tornmaja lähedalt. Täpsemalt Rålambsvägenilt. Aga sina?” Hurtig võttis küpsise ja kastis selle kohvi sisse. „Mida sina hommikul tegid?”
„Minul oli tulus vestlus Ivo Andrićiga. Poiss oleks nagu olnud keemiat täis pumbatud.”
„Mis asja?” Hurtigi ilme oli küsiv.
„Suures koguses tuimastusvahendit. Süstitud.” Jeanette hingas sisse. „Arvatavasti vastu ta enda tahtmist.”
„No mida kuradit.”
Pärastlõuna jooksul proovis Jeanette saada ühendust prokurör von Kwistiga, aga tolle sekretär teatas talle, et prokurör viibib parajasti Göteborgis, kus osaleb vestlussaates, ega jõua tagasi enne kui järgmisel päeval.
Jeanette vaatas veebist telekava ja nägi, et otsesaates räägitakse vägivalla lisandumisest eeslinnades. Kenneth von Kwist, kes oli karmimate meetmete ja pikema vanglakaristuse pooldaja, sai võimaluse aru pärida ka endiselt justiitsministrilt.
Teel koju peatus Jeanette Hurtigi juures ja nad otsustasid, et kohtuvad raudteejaamas kell kümme. Esimesel võimalusel tuli rääkida lastega, kes silla all elutsesid.
Gamla Enskede
Kell pool viis oli Sankt Eriksgatani liiklus täiesti kaootiline.
Vana Audi oli läinud Jeanette’ile maksma kaheksasaja krooni jagu varuosi ja kaks pudelit Jamesonit, ent tema arvates oli see igat ööri väärt. Auto käis nagu kellavärk, kui Åhlund selle ära oli parandanud.
Maalt saabunud huvireisijad, kes polnud suurlinna elutempoga harjunud, proovisid kogenenuma kohaliku elanikkonnaga piiratud ruumis ühineda. Erilise eduta.
Stockholmi liiklusvõrk oli rajatud ajal, mil autosid oli vähem, ning see oli – kui tõele au anda – kohandatud pigem Härnösandi suurusele linnale kui miljonilinnale, mis on korra taotlenud isegi suveolümpia korraldamise õigust. See, et üks Västerbroni silla sõiduradadest oli parandustöödeks kinni pandud, ei lihtsustanud olukorda karvavõrdki, ning Jeanette’il kulus Gamla Enskedesse jõudmiseks üle tunni.
Parimatel päevadel sõitis ta seda maad alla veerand tunni.
Kui ta uksest sisse astus, põrkas ta kokku Johani ja Åkega. Nad pidid minema jalgpalli vaatama ja neil olid seljas ühesugused võistlussärgid, mille juurde käisid rohevalged sallid. Nad nägid välja võidujanused ja pingsalt ootusärevad, kuid Jeanette teadis omast kogemusest, et mõne tunni pärast saabuvad nad tagasi pettunult ja muserdatult. Lööklause, et nende meeskond ei oska võita, mida vastaste fännid pilklikult skandeerisid, oli korduvalt tõestanud oma paikapidavust.
„Täna me võidame!” Åke suudles teda põgusalt põsele ja nügis Johani uksest välja. „Pärast näeme.”
„Ma ei ole vist kodus, kui te tagasi tulete.” Jeanette nägi, et Åke sai pahaseks.
„Pean tööasjus välja minema ja jõuan tagasi pärast keskööd.”
Åke kehitas õlgu, pööritas silmi ja läks välja Johani juurde.
Jeanette sulges nende järel ukse, lükkas kingad jalast ja läks elutuppa ning viskas diivanile pikali, püüdes pisut puhata. Kolme tunni pärast oli ta sunnitud taas välja minema ja ta lootis, et saaks vähemalt hetkekski silma looja lasta.
Mõtted keerlesid peas, võbelesid vabalt nagu lahtised niidiotsad, ning uurimist puudutavad katked segunesid praktiliste toimetustega. Muru pidi niitma, kirju kirjutama ja ülekuulamisi korraldama. Ta pidi olema ema, kes teab, mis lapse elus toimub. Kes oskaks armastada ja kirglik olla.
