nägi kella pealt, et kohe peaksid algama uudised, ning pani puldi käest, samal ajal kui telefon piiksatas.
Sõnum Mikaelilt.
„Kuidas läheb? Igatsen…” kirjutas mees.
Sofia neelas viimase suutäie alla ja vastas.
„Väsinud. Teen õhtul natuke veel kodus tööd. Kalli.”
Töö kujutas endast põgenemist tüdimusest, mida ta teinekord tundis, ning juba mõnda aega oli üks kindel isik üha rohkem ja rohkem tema tähelepanu köitnud.
Sofial oli harjumuseks igal õhtul mõned oma märkmed välja võtta ja iga kord lootis ta silmata midagi uut või otsustavat.
Ta võttis nõuks veeta paar tundi pärast uudiseid kabinetis.
Sofia tõusis püsti, läks kööki ja valas toidujäänused prügikasti. Ta kuulis elutoast uudistesaate algust ja et juba teist päeva järjest käsitles põhiuudis Thorildsplani mõrva.
Uudisteankur rääkis, et politsei oli avaldanud telefonikõne, mis oli eelmisel hommikul häirekeskusesse saabunud.
Sofia arvates oli helistaja tõsises joobes.
Ta võttis kotist USB-mälupulga, ühendas selle arvutiga ja avas Victoria Bergmani kausta.
Näis, nagu oleks Victoria Bergmani isiksusest mitu osa puudu olnud. Nende omavaheliste vestluste jooksul oli ilmnenud, et Victoria lapsepõlves ja nooruses oli aset leidnud palju traumaatilisi sündmusi, mida ta pidi töötlema. Mitmed kohtumised olid üle kasvanud pikkadeks monoloogideks, mida sõna otseses mõttes vestlusteks ei saanudki nimetada.
Sageli oleks Sofia Victoria ühetoonilise ja korrutava hääle saatel peaaegu magama jäänud. Tema monoloogid toimisid iselaadse enesehüpnoosina, mis kutsus esile mäluauke ja unisust ka Sofias, ning tal oli raske meenutada Victoria lugude kõiki üksikasju. Kui ta oli seda tööl ühele kolleegile maininud, oli too tuletanud meelde salvestamisvõimalust ja laenanud talle pudeli kalli veini vastu välja oma diktofoni.
Ta oli kassettidele märkinud aja ja kuupäeva ning nüüdseks oli tal tööl kaustakapis kakskümmend viis väikest kassetti. Need lõigud, mida ta eriti huvipakkuvaks pidas, oli ta puhtaks kirjutanud ja USBpulgale tõstnud.
Sofia avas kausta, mille nimeks oli pandud VB ja milles oli mitu salvestatud tekstifaili.
Ta avas hiireklõpsudega ühe faili ja luges ekraanilt:
Mõned päevad olid paremad kui teised. Tundus sedamoodi, nagu mu kõht oleks osanud juba ette aimata, millal nad tülitsema hakkavad.
Sofia vaatas oma märkmetest, et vestlus puudutas Victoria lapsepõlvesuvesid Dalarnas. Peaaegu igal nädalavahetusel istus perekond Bergman autosse ja sõitis kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusele väikesesse majakesse Dala-Flodas, ning Victoria oli rääkinud, et puhkuse ajal olid nad seal sageli neli nädalat jutti.
Ta luges edasi:
Mu kõht ei eksinud kunagi ja juba mitu tundi enne karjumise algust olin ma oma salajasse klubiruumi varjunud.
Tavaliselt tegin endale mõned võileivad ja pudelitäie morssi, sest kunagi ei teadnud, kui kaua nad kaklevad ja millal ema saab aega süüa teha.
Ükskord nägin ma laudade vahelt praost, kuidas ta ema põllu peal taga ajas. Ema jooksis elu eest, aga tema oli kiirem ja virutas talle hoobi kuklasse. Kui nad seejärel tagasi maja juurde tulid, oli emal suur haav silma kohal ja tema nuttis ohjeldamatult.
