dollariga. Telefonis ei olnud numbreid ning seal ei olnud ka sõnumeid ega pilte, mis oleks võinud midagi tema kohta reeta.
Tegelikult oli see uhiuus ja kasutamata.
Politseile jättis ta aga rääkimata sellest telefoninumbrist, mis oli kirjutatud ühele paberitükile ja peidetud tema vasaku kinga sisse. Numbrist, millele tuli helistada, kui tal õnnestub pagulaskeskusest sääred teha.
riik,
kuhu ta saabus, ei olnud Hiina moodi. Kõik oli nii puhas ja lage. Kui ülekuulamine lõppes ja ta kahe politseiniku saatel läbi lennujaama inimtühjade koridoride kõndis, mõtles ta, kas siis selline näebki välja Euroopa.
Mees, kes oli tema tausta välja mõelnud, talle telefoninumbri andnud ning teda raha ja telefoniga varustanud, oli rääkinud, et viimase nelja aasta jooksul on tal õnnestunud üle seitsmekümne lapse eri Euroopa riikidesse saata.
Ta oli öelnud, et enamik kontakte paiknesid riigis, mille nimi oli Belgia ja kus sai teenida suurt raha. Tööülesanded seisnesid rikaste inimeste teenindamises, ning kui olid diskreetne ja kohusetundlik, võisid ise ka rikkaks saada. Ent Belgia oli riskantne ja liigselt ei tohtinud silma torgata.
Väljas ei tohtinud kunagi käia.
Rootsi oli kindlam. Seal töötati enamasti restoranis ja sai vabalt liikuda. Ei makstud küll sama hästi, kuid hea õnne korral sai ka seal teenida palju raha sõltuvalt sellest, mis teenuste järele parajasti nõudlus oli.
Rootsis oli inimesi, kes soovisid samu asju kui Belgia inimesed.
pagulaskeskus
ei asunud lennujaamast kuigi kaugel ja ta sõidutati kohale tähistuseta politseiautos. Ta jäi ööseks sinna ja pandi ühte tuppa tumedanahalise poisiga, kes ei rääkinud hiina ega inglise keelt.
Madrats, mille peal ta magas, oli puhas, ent lõhnas kopituse järele.
Juba teisel päeval helistas ta lipikule kirjutatud numbril ja üks naisehääl seletas talle, kuidas jõuda jaama, et rongiga edasi Stockholmi sõita. Kohale jõudes pidi ta uuesti helistama ja edasised juhised saama.
rong
oli soe ja meeldiv. Kiiresti ja peaaegu helitult viis see poissi läbi linna, kus kõik oli lumest valge. Aga oli see nüüd juhus või saatus, mis soovis teisiti, aga Stockholmi jaama ei jõudnud ta kunagi.
Mõni peatus hiljem võttis tema vastas istet ilus blond naisterahvas. Tulija silmitses poissi kaua ja too mõistis, et naine teadis, et ta on üksi. Mitte ainult rongis, vaid üksi kogu maailmas.
Järgmine kord, kui rong peatus, tõusis blond naine püsti ja võttis tal käest kinni. Ta noogutas peaga väljapääsu poole ja poiss ei puigelnud vastu.
Nagu oleks ingel teda puudutanud, ja ta järgnes inglile nagu transis.
Nad võtsid takso ja sõitsid läbi linna. Ta nägi, et linna ümbritses vesi, ja see näis ilus. Liiklus ei olnud sama tihe kui kodus. Õhk oli puhtam ja arvatavasti ka kergem hingata.
Ta mõtles saatusele ja juhusele ning küsis endalt korraks, miks ta koos naisega seal istus. Aga kui naine end tema poole pööras ja naeratas, siis küsimus haihtus.
Kodus uurisid kõik alati, mida ta oskab, katsusid tema käsivarsi, et kontrollida, kas ta on ikka piisavalt tugev. Esitasid küsimusi, mida ta teeskles mõistvat.
