viie paiku, kui ta asutas juba koju minema, peatas Ann-Britt teda sekretärilaua juures.
„On sul ikka meeles, et pead järgmisel laupäeval Göteborgi sõitma? Mul on siin rongipilet ja sa elad Scandicu hotellis.”
Ann-Britt pani lauale ühe kausta.
„Jah, muidugi,” vastas Sofia.
Ta pidi kohtuma kirjastajaga, kes tahtis välja anda uut tõlget endise lapssõduri Ishmael Beahi raamatust „A Long Way Gone”. Kirjastus soovis, et Sofia aitaks neid faktide täpsustamisel, kuna tal on kogemusi traumeeritud lastega.
„Mis kell rong läheb?”
„Vara. Väljumisaeg on pileti peal kirjas.”
„5.12?”
Sofia ohkas ja läks tagasi kabinetti, et otsida välja raport, mille ta oli seitse aastat tagasi UNICEF-ile kirjutanud.
Kui ta taas laua taha istus ja dokumendi välja võttis, mõtles ta, kas ta on ikka valmis tollaseid mälestusi taas esile manama.
Seitse aastat, mõtles ta.
Kas see oli tõesti nii ammu?
Minevik
Plekist linn laiub kahe kilomeetri laiuselt põhjast lõunasse, paiknedes nõlvakutel mere ja maantee vahel. Džiip sõidab peaaegu üheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega mööda künklikku pehmet teed ja punane lateriiditolm lendab naisele silma.
Kas ta teed üldse näeb? mõtleb naine ja piidleb autot juhtivat noormeest. Too on üks neist rohkem kui viieteistkümnest tuhandest endisest lapssõdurist, kes on valitsusjõudude poolele üle ostetud.
Ta vaatab aknast välja allpool paistvate osmikute poole ja hoiab kramplikult ukselingist kinni.
Nüüdseks on ta olnud siin juba peaaegu kaks kuud. Kõigepealt Human Rights Watchi vabatahtlikuna ja seejärel peaaegu kuus nädalat UNICEF-i mitteametlikul ülesandel.
Jah, ametlikul või mitteametlikul? Ega ta tegelikult ei teagi.
Siin on valitsenud tõeline kaos.
Veel tegutsevad grupeeringud on ära lõhkunud kõik teed, ja kui need pole lõhutud, siis on need täis tõkkeid, mille on püstitanud road worker’id2, umbes kümneaastased poisikesed, kes nõuavad edasiliikumise eest maksu.
Raport, mille ta peab esitama, hilineb märkimisväärselt.
Kaks nädalat varem oli ta koos ühe nigeerlasest abistajaga proovinud laagrisse jõuda, ent poolel teel alla andnud, kui nad olid sunnitud üksnes kolme kilomeetri jooksul läbima peaaegu kakskümmend teetõket.
Seekord paistab libedamalt minevat.
„We’re here, lady!”3 teatab noormees juhiistmelt.
Juht peatab džiibi roostes bensiinipumba juures ja pöördub naeratades tema poole.
„Road stops here. Can’t go any further.”4
„Dollar?”
„Yes, five dollars fine!”
Kui poiss käe sirutab, märkab ta tätoveeringust jäänud armi. RUF, revolutsiooniline ühisrinne. Talle meenub kusagilt kuuldu, et tätoveeringust lahtisaamiseks kasutatakse sageli põlevat püssirohtu. Teine, vähemalt sama piinarikas meetod on selle väljalõikamine terava klaasikilluga. Igal juhul jääb see poisile alatiseks meenutama seda, kes ta kunagi oli.
Mõrtsukas.
Laps, kellel oli võim täiskasvanute üle.
„Ain’t got some petrol among that bags?”5 küsib poiss ja osutab tema pagasi poole.
Naine teab, et pudel bensiini on sageli rohkem väärt kui paar närust dollarit.
„No, I’m sorry.” Ta annab poisile veel kaks kortsus rahatähte.
„Good luck lady, whatever you’re up to!”6
Ta tänab kohaletoomise eest, võtab oma kotid ja ronib džiibist välja. Tal on suur seljakott ja kaks väiksemat kotti, need riputab ta ümber kaela. Sellises leitsakus muudavad kotid rohkem kui paarikilomeetrise teekonna talumatuks.
Naine liigub aeglaselt mööda punast tolmavat teed. Paremal avaneb vapustav vaade rannikule ja laiadele piimvalgetele randadele. Kui mitte arvestada allpool plekkubrikutes valitsevat põrgut, võiks pilt olla pärit turismibrošüürist.
Kaheksakümmend tuhat tapetud tsiviilisikut, kaks miljonit põgenikku ja keskmine eluiga pisut alla kolmekümne viie aasta. Ja samas riik, mis võiks olla maailma rikkaim. Riik, millele kuulub üks maailma suurimaid teemandileiukohti, kuid mida on rüüstanud ahned naaberriigid ja Lääne-Euroopa teemandikaupmehed. Mõrvarite, salakaubavedajate, sandistatud laste ja vägistatud naiste riik.
Ta teab, et kipub teinekord poliitiliselt naiivne olema, aga samal ajal ta mõistab, et tegelikud kurjategijad ei ole timukad ega sõdurid, vaid hoopis need, kes istuvad tootmisahela teises otsas. Pangadirektorid, maffia teemandikuningad ja naised, kellel ei saa sätendavatest ehetest kunagi küll, ent kellel ei tule iial pähe mõelda, kust need pärit on.
Teistel raiutakse käed ja pead maha, et teie end ehtida saaksite, mõtleb ta.
Ajutine laager Freetowni lähedal Lakkas püstitati juuni alguses vaid paari päevaga Lääne-Aafrika rahuvalvajate pilgu all.
Punane sudu hõljub plekkehitiste kohal, kui ta keerab peatänavale, mis on täis põgenikke ja sõdureid. Pisut eemal märkab ta Punase Risti päevinäinud lippu, ent muidu ei ole abiorganisatsioonide kohalolekust märkigi.
Ta peatub ühe valge määrdunud veoauto juures, millele on sinise aerosooliga kirjutatud Cold Water7. Ta maksab ühele käteta poisile paar münti kilekotitäie leige vee eest, mida poiss hoiab hammaste vahel.
Talle meenuvad jutud, mida ta on kuulnud Port Loko lapssõduritelt. Kui RUF-i mässulised võtsid ette reide küladesse ja Freetowni eeslinnadesse, ise kokaiinist, heroiinist või alkoholist pilves, oli neil kombeks lasta oma ohvritel valida lühikeste või pikkade käiste vahel.
Lühikesed käised tähendasid, et käed raiuti maha küünarnukkide kohalt.
Pikkade käiste puhul raiuti läbi randmed.
Veoauto taga varjus istub väikeses nukuvankris üks poiss. Poisi vöökoht lõppeb tekis, mille kõrval on käru sees veel mõned tühjad pudelid, ning naine saab aru, et tal ei ole jalgu.
Naine silmitseb käteta last ja jalutut last veoauto juures.
Kui palju kannatusi suudab üks inimene teistele põhjustada, enne kui ta lakkab olemast inimene ja muutub koletiseks? mõtleb ta.
Signaali heli paneb ta võpatama ja ümber pöörates näeb ta viiekümne meetri kaugusel peatänaval sõjaväebussi
Teetöölised.
Oleme kohal, proua!
Tee lõppeb siin. Edasi ei pääse. Dollar? Jah, viis dollarit!
Ega teil seal kottides bensiini ei ole?
Õnn kaasa, proua, mis iganes teil plaanis on!
Külm vesi.
