Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat. Erik Axl Sund

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund страница 7

Varesetüdruk. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Esimene raamat - Erik Axl Sund

Скачать книгу

ja kohtupsühhiaatriline ekspertiis, millele ta pidigi täiendava arvamuse koostama. Kõik kokku peaaegu viissada lehekülge, paberipakk, mis kasvab veel vähemalt kahekordseks, enne kui juhtum on lõpetatud.

      Ta oli uurimismaterjali kaks korda kaanest kaaneni läbi lugenud ja keskendus nüüd olulisematele osadele.

      Tyra Mäkelä vaimsele seisundile.

      Uurimisrühm oli leeridesse jagunenud. Psühhiaater, kes uuringuid juhtis, taotles vanglakaristust, nagu ka hoolekandetöötajad ja üks psühholoogidest. Ent kaks psühholoogi olid sellele vastu ja soovitasid psühhiaatrilist sundravi.

      Sofia ülesanne oli saavutada üksmeel ühe või teise otsuse suhtes, aga ta andis endale aru, et valik pole kergete killast.

      Tyra Mäkelä ja tema abikaasa olid mõistetud süüdi oma üheteistaastase adopteeritud poja mõrvas. Poisil oli fragiilse X-i sündroom, arengupuue, mis tähendas nii kehalisi kui vaimseid sümptomeid. Poiss oli abitu ohver ja Sofial läks meel mustaks juba ainuüksi juhtumi peale mõeldes.

      Perekond oli elanud üksikus maamajas. Tehnilised tõendid rääkisid selget keelt julmusest, mida poisi kallal tarvitati. Rooja jäägid kopsudes ja maos, sigareti põletusjäljed, peksmine tolmuimejavoolikuga.

      Surnukeha oli leitud metsatukast, üsna maja lähedalt.

      Juhtum leidis meedias suurt vastukaja, eriti seetõttu, et lapse ema oli sellega seotud. Üldjoontes üksmeelne üldsus, mille eesotsas olid mõned valjuhäälsed ja mõjukad poliitikud ning ajakirjanikud, nõudsid rängimat karistust, mis seadusega võimalik. Tyra Mäkelä tuli saata võimalikult pikaks ajaks Hinsebergi naistevanglasse.

      Ent Sofia teadis, et psühhiaatriline sundravi tähendas hoopis seda, et süüdimõistetu isoleeriti veelgi pikemaks ajaks kui vanglakaristuse puhul.

      Kas Tyra Mäkelä oli süüdiv, kui need sündmused aset leidsid? Materjali alusel kestis piinamine vähemalt kolm aastat.

      Päris inimeste mured, mõtles Sofia.

      Ta koostas punktikaupa ülevaate küsimustest, mida soovis mõrvas süüdistatud naisega arutada, ja tema mõtisklused katkestas Carolina Glanz, kes liugles kabinetti punastes ülepõlvesaabastes, lühikeses lakkseelikus ja mustas nahkjakis.

      Huddinge haigla

      Sofia jõudis Huddingesse natuke pärast poolt ühtteist ja parkis auto suure hoonekompleksi ette.

      Kogu hoone oli kaetud hallide ja siniste plaatidega ning moodustas terava kontrasti naabermajadega, mille fassaadil oli kasutatud erinevaid kirevaid toone. Ta oli kuulnud, et Teise maailmasõja ajal pidanuks see kaitsma haiglat võimalike õhurünnakute eest. Mõte oli selles, et õhust paistaks, nagu oleks haigla järv ning ümbruskonna majad maaliksid pildi põldudest ja aasadest.

      Ta peatus kohvikus ja ostis kohvi, võileiva ja hommikulehed, enne kui edasi sissepääsu poole suundus.

      Ta pani oma väärtasjad peaukse juurde kappi luku taha, läks läbi metallidetektori ja kõndis edasi mööda pikka koridori. Kõigepealt möödus ta osakonnast 113 ja kuulis nagu tavaliselt, kuidas seina taga lärmati ja kakeldi. Seal olid rasked haiged, kes kangete rohtude mõju all ootasid üleviimist Säterisse, Karsuddenisse, Skogomesse või mõnda muusse hooldekodusse üle kogu riigi.

      Ta kõndis otse edasi, pööras paremale 112. osakonna ja sealse vestlustoa poole, mida kasutasid psühholoogid. Ta heitis pilgu kellale ja nentis, et jõudis veerand tundi varem.

