Meid ei mäleta just paljud. Kahjuks olengi mina viimane, kes veel alles on. Kolonel Charles Augustus Rahumees – kummaline nimi sõjaväelasele, aga võib-olla just mitte, kes teab.” Ta turtsatas. „Me oleme lihtsalt üks kõrbenud lehekülg sõjaajaloos. Kindlasti pole te lugenud minu memuaare, „Kakskümmend neli aastat ilma kulmudeta”? Ei ole? Jah, ma pean ütlema, et te pole ainuke. Ma tutvusin juba tookord teie naisukesega. Ta ütles, et on täiesti võimatu aretada draakoniliiki, mis oleks nii stabiilne, et seda saaks sõjapidamiseks kasutada. Tal oli õigus, jumalate eest! Muidugi üritasime meie ikka edasi, sest nii on sõjaväes kombeks!”
„Te mõtlete, et sõjaväes on kombeks kohutavaid läbikukkumisi üksteise otsa kuhjata?” küsis Vimes.
Kolonel hakkas naerma. „Aga vahel on sellest abi! Ja mina pean ikkagi veel paari draakonit. Ei saa nendeta olla. Päev ilma põletusteta on nagu päev ilma päikesepaisteta. Kui sul on draakonid, tuleb tikkude pealt kõva kokkuhoid ja muidugi hoiavad draakonid ka kutsumata külalised eemal.”
Vimesil oli tunne nagu kalamehel, kes on tükk aega vee ääres tukkunud ja märkab korraga, et kala näkib.
„Aa, no neid pole siin ju ometi palju?”
„Arvate? Te ei kujuta ettegi, noormees. Ma võiksin teile nii mõndagi jutustada…”
Ta lõpetas äkitselt rääkimise ja Vimesi kogemused abieluasjades ütlesid, et vana sõjamees oli saanud laua all jalahoobi oma naiselt, kes ei paistnud rõõmus ja polnud näokortsude järgi otsustades ilmselt ka kunagi varem rõõmus olnud. Naine kummardus mööda oma abikaasast, kes võttis nüüd kelnerilt järjekordse brändi, ja küsis jäiselt: „Härra hertsog, kas teie kui politseiniku voliala ulatub meie maakonnani?”
Jälle on veepinnal ringid, mõtles kalamees Vimesi peas. Ta vastas: „Ei, proua, minu töökohaks on Ankh-Morpork ja selle ümbrus. Kuid traditsiooniliselt veab politseinik oma voliala endaga kaasa, kui ajab oma valdustes toime pandud kuriteo jälgi. Aga Ankh-Morpork on siit muidugi kaugel ja ma kahtlen, kas ma suudaksin nii kaugele joosta.” Selle tasuks sai Vimes naerupahvaku kõigilt lauasolijatelt, koloneliproualt aga kriipsuks surutud huultega naeratuse.
Mängi kalaga, meelita ta sööta haarama…„ Sellest hoolimata,” jätkas Vimes, „kui ma peaksin siin ja praegu olema tunnistajaks karistust nõudvale kuriteole, oleks mul õigus kurjategija vahistada. See meenutab iga kodaniku õigust sama teha, aga mina teeksin seda pisut professionaalsemalt, ja pärast seda peaksin ma andma kahtlusaluse üle kohalikele korrakaitseorganitele või teistele võimudele, nagu sobivaks pean.”
Nüüd hakkas jutuajamise vastu huvi tundma vaimulik, keda Vimes oli silmanurgast märganud. Ta naaldus neile lähemale ja küsis: „Nagu sobivaks peate, härra hertsog?”
„Minu hertsogiseisus pole sellega kuidagi seotud, härra preester. Minu kui Ankh-Morporki Linnavahtkonna vannutatud liikme kohus on kindlustada kinnipeetud kahtlusaluse turvalisus. Ideaalis peaksin ma otsima kartseri. Linnas meil kartsereid enam pole, aga ma saan aru, et maapiirkondades on need siiamaani olemas, isegi kui seal hoitakse ainult joodikuid ja kodunt jalga lasknud sigu.”
Jälle kõlas naer ja preili Beedle ütles: „Meil on külas konstaabel olemas, härra hertsog, ja ta hoiab vana silla juures kartseris tõesti sigu!”
Ta vaatas Vimesile, kelle näol oli tardunud ilme, erksa pilguga otsa. Vimes küsis: „Kas ta vahel inimesi ka kartserisse paneb? Kas tal ametitunnistus on? Kas tal ametimärk on?”
„Noh, mõnikord paneb ta sinna mõne joodiku end kaineks magama, ja ta ütleb, et sigadel ei paista selle vastu midagi olevat, aga mis on ametitunnistus, sellest pole mul aimugi.”
Jälle naerdi, aga naer vaibus kiiresti, sest Vimesi halastamatu vaikimine imes selle endasse.
