kord sama lugu. Ta pidi löögi enda peale võtma ja Åke välja vabandama.
Kõik võiks ju olla märksa lihtsam, mõtles ta. Kui mu mees suudaks ainult oma uhkuse alla neelata ja mõne ajutise töö leida. Kui mitte muu pärast, siis kas või näitamaks, et ta hoolib ja mõistab, kui väga mina meie majandusliku olukorra pärast muretsen. Kas või näitamaks, et ta on märganud, kui raske on mul teinekord uinuda, kui arved on maksmata.
Pärast väikest tiiru ümber kvartali hüppas noor kolleeg autost välja ja naeratas võidukalt.
„Pooltelg, laager või mõlemad. Kui ma selle praegu kaasa võtan, teen õhtul korda. Saad paari päeva pärast tagasi, maksma läheb varuosade hinna ja pudeli viskit. Sobib?”
„Sa oled ingel, Åhlund. Võta auto ja tee, mis tarvis. Kui korda teed, saad kaks pudelit ja hea sõna sel päeval, kui ametikõrgendust küsima lähed.”
Jeanette Kihlberg suundus politseiauto poole.
Meeskonnavaim, mõtles ta.
Kronobergi kvartal
Esimesel nõupidamisel jagas Jeanette ülesanded ära.
Rühm äsja politseikoolist tulnud politseinikke oli pärastlõunal ümbruskonnas elanikke küsitlenud ja Jeanette hellitas mõningaid lootusi.
Schwarzile jäi tänamatu ülesanne vaadata läbi nimekirjad autodest, mis olid läbinud teetollid; peaaegu kaheksasada tuhat kirjet, samal ajal kui Åhlund uuris valvekaamerate salvestisi, mis nad olid pedagoogikaülikoolist ja metroojaamast saanud.
Jeanette ei tundnud kuigivõrd puudust oma karjääri algusajast ja seda tüüpi monotoonsest uurimisest, mis jäi sageli kogenematute politseinike õlule.
Kõige olulisem oli kindlaks teha poisi isik ja Hurtig sai ülesandeks võtta ühendust Stockholmi piirkonna pagulaskeskustega. Jeanette ise vestleb Ivo Andrićiga.
Pärast koosolekut läks ta tagasi oma kabinetti ja helistas koju. Kell oli juba kuus läbi ja tema kord oli süüa teha.
„Tere! Kuidas päev läinud on?” Ta pingutas hääle rõõmsamaks, kuigi oli pinges ja väsinud.
Eks nad olid ju mõneski mõttes võrdväärsed. Argitoimetused olid omavahel ära jagatud, nii et mehe hooleks jäi pesumasin ja tema hooleks tolmuimeja. Süüa tehti graafiku alusel, kus lõi kaasa ka Johan. Aga ikkagi oli majanduslik toimetulek ennekõike tema õlul.
„Tund aega tagasi sain pesu pestud. Muidu pole viga. Johan tuli just koju ja ütleb, et sa olid lubanud ta täna mängule viia. Jõuad või?”
„Ei, ma ei saa,” ohkas Jeanette. „Auto ütles tööle sõites üles. Johan peab rattaga minema, see pole ju nii jube kaugel.” Jeanette libistas pilgu üle perepildi, mille ta oli oma seinatahvlile kinnitanud. Johan nägi fotol nii väike välja ja iseennast ei tahtnud ta eriti vaadatagi.
„Ma pean veel mõneks tunniks jääma ja siis tulen metrooga koju, kui keegi mind ära ei viska. Helista ja telli pitsa. Raha sul on või?”
„On.” Åke ohkas. „Või eks purgis ikka on.”
Jeanette mõtles järele. „Jah, on küll. Ma panin sinna eile ühe viiesajalise. Pärast näeme.”
Åke ei vastanud, nii et Jeanette lõpetas kõne ja nõjatus tooli seljatoele.
Viis minutit puhkust.
Ta sulges silmad.
Patoloogiaosakond
Surnud poiss lamas roostevabast terasest lahkamislaual ja Ivo Andrić nägi, et lisaks sadakonnale väikesele nahapaksendile olid poisi käsivarred täis süstlatorgete jälgi. Kui kõik augud oleksid olnud küünraõndlas, võinuks ehk oletada, et poiss oli hoolimata noorest east narkomaan. Torkejäljed olid aga mõlemal käsivarrel juhuslikes kohtades, nagu oleks poiss vastupanu osutanud. Seda kinnitas vasakust käelabast leitud purunenud nõel.
Ent kõige tähelepanuväärsem oli seik, et poisi suguelundid olid eemaldatud.
Ivo Andrić märkas, et need olid ära lõigatud väga terava noaga.
Võib-olla skalpelli või žiletiga.
Pärast esmast uurimist Solna patoloogiaosakonnas oli Ivo Andrićile selgemast selgem, et vaja läheb riikliku kohtukeemialabori kolleegide abi.
Keha oli arvatavasti raskelt mürgistatud ja öö tõotas tulla pikk.
Kronobergi kvartal
Hurtig astus Jeanette’i kabinetti, kaasas häirekeskuse hommikuse salapärase kõne salvestus. Ta ulatas CD-plaadi ja võttis istet.
Jeanette hõõrus uniselt silmi. „Oled sa poisi leidjatega rääkinud?”
„Olen jah. Need olid kaks meie kolleegi ja raporti järgi jõudsid nad kohale paar tundi pärast seda, kui häirekeskus kõne vastu võttis. Häirekeskus viivitas väljasaatmisega, sest nad kahtlustasid, et tegu on naljaga.”
Jeanette võttis CD-plaadi ümbrisest välja ja pistis arvutisse.
Kõne kestis kakskümmend sekundit.
„112 kuuleb!”
Kostis raginat, ent häält ei olnud kuulda.
„Halloo! 112 kuuleb!” Häirekeskuse töötaja ootas ja nüüd kostis kellegi rasket hingamist.
„Ma tahtsin ainult öelda, et Thorildsplani haljasalal on surnud poiss.”
Mees rääkis pehme keelega ja Jeannette’ile tundus ta olevat joobes. Kas siis alkoholist või narkootikumidest.
„Mis teie nimi on?” küsis kõne vastuvõtja.
„Vahet pole. Aga saad sa aru, mis ma räägin või?”
„Jah, ma sain aru, et sa ütlesid, et Bolidenplani lähedal on surnukeha.”
„Thorildsplanil, ütlesin ma.” Mehe häälest kostis ärritus. „Surnukeha Thorildsplani metroosissepääsu juures haljasalal.”
Tekkis vaikus.
Üksnes häirekeskuse töötaja ebalev „Halloo?”.
Jeanette kibrutas kulmu. „Ei pea just Einstein olema, oletamaks, et kõne tehti kusagilt metroo lähedusest, või mis?”
„Seda muidugi. Aga kui…”
„Mis kui?” Jeanette kuulis ise oma ärritatud hääletooni, aga ta oli lootnud, et salvestatud vestlus vastaks vähemalt mõnele küsimusele. Annaks talle midagi, mida politseiülema ja prokuröri lõugade vahele heita.
„Anna andeks,” ütles ta, ent Hurtig kehitas üksnes õlgu.
„Vaatame seda homme.” Mees tõusis püsti ja läks ukse poole. „Sõida parem koju Johani ja Åke juurde.”
Jeanette naeratas tänulikult. „Head ööd, homme näeme.”
Kui kolleeg oli ukse sulgenud, valis
