„Tass teed ja võileib?”
Sofia noogutas ja istus köögilaua taha.
„Kuidas su nädal läks?” jätkas Mikael. „Mul oli ikka täitsa pöörane värk. Üks ajakirjanik oli pähe võtnud, et ühel meie preparaadil on negatiivne kõrvaltoime, ja see pandi suure kella külge nii lehes kui teles. Kas siin on ka sellest räägitud?”
Ta pani kaks taldrikut võileibadega lauale ja läks pliidi juurde, kus teevesi mulinal kees.
„Minu teada mitte. Aga võimalik.” Sofia oli endiselt uimane ja mehe ootamatust ilmumisest jahmunud.
„Ise pidin ma täna kuulama üht naist, kes tundis, et meedia on teda ära kasutanud…”
„Arusaadav. Ega see pole vist kuigi tore,” katkestas mees teda ja ulatas talle tassi auravat mustikateed. „Aga eks see läheb üle. Meie oleme välja uurinud, et see ajakirjanik oli mingisugune keskkonnaaktivist, kes on osalenud ühel naaritsafarmivastasel rünnakul. Kui see välja peaks imbuma, siis…” Ta naeris ja tõmbas käega üle kaela, et näidata, milline saatus võib oodata seda, kes söandab suurele ravimifirmale vastu astuda.
Sofiale ei meeldinud mehe üleolev hoiak, kuid ta ei jaksanud teemat üles võtta. Kell oli liiga palju. Ta tõusis püsti, tõstis nõud laualt ja loputas tassid ära, enne kui suundus tualetti hambaid pesema.
Mikael uinus tema kõrval esimest korda üle nädala ning Sofia tajus, kui väga ta oli mehest puudust tundnud.
Mees oli pikk ja sitke, kuigi viimasel ajal paar kilo juurde võtnud. Suur, karvane ja soe, Sofia puuris nina tema kuklasse.
Mikael meenutas talle Lasset.
Sofia ärkas selle peale, et autolaterna tuled liikusid üle lae. Algul ei taibanud ta, kus ta on, ent voodis istukile tõustes tundis ta Mikaeli magamistoa ära, ja kellraadio näitas, et ta oli maganud kõigest ühe tunni.
Ta sulges ettevaatlikult magamistoa ukse ja läks elutuppa. Tundus, nagu oleks ta midagi unustanud.
Ta avas akna ja süütas sigareti. Mahe tuul puhus tuppa sisse ja suits kadus tema selja taga pimedusse. Suitsetades silmitses ta valget kilekotti, mida tuul all mööda tänavat edasi kandis, kuni see kõnniteel veelompi maandus.
Ma pean Victoria Bergmaniga otsast peale hakkama, mõtles ta. Miski on mul kahe silma vahele jäänud.
Kott oli diivani kõrval ja ta võttis istet, tõstis sülearvuti välja ja pani enda ette lauale.
Ta tegi lahti dokumendi, kuhu oli punktide kaupa koostanud lühikese ülevaate Victoria Bergmani isikust.
Sündinud 1970.
Vallaline. Lastetu.
Vestlused keskenduvad lapsepõlvetraumadele.
Lapsepõlv: Bengt Bergmani, rahusvahelise arenguabi nõukogu Sida jmt eksperdi ning Birgitta Bergmani, koduperenaise ainus laps. Kõige varasemad mälestused on isa higihais ja suved Dalarnas.
Eelpuberteet: üles kasvanud Värmdöl Grisslinges. Suvekodu Dala-Flodas. Väga arukas. Eratunnid alates üheksandast eluaastast. Kooli läks aasta võrra varem ja põhikooli lõpus viidi kaheksandast üle üheksandasse. Reisis koos vanematega palju. Seksuaalselt kuritarvitatud juba varases puberteedieas (isa? teised mehed?). Mälestused fragmentaarsed, jutustab meelevaldsetes seostes.