Siis lausus Vimes: „Mina ei nimetaks teda politseinikuks ja kuni pole selge, kas ta töötab korrakaitsesüsteemi reeglite järgi, ei pea ma teda oma mõõdupuu järgi mitte politseinikuks, vaid natuke ülbeks tänavakoristajaks. Temast on kasu, aga ta pole politseinik.”
„Teie mõõdupuu järgi, härra hertsog?” kordas vaimulik.
„Jah, härra preester, minu mõõdupuu järgi. Mina otsustan. Mina vastutan. Minul on kogemused. Kui midagi viltu läheb, on minu pea pakul.”
„Aga härra hertsog, nagu te ütlesite, pole siin teie voliala,” lausus koloneliproua leebelt.
Vimes tajus tema mehe närvilisust ja oli täiesti selge, et toiduga pole sellel mingit pistmist. Kolonel soovis kogu südamest, et ta poleks seal. Naljakas, et kõik tahavad alati politseinikuga kuritegevusest rääkida, kuid ei mõista kunagi, mida nad oma ärevuses kehakeele väikeste kummaliste signaalidega reedavad.
Vimes pöördus koloneli naise poole, naeratas ja ütles: „Aga nagu ma ütlesin, proua: kui võmm satub karjuva kuriteo peale, tuleb tema voliala talle järele ja talle appi nagu vana sõber. Ja kas me tohiksime ehk teemat vahetada? Ärge pange pahaks, daamid ja härrad, aga ma olen aastate jooksul tähele pannud, et pankurid ja sõjaväelased ja kaupmehed saavad sellistel üritustel rahus süüa, samas kui vaene võmm peab rääkima politseitööst, mis tavaliselt on üsna igav.” Ta naeratas veel kord, et õhkkond sõbralik püsiks, ja jätkas: „Ma kujutan ette, et siinkandis oleks see lausa ülimalt igav. Mulle tundub, et siin on vaikne nagu… hauas.” Lask tabas märki: vana tubli kolonel võpatas ja preester langetas pilgu taldrikule – kuigi viimast märki ei saanud Vimesi meelest väga tõsiselt võtta, sest harva võib näha vaimulikku, kes ei töötaks õhtusöögilauas noa ja kahvliga nii usinalt, et need sädemeid löövad.
Sybil purustas vaikuse nagu jäälõhkuja, kõneldes oma võõrustajahäälega. „On vist aeg põhiroog lauale tuua,” lausus ta, „ja põhiroaks on imepärane lambaliha avec ilma igasuguse politseitööst rääkimiseta. Tõepoolest, kui Sam hoogu satub, tsiteerib ta Ankh-Morporki seadusi ja ettekirjutusi ning politseimäärustikku, kuni keegi teda diivanipadjaga viskab!”
Väga tubli, mõtles Vimes, vähemalt saan ma nüüd rahus süüa. Ta lõdvestus, jutuajamine tema ümber muutus ohutumaks ja täitus taas igapäevaste kuulujuttude ja nurinaga teiste ümbruskonna elanike üle, veel räägiti raskustest teenijatega, loodetavast saagist ja – muidugi – probleemidest härjapõlvlastega.
Sel kohal hakkas Vimes jutuajamisele jälle tähelepanu pöörama. Härjapõlvlased… Paistis, et Linnavahtkonnas oli vähemalt üks esindaja igast kahejalgsest mõtlevast liigist pluss Noobel Nobbs. Sellest oli saanud traditsioon: kes lõi läbi võmmina, lõi läbi liigina. Kuid keegi polnud Vimesile veel välja pakkunud, et ta peaks tööle võtma mõne härjapõlvlase, ning selle lihtsaks põhjuseks oli üleüldine teadmine, et härjapõlvlased on haisvad, kannibalistlikud, õelad ja ebausaldusväärsed närukaelad.
Muidugi teadsid kõik ka seda, et päkapikud on üks petiste kamp, kes tõmbavad sul naha üle kõrvade, kui ainult saavad, ja trollid on kõrilõikajatest ainult natuke paremad, ja ainus linnas alaliselt elav gorgo ei vaata kunagi kellelegi silma, vampiire ei saa usaldada, ükskõik kui palju nad ka ei naerataks, libahundid aga on põhimõtteliselt lihtsalt vampiirid, kes ei oska lennata, ja sinu naaber on tõeline lurjus, kes viskab rämpsu üle müüri sinu aeda, ja tema naine pole ka just vooruse verstapost. Aga samas on maailmas igaühel oma koht. Ja ei saa ju öelda, et linlased oleksid eelarvamuste kammitsas, sest lõppude lõpuks töötas ülikoolis kunagi ju isegi üks ork, aga talle meeldis jalgpall – kuidas veel! – ja kui keegi suudab väljaku keskelt väravasse lüüa, siis annad sa sellisele ju kõik andeks ja, noh, igaühte tuleb ju võtta sellisena, nagu ta on… Ainult mitte neid neetud härjapõlvlasi, tänan väga. Kui mõni härjapõlvlane linna tuli, kiusasid inimesed teda taga, nii et lõpuks läksid