Emal oli tast kahju.
Ebaõiglane saatus oli talle peale sundinud oma kahe naise kasvatamise raske töö.
Kui me emaga oleksime teda ometi kuulanud ja mitte nii tõrksad olnud.
Sofia tegi mõned märkmed selle kohta, mida ta peaks lähemalt uurima, ja sulges dokumendi.
Ta avas järgmise suvalise dokumendi ja mõistis kohe, et see oli üks neist kohtumistest, kus Victoria oli iseendasse täiesti ära kadunud.
Vestlus oli alanud tavapäraselt, Sofia esitas küsimuse ja Victoria vastas.
Igale uuele küsimusele järgnes üha pikem, üha seosetum vastus. Victoria rääkis mingist asjast, mis seostus tal hoopis millegi muuga, ja nii edasi, üha kiiremas tempos.
Sofia otsis kõne salvestuse välja, pistis selle makki, vajutas esitusnuppu, naaldus seljatoele ja sulges silmad.
Victoria Bergmani hääl.
Nii et siis ma sõingi, et nende mõttetule kaagutamisele lõpp teha, ja nad jäid ju kohe vait, kui nad nägin, mida ma olen valmis tegema, et nende sõbraks saada. Ilma et peaks neil seepärast perset lakkuma. Teesklema, et nad meeldivad mulle. Sundida neid mind respekteerima. Sundida neid mõistma, et mul oli tegelikult ka aju ja ma olin mõtlemisvõimeline, isegi kui see ei pruukinud alati niimoodi paista, kui ma omaette ringi uitasin.
Sofia avas silmad, vaatas kassetiümbrist ja nägi, et vestlus oli salvestatud paari kuu eest. Victoria oli jutustanud oma koolipõlvest Sigtuna internaadis ja ühest eriti jõhkrast nooremate koolikaaslaste kiusamisjuhtumist.
Hääl jätkas.
Victoria vahetas jututeemat.
Kui onn valmis sai, siis polnud mul seal enam eriti põnev, ma ei viitsinud seal koos temaga vedeleda ja koomikseid lugeda, nii et kui ta magama jäi, siis läksin ma onnist minema, alla paadi juurde, võtsin sealt ühe põhjalaua, tõstsin selle ukse ette ja lõin mõned naelad sisse, kuni ta seal sees üles ärkas ja küsis, mida ma õieti teen. Sina maga edasi, ütlesin ma, ning tagusin aina naelu, kuni karp tühjaks sai…
Hääl kadus ja Sofia märkas, et ta oli magama jäämas.
… ja aken oli liiga väike, et sealt läbi ronida, nii et samal ajal kui tema seal sees nuttis, tõin ma veel laudu ja lõin need ka kinni. Võibolla lasen ma ta pärast välja, võib-olla ka mitte, aga seal pimedas võiks ta mõelda selle peale, kui väga ma talle meeldin…
Sofia vajutas maki kinni, tõusis toolilt püsti ja vaatas kella.
Tund aega?
Ei, pole võimalik, mõtles ta. Küllap ma tukastasin.
Monumentet
Kella üheksa paiku otsustas Sofia Mikaeli tahtmise järgi talitada ja minna mehe korterisse, mis asus Ölandsgatanil Monumenteti kvartalis. Tee pealt ostis ta kaasa hommikusöögi, sest teadis, et mehe külmkapp on tühi.
Mikaeli korterisse jõudnud, uinus ta kurnatult diivanil ja ärkas selle peale, et mees suudles teda laubale.
„Tere, kallis. Surprise,12” ütles Mikael vaikselt.
Sofia vaatas unesegaselt ringi ja kratsis kohta, kus mehe must torkiv habe oli teda kõdistanud.
„Tere, mida sina siin teed? Mis kell on?”
„Pool üks. Ma jõudsin viimase lennuga.”
Mees pani lauale suure kimbu punaseid roose ja läks kööki.
Üllatus.