Selle kõige kõrvalt peaks ta jõudma elada.
Või tegeleski ta parajasti sellega.
Elamisega.
Unenägudeta uni, mis ei pakkunud tegelikult puhkust. Katkestus pidevas kulgemises. Hetkeline paus kogu elu kestvas iseenda keha liigutamises.
Sisyphos, mõtles ta.
Centralbron
Liiklus oli hõredamaks jäänud ja kui Jeanette auto pargitud sai, nägi ta, et kell raudteejaama sissepääsu juures näitas kahekümne minuti pärast kümme. Ta läks autost välja, lükkas ukse kinni ja lukustas selle. Hurtig seisis ühe väikese kioski juures, kummaski käes hotdog. Kui ta Jeanette’i märkas, naeratas ta peaaegu häbelikult. Nagu teeks midagi keelatut.
„Õhtusöök?” Jeanette osutas peaga tohutute vorstisaiade poole.
„Näe, võta.”
„Kas sa nägid, on siin kedagi?” Jeanette võttis ulatatud kingituse vastu ja viipas käega silla poole.
„Kui ma tulin, nägin üht linnamisjoni autot. Lähme sinna ja ajame natuke juttu.” Hurtig kuivatas salvrätiga ära krevetisalati tüki, mis oli põse külge kleepunud.
Nad kõndisid üle parkimisplatsi, mis asus Klarastrandsledenilt mahasõidu all, vasakule jäid Tegelbacken ja Sheratoni hotell. Kaks maailma alal, mis pole jalgpalliväljakustki suurem, mõtles Jeanette, samal ajal kui ta märkas inimesi, kes seisid hallide betoonpostide kõrval pimeduses.
Paarkümmend noort, mõned alles lapsed, olid kogunenud ühe furgoonauto kõrvale, mille külgedel oli linnamisjoni logo.
Mõned lastest tõmbusid eemale, kui uustulnukaid märkasid, ja kadusid silla alla.
Kaks linnamisjoni töötajat ei osanud anda vähimatki teavet. Lapsed tulid ja läksid, ja kuigi linnamisjon käis seal peaaegu iga õhtu, olid vähesed lastest avameelsed. Nimeta näod vaheldusid pidevalt. Mõned sõitsid koju tagasi, teised liikusid edasi ja mitte just tühine hulk suri.
See oli fakt.
Üledoos või enesetapp.
Probleem, mis kõiki neid noori ühendas, oli raha või pigemini selle puudumine, ning üks misjonitöötajatest rääkis, et oli selliseid restorane, kuhu lapsed võisid aeg-ajalt nõusid pesema minna. Päevatöö, kaheteist tunni eest said nad ühe sooja toidu ja sada krooni. See, et paljud lastest pakkusid lisaks seksuaalteenuseid, ei üllatanud Jeanette’i sugugi.
Üks umbes viieteistaastane tüdruk söandas ligi tulla ja küsida, kes nad on. Tüdruk naeratas ja Jeanette nägi, et tal oli mitu hammast puudu.
„Minu nimi on Jeanette ja ma olen politseinik,” alustas ta. „See on minu kolleeg Jens.”
Hurtig naeratas ja sirutas tervituseks käe.
„Ahah, ja mida te tahate?” Tüdruk vaatas Jeanette’ile otse silma ega teinud Hurtigi väljasirutatud kätt märkamagi.
Jeanette rääkis poisi mõrvast ja et neil oli vaja abi laiba tuvastamisel. Ta näitas pilti, mis oli lastud politsei joonistajal teha.
Tüdruk, kelle nimi oli Aatifa, ütles, et tavaliselt liikus ta kesklinnas. Misjonitöötajate sõnul polnud ta mingilgi moel ebatavaline. Tal olid ema ja isa, kes olid põgenenud Eritreast ja hetkel töötud. Koos vanemate ja kuue õe-vennaga elas ta Huvudsta linnaosas üürikorteris. Neli tuba ja köök.
Ei Aatifa ega keegi tema sõpradest ei tundnud surnud poissi ära ega teadnud temast midagi. Kahe tunni pärast andsid nad alla ja jalutasid tagasi