Alati nad kõhklesid. Seejärel võib-olla valisid ta välja.
Aga see naine oli ta välja valinud, ilma et ta oleks pidanud midagi tema jaoks tegema, ja seda polnud kunagi varem juhtunud.
tuba
kuhu naine ta viis, oli valge ja seal oli suur lai voodi. Naine pani ta voodisse ja andis midagi sooja juua. See maitses peaaegu nagu tee kaugel kodus ja ta uinus veel enne, kui tass tühjaks sai.
Ärgates ei teadnud ta, kui kaua ta oli maganud, aga ta nägi, et oli ühes teises toas. Uuel toal ei olnud aknaid ja see oli üleni kilega kaetud.
Kui ta püsti tõusis, et ukse juurde minna, avastas ta, et põrand on pehme ja õõtsuv. Ta katsus linki, ent uks oli lukus.
Rõivad ja telefon olid kadunud.
Alasti heitis ta taas madratsile ja jäi uuesti magama.
Sellest toast pidi saama tema uus maailm.
Thorildsplan
Jeanette tundis, kuidas rool kiskus paremale ja kuidas terve auto sõitis justkui külg ees. Viimase kilomeetri roomas ta kuuekümnega ja kui ta keeras Drottningholmsvägenile, metroojaama poole, aimas ta, et viisteist aastat vana auto oli omadega õhtul.
Ta parkis auto ja läks politseipiirde poole, kus märkas Hurtigit. Peajagu teistest pikem, põhjamaiselt heledapäine ja tugev, aga mitte tüse.
Pärast ligi neli aastat kestnud koostööd oli Jeanette õppinud tema kehakeelt tõlgendama ja märkas, et mees oli murelik.
Peaaegu piinatud.
Aga teda silmates mehe nägu selgines, ta tuli talle vastu ja tõstis piirdelindi üles.
„Auto pidas siis ikka vastu.” Ta muigas. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad selle vana romuga üldse sõita.”
„Mina ka ei saa, kui sa mulle kuidagi palgakõrgenduse suudaksid korraldada, soetaksin ma väikese kabriolett-Mercedese ja liugleksin sellega ringi.”
Kui ainult Åke endale korraliku palgaga korraliku töö hangiks, siis võiks ta endale muretseda korraliku auto, mõtles ta Hurtigile ümberpiiratud alale järgnedes.
„Kas rehvijälgi on?” küsis ta ühelt kahest naissoost kriminalistilt, kes kruusasel teerajal kükitasid.
„Jah, omajagu erinevaid,” vastas üks ja vaatas Jeanette’ile otsa. „Mõned on kindlasti koristusauto omad, mis käib siin prügikaste tühjendamas. Aga mõned jäljed on kitsamate rataste alt.”
Jeanette oli nüüd, pärast kuriteopaigale saabumist, kõige kõrgem ülemus ja formaalselt uurimise eest vastutav.
Õhtu jooksul peab ta aru andma oma ülemusele, politseiülem Dennis Billingile, kes omakorda peab teavitama prokurör von Kwisti. Need kaks meest koos otsustavad, mida teha, olenemata Jeanette’i arvamusest. Selline oli käsuliin.
Jeanette pöördus Hurtigi poole.
„Hea küll, lase tulla. Kes ta leidis?”
Hurtig kehitas õlgu. „Me ei tea.”
„Mis mõttes ei tea?”
„Häirekeskus sai anonüümse kõne umbes…” Ta vaatas oma käekella, „… kolme tunni eest ja helistanud mees ütles, et siin metroosissepääsu juures on surnud poiss. Kõik.”
„Aga kõne on lindis?”
„Muidugi.”
„Ja miks nii kaua aega kulus, enne kui meile teada anti?” Jeanette tundis ärritustorget.
„Häirekeskuses arvati algul, et see on nali, kuna helistaja tundus olevat auru
