mumifitseerunud poisist, anonüümsest telefonikõnest ja muust, mis oli pärastlõuna ja õhtu jooksul selgunud.
Ühesõnaga, tal ei olnud midagi põhjapanevat öelda.
„Eks vaatame, mida küsitlemine annab, ja siis ma ootan ka Ivo Andrići järeldusi. Hurtig räägib vägivallakuritegude osakonnaga ja, tead küll, nagu ikka.”
„Nagu sa isegi mõistad, oleks kõige parem see lugu võimalikult kiiresti ära lahendada. See on nii sinu kui minu huvides.”
Kuigi ta oli ülemus, oli Jeanette’il raske taluda tema üleolevat suhtumist, mis tulenes ainuüksi sellest lihtsast tõsiasjast, et Jeanette oli naisterahvas.
Dennis Billing oli üks neist, kelle arvates ei oleks pidanud komissarikoht Jeanette’ile minema. Ta oli prokurör von Kwisti mitteametlikul toetusel välja pakkunud ühe teise nime ja loomulikult meesterahva.
Hoolimata tema selgest vastuseisust oli Jeanette selle töö siiski saanud, kuid ülemuse vaenulik hoiak tema suhtes vajutas pitseri kogu nende edasisele suhtlemisele.
„Loomulikult teeme kõik endast oleneva ja ma helistan homme uuesti, kui me juba rohkem teame.”
Dennis Billing köhatas.
„Jah, ja ühest asjast tahtsin ma veel sinuga rääkida.”
„Nii?”
„Jah, no tegelikult on see ju konfidentsiaalne, aga pean vist seekord reeglitele läbi sõrmede vaatama. Mul võib su uurimisrühma tarvis minna.”
„See ei ole võimalik. Saad ju ise ka aru?”
„Alates homme õhtust üks ööpäev. Siis saad nad tagasi. Vaatamata tekkinud olukorrale on see kahjuks möödapääsmatu.”
Jeanette tundis end jõuetuna ja vastuvaidlemiseks liiga väsinuna.
Dennis Billing jätkas. „Mikkelsenil on tuge vaja. Ülehomme korraldavad nad läbiotsimise mitme inimese kodus, keda kahtlustatakse lapspornoga seotuses, ja tal on abi vaja. Ma rääkisin juba Hurtigi, Åhlundi ja Schwarziga. Nad on homme tööl nagu ikka ja liituvad seejärel Mikkelseniga. Et sa siis ka teaks.”
Jeanette mõistis, et rohkem polnudki midagi öelda.
Et tal ei olnud vähimatki sõnaõigust.
Nad lõpetasid kõne.
Kell pool kümme astus Jeanette politseimajast välja ja hakkas metroo poole kõndima. Fridhemsplanil heitis ta pilgu Dagens Nyheteri pilvelõhkujale ja mõtles, et isik, keda ta parajasti otsis, võis vabalt siinsamas läheduses viibida.
Missugune inimene oli võimeline korda saatma selle teo, mille tagajärge ta oli näinud?
Sockenplanil läks ta maha ja hakkas kodu poole astuma, ning kui ta kollast maja nägi, tundis ta vihmapiiska laubale langemas.
Tvålpalatset
Verisel kaheksateistkümnendal sajandil andis kuningas Adolf Fredrik oma nime kohale, mida tänapäeval kutsutakse Mariatorgetiks, tingimusel, et platsil ei hakata kunagi läbi viima hukkamisi. Hiljem on seal vähem või rohkem hukkamist meenutavates sündmustes elu kaotanud vähemalt sada nelikümmend kaheksa inimest. Ja selles suhtes polnud küll mingit vahet, kas väljak kandis Adolf Fredriku või Maria nime.
Suur osa nendest saja neljakümne kaheksast mõrvast oli toimunud vähem kui saja meetri kaugusel Sofia Zetterlundi psühhoteraapiakabinetist, mis asus ühe Sankt Paulsgatani vanemat sorti maja kõige ülemisel korrusel, otse Tvålpalatseti keskuse kõrval. Korruse kolm korterit olid ümber ehitatud vastuvõturuumideks ja välja üüritud kahele hambaarstile, ühele plastikakirurgile, ühele advokaadile ja veel ühele psühhoterapeudile.
