedle naerma hakkas, langes saali vaikus, raske nagu sepisrauast seif. Kõik külalised põrnitsesid preili Beedle’it, preili Beedle aga vaatas Vimesile tungivalt otsa – ja Vimes teadis seda ilmet. Selline ilme on inimesel, kellel on midagi rääkida. Muidugi polnud praegu sobiv aeg seda teemat üles võtta, niisiis paigutas Vimes selle oma peas lahtrisse „huvitav”.
Kõigist Vimesi kartustest hoolimata osati Ramkinite häärberis pagana head õhtusööki pakkuda ja – ning see oli kõige tähtsam – seltskonnaelu kirjutamata reeglid määrasid, et Sybil pidi lubama lauale terve rea toite, mida Vimes poleks kodus saanud, kui oleks neid palunud. Kui sa otsustad, mis maitseb sinu abikaasale, on see üks asi, aga kui sa üritad külalistega samamoodi käituda, kortsutatakse selle peale kulmu.
Vimesi vastas, teisel pool lauda, istus pensionil sõjaväelane, kellele tema naine kinnitas, et talle ei meeldi võiga krevetid, vastupidiselt sellele, mida ta ise usub. Mees protesteeris tulutult, väites, et tema arvates talle võiga krevetid siiski meeldivad, kuid sai leebe vastuse: „Võib-olla krevetid sulle tõesti meeldivad, Charles, aga sina krevettidele ei meeldi.”
Vimes tundis kaasa mehele, kes paistis olevat soetanud endale vaenlased madalamate koorikloomade hulgas. „Noh, ee… aga kas ma homaarile meeldin, kallis?” küsis mees häälega, milles polnud eriti lootust.
„Ei, kallis, homaar ei saa sinuga üldse läbi. Mäletad, mis Parsleyde vistiõhtul juhtus?”
Mees vaatas toitude all ägavat serveerimislauda ja üritas uuesti: „Mis sa arvad, kas eskalop saaks minuga umbes viis minutit läbi?”
„Püha taevas, Charles, muidugi mitte!”
Mees heitis jälle pilgu külmlauale. „Aga roheline salat on kindlasti minu südamesõber, eks ole?”
„Täiesti õige, kallis!”
„Jah, nii ma arvasingi.”
Mees vaatas üle laua Vimesi poole ja naeratas talle lootusetult, seejärel aga lausus: „Ma saan aru, et te olete politseinik, härra hertsog. On see tõsi?”
Vimes silmitses alles nüüd meest korralikult: põskhabemega
Sybil oli Vimesile selgitanud, et maal kantakse vähemalt kümme aastat vanema moe rõivaid kui linnas, see seletas ka puhvpatja, Vimesi puhul aga selliseid igivanu pükse, millel on lapatsid ees ja taga ning natuke rahutukstegev lõhn igal pool.