      Ta sulges ukse, istus laua taha ja võrdles ajalehtede esikülgi.

      VÕIGAS LEID STOCKHOLMI KESKLINNAS, teises PÕÕSASTEST LEITI MUUMIA!

      Ta hammustas võileiba ja võttis sõõmu kuuma kohvi. Thorildsplani lähedalt oli leitud noore poisi mumifitseerunud laip.

      Surnud lapsed, mõtles ta.

      Artiklis tõmmati paralleele Mäkelä juhtumiga ja Sofia tundis raskust rinda rõhumas.

      Võileib oli otsas ja kohv samuti, kui uksele koputati.

      „Sisse,” ütles ta ja ukse avas suurt kasvu sanitar.

      „Tere, Sofia.”

      „Tere, KG. Kõik okei?”

      „Jah, kui mitte arvestada seda, et suitsetamistoast anti just häire ja me pidime maha võtma ühe idika, kes loopis toole. Jube tüüp, palju sitta nii veres kui südametunnistusel.”

      „Jah, ma kuulsin mööda tulles mingit lärmi.”

      „Mul on siin väljas üks tegelane, kellega sa pead vist tiba juttu puhuma.” Mees osutas üle õla.

      Sofiale ei meeldinud sanitaride kõnepruuk. Isegi kui tegu oli raskete kurjategijatega, ei olnud põhjust olla üleolev või solvav.

      „Juhata ta sisse ja siis võid ära minna.”

      Tvålpalatset

      Kell kaks oli Sofia Zetterlund tagasi oma kesklinnas asuvas kabinetis. Enne tööpäeva lõppu oli oodata veel kaht visiiti, aga ta mõistis, et pärast Huddinges käiku on raske taas muule keskenduda.

      Sofia võttis laua taga istet, et sõnastada põhjendus, mis soovitas Tyra Mäkeläle psühhiaatrilist sundravi. Uurimisgrupi koosoleku tulemusel oli psühhiaater osaliselt oma suhtumist karistusse muutnud ja Sofia hellitas lootust, et õige pea saab langetada ka lõpliku otsuse.

      Kui mitte muu, siis Tyra Mäkelä enese pärast.

      Naisel oli abi vaja.

      Sofia oli teinud kokkuvõtte naise elukäigust ja loomusest. Tyra Mäkelä oli sooritanud kaks enesetapukatset, juba neljateistaastasena oli ta meelega võtnud üledoosi, ja kui ta kakskümmend sai, määras riik ta korduvate depressioonide tõttu eelpensionile. Tema viisteist aastat kestnud kooselu sadist Harri Mäkeläga oli viinud veel ühe enesetapukatseni ja seejärel nende lapsendatud poja mõrvani.

      Sofia arvates oli elu koos mehega, keda huvitaval kombel peeti vanglasse saatmiseks piisavalt terveks, naise haigust veelgi süvendanud.

      Sofia järeldus oli, et Tyra Mäkelä oli tõenäoliselt kannatanud süütegude toimepanemise aastatel korduvate psühhooside all. Viimasel aastal oli ta olnud kahel korral psühhiaatrite hoole all, mis toetas Sofia teesi. Mõlemal juhul leiti naine ringi ekslemas ja pandi mõneks päevaks haiglasse, enne kui taas välja kirjutati.

      Sofia silmis oli veel mõndagi ebaselget selles, mis puudutab Tyra Mäkelä osa poisi suhtes toime pandud kuritegudes. Naise intelligentsitase oli nii madal, et selle alusel ei oleks saanud teda mõrva eest vastutama panna, selle oli kohus vähemal või suuremal määral tähelepanuta jätnud. Sofia nägi naist, kes pidevas alkoholijoobes idealiseeris oma mehe ideesid. Tema passiivsuses võis teda ehk võtta kui süütegude kaasosalist, aga tegelikult oli ta oma vaimse seisundi tõttu võimetu sekkuma.

      Otsus oli tehtud kõige kõrgemal tasemel ja vaidlustada jäi veel üksnes karistus.

      Tyra Mäkeläl oli vaja ravi. Tema kuritegu ei tee miski olematuks, aga vanglakaristusest poleks vähimatki abi.

      Juhtumi julmus ei tohi nende otsust varjutada.

      Pärastlõuna jooksul koostas Sofia oma arvamuse

Скачать книгу