tujus ning rääkis, kuidas ta ajakirjaniku kohta õõnestavate faktide väljaotsimise kõrvalt oli teinud ühe Berliini suure haiglaga korraliku tehingu. Sellest loodetava boonusega peaks saama ette võtta luksusreisi ükskõik, kuhu Sofia soovib.
Sofia mõtles, kuid ühtegi kohta ei tulnud pähe, kuhu ta igatseks.
„Aga näiteks New York? Kõik need suured kaubamajad. „Hommikusöök Tiffany juures” ja kõik need, tead küll? Ma vaatasin Manhattanil paar tõeliselt kallist hotelli välja. Võime võtta kogu paketi koos massaaži ja näohooldusega.”
New York, mõtles naine ja võbistas end mälupildi peale. Miks Mikael just selle välja pakkus? Kas ta teadis midagi? Ei, küllap see oli juhus.
Nad olid Lassega käinud New Yorgis vähem kui kuu aega enne seda, kui kõik kokku kukkus.
Liiga raske oleks vanu haavu lahti rebida.
„Või sooviksid sa pigem päikesereisi? Tšarterreisi?”
Sofia märkas mehe indu, aga kuidas ta ka ei proovinud, ei suutnud see teda nakatada. Ta tundis ennast raskena nagu kivi.
Äkitselt kerkis talle silme ette Victoria Bergmani nägu.
Kuidas Victoria muutus mõnikord nende vestluste ajal apaatseks nagu heroiinisõltlane, ja nendel hetkedel ei näidanud ta üles vähimatki emotsionaalse reaktsiooni märki. Sofia tundis end praegu täpselt samamoodi ja mõtles, et peab paluma oma arstil järgmisel korral paroksetiinidoosi suurendada.
„Ma ei tea, mis mul viga on, sõbrake.” Ta suudles meest suule. „Ma tahaksin nii väga, aga ma nagu ei jaksaks praegu mitte midagi. Ehk on see sellest, et mul on tööl päris keerulised ajad.”
„Jah, aga siis ju kulukski puhkus ära. Me ei pea üldse kauaks ära sõitma. Kas või ainult nädalavahetuseks?”
Mikael keeras end ja pöördus Sofia poole, samal ajal kätt üle tema kõhu ülespoole libistades.
„Ma armastan sind,” ütles ta.
Sofia oli oma mõtetes kusagil ära ega vastanud, aga märkas mehe ärritust, kui too äkitselt teki pealt heitis ja voodist välja ronis. Sofia ei jõudnud järele. Mees reageeris nii kiiresti ja impulsiivselt.
„Anna andeks, kallis. Ära pahanda.”
Mikael ohkas, pani aluspüksid jalga ja läks kööki.
Miks Sofia end süüdi tundis? Kas see peab nii olema, ja miks peaks temal mehe ees süümepiinad olema? Mis andis mehele selleks õiguse? Süü on vist küll kõikidest inimlikest väljamõeldistest kõige jäledam, mõtles Sofia.
Ta neelas pahameele alla ja läks mehele järele. Mikael tõstis kohvi masinasse ja põrnitses tõredalt üle õla tema poole. Sofiasse tulvas ootamatu hellus. Ega see Mikaeli enda süü ei olnud, et ta oli see, kes ta oli.
Ta astus vaikselt mehe selja taha, suudles tema kukalt ja lasi hommikumantlil põrandale vajuda. Mikael võis võtta teda kraanikausi ääres, enne kui ta duši alla läheb.
Mis sellest ikka nii suurt numbrit teha, mõtles ta.
Tvålpalatset
Kui Sofia Zetterlund oli selleks päevaks lõpetanud ja sättis end koju sõitma, helises telefon.
„Tere, minu nimi on Rose-Marie Bjöörn ja ma helistan Hässelby sotsiaalosakonnast. On teil hetk aega?”