Ooteruumi sisustus oli vaoshoitult tänapäevane ja palgatud oli sisearhitekt, kes oli ostnud paar Adam Diesel-Franki suurt maali, mis olid samasugust halli tooni nagu diivan ja kaks tugitooli.
Ühes nurgas seisis Saksamaal sündinud naiskunstniku Nadya Ushakova pronksskulptuur, mis kujutas suurt vaasi roosidega, millest mõned olid närbumas. Ühe lillevarre ümber oli väike pronksist kaardike kirjaga DIE MYTHEN SIND GREIFBAR.
Pidulikul avamisel oli tsitaadi tähenduse üle arutletud, ilma et keegi oleks osanud välja pakkuda mõistlikku seletust.
Müüdid on materiaalsed.
Heledad seinad, hinnaline vaip ja eksklusiivsed taiesed andsid kogu korrusele diskreetsuse ja raha hinguse.
Pärast mitut intervjuud oli tööle palgatud endine registratuuritöötaja Ann-Britt Eriksson, kes pidi panema aegu kinni ja täitma muid administratiivseid ülesandeid.
„Kas on juhtunud midagi, mida ma peaksin teadma?” küsis Sofia
Zetterlund, kui ta hommikul saabus, punktipealt kell kaheksa nagu tavaliselt.
Ann-Britt tõstis pilgu ajalehelt, mille oli enda ette laiali laotanud.
„Jah, Huddinge helistas ja tahtis Tyra Mäkeläga kohtumist varasemaks tõsta, kella üheteistkümne peale. Ma ütlesin, et helistad uue aja kinnitamiseks tagasi.”
„Jah, ma kohe helistan.” Sofia hakkas oma kabineti poole minema. „Muud ei ole?”
„On tegelikult,” vastas Ann-Britt. „Mikael helistas just ja ütles, et ta vist ei jõua pärastlõunase lennuga, vaid saabub Arlandale alles varahommikul. Ta palus edasi öelda, et talle meeldiks, kui sa ööbiksid tema korteris. No et te jõuaksite hommikul veel näha.”
Sofia peatus, käsi uksepiidal.
„Mm, millal mul täna esimene kokkusaamine on?” Teda ärritas, et oli sunnitud oma plaane muutma. Ta oli tahtnud Mikaeli üllatada õhtusöögiga Gondoleni restoranis, aga nüüd oli mees, nagu ikka, tema plaanid segi ajanud.
„Kell üheksa ja siis veel kaks tükki pärast lõunat.”
„Kes esimesena tuleb?”
„Carolina Glanz. Lehes kirjutas, et ta kutsuti saatejuhiks, et ta hakkab mööda maailma ringi sõitma ja staare intervjueerima. Kummaline, kas pole?”
Ann-Britt vangutas pead ja ohkas häälekalt.
Carolina Glanz oli suure pauguga läbi löönud ühes nendest talendisaadetest, millest telekavad kubisevad. Lauluhääl polnud tal küll suurem asi, aga kohtunike arvates oli tal olemas see vajalik staarimõõde. Talve ja kevade jooksul oli ta tiirutanud mööda väikesi ööklubisid ja teinud nägusid laulu saatel, mille oli salvestanud üks mitte just sama nägus, ent selle võrra parema häälega tüdruk. Carolinast pasundasid õhtulehed järjepanu ja üks skandaal järgnes teisele.
Kui meedia huvi seejärel mujale kandus, oli ta hakanud iseendas ja oma karjäärivalikus kahtlema.
Sofia abistas pseudostaare vastumeelselt ja tal oli raske end nende vestlusteks motiveerida, mis siis, et need olid talle puhtrahaliselt olulised. Tal oli tunne, et raiskab oma aega valele asjale, kuna ta teadis, et tema oskustest said rohkem kasu kliendid, kes ka päriselt abi vajasid.
Ta tahtis tegeleda päris inimestega.
Sofia istus kirjutuslaua taha ja helistas kohe Huddingesse. Kokkusaamise ümbertõstmise tulemusena
