ning valanud jaheda piima talle aeglaselt pähe. See voolas mööda tüdruku pead, juukseid, üle näo alla sülle. Põrandale tekkis suur valge loik.
Ema ei öelnud midagi, pööras ainult pilgu ära, ja isa oli läinud vaikides garaaži, et Volvo sõiduvalmis pakkida.
Nüüd istub tüdruk siin, teel läbi Lääne-Dalarna suvise roheluse, näriv rahutus hinges.
Isa ei puutu teda kogu nädalavahetuse.
Muidugi vaatas ta pealt, kuidas tüdruk öösärgi selga pani, kuid ei roninud tema juurde voodisse.
Kui tüdruk unetult voodis lamab ja isa samme kuulatab, kujutab ta ette, nagu ta oleks kell. Ta keerab end voodis kõhuli ja siis on kell kuus, siis keerab ta end päripäeva vasakule küljele, ja siis on kell üheksa.
Veel veerand pööret ja ta on selili, siis lööb kell kaksteist.
Siis paremale küljele ja kell on kolm.
Taas kõhuli ja kell saab kuus.
Vasakul küljel üheksa ja seljal kesköö.
Kui ta suudab kella juhtida, läheb isal ajaarvamine sassi ja ta ei tulegi.
Tüdruk ei tea, kas just see aitas, ent isa hoiab eemale.
Pühapäeva hommikul, kui nad peavad tagasi Värmdöle sõitma, keedab isa putru, samal ajal kui tüdruk oma mõtte välja käib. Tal on suvevaheaeg ja tema arust oleks tore veel mõneks ajaks paigale jääda.
Alguses arvab isa, et ta on liiga väike, et nädal otsa üksi hakkama saada. Tüdruk ütleb, et on juba küsinud naabritädi Elsa käest, kas ta tohiks tema juures ööbida, ja Elsa rõõmustas selle ettepaneku üle väga.
Kui tüdruk köögilaua taha istub, on puder jääkülm. Tal läheb süda pahaks, kui ta mõtleb hallile plögale, mis suus paisuma hakkab, ja nagu see poleks juba niigi piisavalt magus, on isa sinna hulka seganud veel pool klaasi suhkrut.
Ligunenud, pudedate ja külmade kaerahelveste maitse leevendamiseks võtab ta lonksu piima ja proovib neelata. See ei ole lihtne, puder kerkib üha suhu tagasi.
Isa vahib teda üle laua.
Mõlemad on ootel, nii tema kui isa.
„Hea küll. Olgu siis nii. Jääd siia. Aga sa tead, et ikkagi oled sa issi väike tüdruk,” ütleb isa ja sasib ta juukseid.
Tüdruk mõistab, et isa ei lase tal iialgi suureks kasvada.
Ta kuulub igavesti temale.
Isa lubab poodi sõita ja süüa osta, et kõik tarvilik olemas oleks.
Kui ta tagasi tuleb, pakivad nad poekauba tädi Elsa juures lahti ja siis sõidavad nad viiskümmend meetrit tagasi suvemajja, et tüdruk saaks sealt võtta oma väikese riidekoti, ja kui isa värava juures peatub, annab tüdruk kärmesti tema raseerimata põsele musi, enne kui autost välja hüppab. Ta juba aimas, kuidas isa käed olid tema poole teel, ja tahab järgnevat ennetada.
Äkki lepibki isa põsemusiga.
„Ole siis tubli,” ütleb isa, enne kui autoukse kinni tõmbab.
Vähemalt kaks minutit ta lihtsalt istub seal autos. Tüdruk võtab koti ja istub majakese väikesele trepile. Alles siis pöörab isa pilgu ära ja auto võtab paigalt.
Pääsukesed ilmuvad õue kohale ja Kuke-Andersi piimalehmad vilksatavad punase kemmergu taga karjamaal.
Tüdruk näeb, kuidas isa sõidab suurele teele ja edasi läbi metsa, ja ta teab, et kohe pöördub isa tagasi ettekäändel, et on midagi maha unustanud.
