„Victoria Bergman 14” ja pani selle makki sisse.
Sofial oli meeles, et just tollel kohtumisel oli Victoria Bergman kurb, midagi oli juhtunud, aga kui ta selle kohta küsis, raputas Victoria lihtsalt pead.
Ta kuulis omaenda häält.
„Räägi, mida ise tahad. Võime ka niisama vaikides istuda, kui see sulle rohkem meeldib.”
„Mm, võib-olla küll, aga minul on alati tunne, et just vaikus võib olla väga ebameeldiv. Nii kohutavalt intiimne.”
Victoria Bergmani hääl muutus madalamaks ja Sofia naaldus seljatoele ning sulges silmad.
Mul on üks mälestus sellest ajast, kui ma olin kümme. See juhtus Dalarnas. Ma olin otsinud üht linnupesa, ja kui ma ühe väikese augu leidsin, hiilisin vargsi puu juurde. Kui ma kohale jõudsin, virutasin käega kõvasti vastu tüve ja piiksumine lakkas. Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga see tundus nagu õige. Siis astusin ma paar sammu tagasi ja istusin mustikavarte vahele ootama. Mõne aja pärast tuli väike lind ja istus pesaavausele. Ta ronis sisse ja piiksumine algas uuesti. Ma mäletan, et see ärritas mind. Siis lendas lind välja ja ma leidsin ühe vana kännurondi, mille ma kohale lohistasin ja puu najale tõstsin. Ma võtsin piisavalt pika oksa ja ronisin kännu otsa. Siis sorkisin ma oksaga kõvasti pesaaugus ja jätkasin seni, kuni piiksumine lakkas. Ma ronisin uuesti alla ja jäin ootama lindu, kes pidi varsti tagasi jõudma. Ma tahtsin näha, kuidas ta reageerib, kui ta surnud pojad eest leiab.
Sofia tundis, kuidas tal suu kuivab, ta tõusis püsti ja läks kööki. Ta valas klaasi vett ja jõi.
Midagi oli Victoria loos tuttavlikku.
See meenutas midagi.
Unenägu äkki? Jah, küllap see nii oligi. Unenägu.
Ta läks tagasi töötuppa. Makk muudkui mängis, sest ta ei olnud seda kinni pannud.
Victoria Bergmani hääl oli kõhedust tekitavalt kriipiv. Kuiv.
Sofia võpatas, kui lint lõppes. Unesegaselt vaatas ta enda ümber ringi. Kell oli juba kaksteist läbi.
Akna taga oli vaikne ja inimtühi Ölandsgatan. Enam ei sadanud, aga tänav oli endiselt märg ja helkis laternate valgel.
Ta lülitas arvuti välja ja läks elutuppa. Mikael oli voodisse läinud ja ta puges ettevaatlikult mehe selja taha.
Ta oli kaua ärkvel ja mõtles Victoria Bergmanist.
Kõige kummalisem oli see, et pärast oma monolooge sai Victoria oma tavalise, kontrollitud oleku taas tagasi.
Nagu oleks televiisoril kanalit vahetatud. Nupuvajutus puldil, ja jälle uus kanal.
Teine hääl.
Kas Samuel Baiga oli samamoodi? Erinevad hääled, mis vaheldusid? Küllap vist.
Sofia märkas, et Mikael ei olnud veel magama jäänud, ja suudles teda õlale.
„Ma ei tahtnud sind äratada,” ütles mees. „Sa istusid seal nii mõnusasti. Rääkisid ka veel läbi une.”
Kella kolme paiku ronis ta uuesti voodist välja, otsis välja ühe kasseti, pani maki käima, naaldus seljatoele ja lasi häälel end kaasa viia.
Killud Victoria Bergmani isikust loksusid tasahilju paika ja Sofiale tundus, et ta hakkas mõistma. Poolehoidu tundma.
Ta nägi Victoria Bergmani sõnadega maalitud pilte sama selgelt, nagu oleksid need pärit filmist.
Ent Victoria pigimust kurbus kohutas teda.
See oli mõistmiseks liiga suur.
Põhjatu valu, mis oli aastatega end üha sügavamalt luusse ja lihasse puurinud.