Sofia vaatas kella, see hakkas pool viis saama, ja tegelikult ei olnud tal tahtmist vestelda, ent ütles, et leiab ikka, kui jutt liiga pikale ei veni.
„Ei pruugi pikalt minna.” Naise hääl oli sõbralik. „Ma tahtsin ainult küsida, kas vastab tõele, et teil on kogemusi sõjatrauma läbi elanud lastega?”
Sofia köhatas. „Jah, vastab küll. Mis teid huvitab?”
„Teate, meil on siin Hässelbys üks perekond, kelle poeg peaks saama kokku kellegagi, kellel võib olla selgem nägemus tema kogemustest. Ja kui ma kusagil kuulsin teid nimetatavat, siis mõtlesin, et peaksin teiega ühendust võtma.”
Sofia tundis, kui väsinud ta on, ning tahtis üle kõige kõnega ühele poole saada.
„Ma olen iseenesest üsna hõivatud. Kui vana ta on?”
„Ta on kuusteist ja nimi on Samuel. Samuel Bai. Sierra Leonest.”
Sofia pidas endamisi aru.
Huvitav kokkusattumus, mõtles ta. Aastaid pole ma Sierra Leone peale mõelnud ja äkki saan kaks pakkumist, mis on sellega seotud.
„Võib-olla mängiks ikkagi välja,” ütles ta lõpuks. „Kui ruttu ma peaksin teie arvates temaga kohtuma?”
Nad leppisid kokku, et poiss tuleb nädala pärast esimesele vestlusele, ning pärast seda, kui sotsiaalsekretär oli lubanud Sofiale saata poisi materjalid, lõpetasid nad kõne.
Enne kontorist lahkumist pani ta jalga punased Jimmy Choo kingad ja teadis, et katkine kand hakkab veritsema veel enne, kui ta lifti jõuab astuda.
Minevik
Ta hingab kilekotti, millesse ta on pannud vedelat liimi. Kõigepealt hakkab pea surisema, siis muutuvad kõik helid tema ümber kahekordseks. Lõpuks näeb Varesetüdruk iseennast ülaltvaates.
Bålsta lähistel pöörab ta maanteelt ära. Kogu hommiku on tüdruk kartnud hetke, kui isa auto maanteeservas peatab ja mootori välja lülitab. Tüdruk suleb silmad ja proovib mitte mõelda, samal ajal kui isa võtab tema käe ja paneb selle sinna kohta ja tüdruk tunneb, et juba on kõva.
„Tead ju küll, Victoria, et mul on ka oma vajadused,” ütleb isa. „Selles pole midagi imelikku. Kõikidel meestel on, ja on täiesti loomulik, et sa aitad mul lõdvestuda, siis saame pärast edasi sõita.”
Tüdruk ei vasta, vaid hoiab edasi silmi kinni, kui isa ühe käega tema põske silitab, avades teisega samal ajal püksilukku.
„Aita nüüd natuke ja ära ole nii tõrges. See käib ju kähku.”
Isa keha haiseb higi ja hingeõhk tilgastanud piima järele.
Tüdruk teeb, nagu isa on talle õpetanud.
Aja jooksul on ta üha osavamaks muutunud, ja kui isa teda kiidab, tunneb ta end peaaegu uhkena. Et ta oskab midagi, oskab hästi.
Kui isa on lõpetanud, võtab tüdruk käigukangi kõrvalt paberirulli ja pühib oma ligased käed ära.
„Mis sa arvad, kui äkki käiks korra Enköpingi poest läbi ja ostaks sulle midagi ilusat?” küsib isa naeratades ja vaatab talle sõbralikult otsa.
„Jah, miks mitte,” pobiseb ta, sest isa ettepanekutele vastabki ta alati pobinal. Kunagi ei või teada, mis nende taga tegelikult on.
Nad on teel Dala-Flodasse suvemajja.
Kogu nädalavahetus kahekesi.
Tema ja isa.
Ta ei tahtnud kaasa tulla.
Hommikusöögi