Sama vankumatult teab ta ka seda, mida temalt oodatakse.
Kõik on nii ette ennustatav ja kõike tuleb korrata vähemalt kaks korda, enne kui isa viimaks minema saab. Võib-olla on tal vaja kolm korda tagasi pöörduda, et rahu majas oleks.
Tüdruk surub hambad kokku ja vaatab eemale metsasalu poole, kus puude vahelt vilksatab järv. Kolme minuti pärast märkab ta valget Volvot lähenemas ja läheb tagasi kööki.
Seekord saab kümne minutiga ühele poole. Pärast istub isa raskelt autosse, jätab hüvasti ja keerab süütevõtit.
Victoria näeb veel kord, kuidas Volvo puude taha kaob. Mootoriheli kaugeneb üha, ent ta istub ikka edasi ja ootab, klomp kõhus, et mitte enneaegu rõõmustada. Ta teab, kui ränk võib olla pettumus.
Aga isa ei tule enam tagasi.
Kui ta lõpuks sellest aru saab, läheb ta kaevu juurde, et ennast pesta. Ta kerib vändast üles raske ämbri külma veega ja küürib end vabisedes puhtaks, enne kui läheb tädi Elsa juurde sööma ja kaarte mängima.
Nüüd saab lõpuks hingata.
Pärast sööki otsustab ta minna järve äärde ujuma. Rada on kitsas ja okastega kaetud. See on tema paljaste taldade all pehme. Metsast kuuleb ta valju sädistamist ja ta mõistab, et seal käratsevad vanemate ja toidu ootel näljased linnupojad. Sädin kostab päris lähedalt, ta peatub ja vaatab ringi.
Väike auk, umbes kahe meetri kõrgusel vana männitüve sees, näitab talle linnupesa asukoha kätte.
Kui ta järve äärde jõuab, heidab ta paadipõhja selili ja vaatab üles taevasse.
On juuni keskpaik ja õhk ikka veel kaunis jahe.
Külm vesi voolab lainete loksumise rütmis tema selja all edasi ja tagasi. Taevas on nagu määrdunud piim, tulesilm keskel, ja üks kaur kaebleb metsatukas.
Ta mõtleb, kas lasta lainetel kanda end jõkke, vabaduse ja avaruse poole, eemale kõigest. Ta on unine, aga sügaval sisimas on ta juba ammu mõistnud, et ei suuda iialgi piisavalt sügavalt magada, et pääseda. Tema pea on nagu lamp, mis on vaikses pimedas majas põlema unustatud. Külma elektrivalguse sõõris tiirleb alati ööliblikaid, kuivad tiivad otsapidi tema silmades.
Nagu tavaliselt, ujub ta neli otsa paadisilla ja suure kivi vahet, mis on viiekümne meetri kaugusel järves, enne kui laotab oma teki laiali ja heidab murule, pisut kaugemale kitsast valge liivaga kaldaribast. Kalad on elavnenud ning sääsed liuglevad koos kiilide ja vesijooksikutega veepinna kohal.
Ta suleb silmad ja naudib häirimatut üksindust, kuni kuuleb äkki metsa poolt hääli.
Üks mees ja naine tulevad mööda rada ning nende ees jookseb väike, pikkade heledate lokkidega poisike.
Nad tervitavad teda ja küsivad, kas see on erarand. Ta vastab, et ta ei ole päris kindel, aga tema teada tohivad siin küll kõik käia. Vähemalt tema on siin alati ujumas käinud.
„Ah nii, sina oled siin siis juba tükk aega elanud,” märgib mees naeratades.
Väike poiss jookseb vaimustunult vee äärde ja naine kiirustab talle järele.
„Kas teie maja ongi see seal?” küsib mees ja näitab käega. Suvemaja paistab eemalt puude vahelt.
„Jah. Ema ja isa on linnas tööl ja ma olen siin nädal aega täitsa omaette.”
Ta valetab, sest tahab näha mehe reaktsiooni. Tal on oma teooria, mille