Küllap ta oli oma mälestusi aina korrutanud, päevast päeva, ja loonud mõttes maailma, kus ta ennast juhtunu pärast kord lohutas, kord süüdistas.
Sofia vabises Victoria Bergmani urisevat häält kuuldes.
Mõnikord hääl sosistas. Mõnikord oli see nii ägestunud, et tatti pritsis.
Sofia uinus ega ärganud enne, kui Mikael uksele koputas ja ütles, et hommik on käes.
„Kas sa istusid siin kogu öö?”
„Jah, peaaegu, ma saan täna ühe kliendiga kokku ja pean välja mõtlema, mis meetodeid kasutada.”
„Okei. Kuule, ma pean lippama. Kas õhtul näeme?”
„Jah. Ma helistan.”
Mikael sulges ukse ja Sofia otsustas edasi kuulata ning keeras kasseti ringi. Ta kuulis iseenda hingetõmbeid, kui Victoria Bergman pausi tegi. Kui ta taas rääkima hakkas, oli hääl täiskasvanulik.
… ta higistas ja tahtis, et me kallistaks, kuigi oli nii soe, ja ikkagi viskas ta muudkui leili juurde. Ma nägin ta kotte jalge vahel, kui ta vee ammutamiseks kummardus, ja ma tahtsin teda tõugata, et ta tulikuumadele kividele kukuks. Kividele, mis ei jahtunud kunagi maha. Mida kuumutatakse iga kolmapäev soojusega, mis ei tungi iialgi sügavale luusse. Ma lihtsalt istusin seal vaikselt nagu väike hiir ja nägin kogu aeg, kuidas ta mind vaatas. Kui tal silmad imelikuks läksid ja hingamine raskemaks muutus, ja siis võisin ma duši alla minna ja ennast pärast mängimist puhtaks küürida. Kuigi ma teadsin, et ei saa iialgi puhtaks. Ma pidin olema tänulik selle eest, et ta avaldas mulle nii palju saladusi, et ma oleksin valmis sel päeval, kui ma kohtun poistega, kes võisid olla väga oskamatud ja innukad ja tema seda igatahes küll ei olnud, sest ta oli kogu elu harjutanud ja teda olid õpetanud vanaema ja tema vend ja ei teinud see talle häda midagi, kasvas tugevaks ja sitkeks. Ta oli sada korda sõitnud Vasaloppetil murtud ribide ja katkiste põlvedega, aga ilma nurisemata, kuigi Evertsbergis oksendas. Minu marrastuste pärast, mis mul sinna alla tekkisid, kui ta oma mängu saunalaval lõpetas ja sõrmed välja tõmbas, ei olnud küll põhjust viriseda. Kui ta minuga ühele poole oli saanud ja saunaukse kinni lõi, mõtlesin ma emasämblikule, kes pärast paaritumist väikesed isased ära sööb…
Sofia võpatas. Tal keeras sees.
Ilmselgelt oli ta taas magama jäänud ja unes oli ta näinud igasugu jubedusi, ning ta mõistis, et küllap oli põhjuseks see, et makk käis. Uinutav ühetooniline hääl oli juhtinud tema mõtteid ja unenägusid.
Victoria Bergmani jutt oli tunginud tema alateadvusse.
Minevik
Kärbse tiivad on nätsu sisse lootusetult kinni jäänud. Sul pole mingit mõtet nendega vehelda, mõtleb Varesetüdruk. Lendu ei tõuse sa enam kunagi. Homme paistab jälle päike, aga mitte sinu peale.
Kui Martini isa teda puudutab, tõmbub ta vaistlikult eemale. Nad seisavad tädi Elsa maja juures kruusarajal ja mees on ratta seljast maha tulnud.
„Martin on mitu korda sinu järele küsinud. Eks ta vist tahaks kellegagi mängida.”
Ta sirutab käe välja ja silitab tüdruku põske. „Minu meelest oleks see väga tore, kui sa mõnikord koos meiega ujuma tuleksid.”
Victoria pöörab pilgu kõrvale. Ta on harjunud, et teda puudutatakse, ja teab täpselt, milleni see välja viib.
Ta