Noorus: näitab üles äärmuslikku riskivalmidust, enesetapumõtted (pärast 14.–15. eluaastat?). Varaseid teismeaastaid võib kirjeldada kui „nõrku”. Ka selle kohta jutustab mälestusi fragmentaarselt. Gümnaasium Sigtuna internaadis. Korduvad enesehävituslikud teod.
Sofia mõistis, et gümnaasiumiaeg oli Victoria Bergmani jaoks konfliktirohke periood. Gümnaasiumisse minnes oli ta klassikaaslastest kaks aastat noorem ning nii emotsionaalses plaanis kui ka kehaliselt märksa vähem arenenud kui teised.
Sofia teadis oma kogemusest, kui õelad võivad teismelised tüdrukud olla pärast võimlemistundi riietusruumis. Lisaks oli ta jäetud täiesti nii-öelda teiste õpilaste kasvatada.
Ent miski oli puudu.
Täiskasvanuelu: erialast edu nimetab „ebaoluliseks”. Piiratud tutvusringkond. Vähe huvisid.
Kesksed teemad/küsimused: traumad. Mida oli Victoria Bergman õieti üle elanud? Suhe isaga? Katkendlikud mälupildid. Dissotsiatiivne häire?
Sofia taipas, et oli veel üks keskne küsimus, mida tuleks lähemalt uurida, ja ta lisas uue märke.
„Mida tähendab „nõrk”?” kirjutas ta paberi servale.
Ta täheldas Victoria Bergmani juures mõõtmatut ängistust ja ränka süütunnet.
Üheskoos suudaksid nad ehk aja jooksul sellesse süüvida ja leida võimaluse mõni umbsõlmedest lahti harutada.
Ent see polnud sugugi kindel.
Paljugi osutas sellele, et Victoria Bergman kannatas dissotsiatiivsete häirete all, ja Sofia teadis, et sel puhul said probleemid üheksakümne üheksal protsendil juhtudest alguse seksuaalsest väärkohtlemisest või muust sarnasest korduvast traumast. Sofia oli varem kokku puutunud paljude inimestega, kel oli traumaatilisi kogemusi, aga kes olid pealtnäha täiesti võimetud neid meenutama. Mõnel korral jutustas Victoria Bergman jubedast vägivallast, kuid teinekord ei tundunud tal nendest sündmustest üldse mingit mälupilti olevat.
Iseenesest on see täiesti loogiline reaktsioon, mõtles Sofia. Psüühika kaitseb end selle eest, mida kogetakse vapustusena, ning selleks, et elu saaks edasi minna, surub Victoria Bergman nende sündmuste muljed tagaplaanile ja loob alternatiivsed mälestused.
Ent mida tähendab see, mida Victoria Bergman nimetas oma nõrkuseks?
Kas see, kelle kallal vägivalda tarvitati, oli nõrk olnud?
Ta sulges dokumendi ja lülitas arvuti välja.
Sofia mõtles enda rollile vestlustes. Ükskord oli ta andnud Victoria Bergmanile oma isikliku paroksetiinikarbi, kuigi ületas sellega oma volitusi. Lisaks sellele, et tegu oli ebaseaduslik, oli see ka ebaeetiline ja ebaprofessionaalne. Siiski oli ta otsustanud määrustevastase käitumise kasuks. Ent ravim ei olnud midagi halba teinud. Vastupidi, mõnda aega oli Victoria Bergman end märksa paremini tundnud ja Sofia otsustas, et ta tegu oli olnud siiski õigustatud. Victorial oli rohtu vaja, see oli ju peaasi.
Dissotsiatiivsete joonte kõrval oli märke ka sundkäitumisest ja Sofia oli täheldanud isegi viiteid Savanti sündroomile. Ükskord oli Victoria Bergman kommenteerinud Sofia suitsetamisharjumust.
„Sa oled varsti juba kaks pakki ära suitsetanud,” oli ta öelnud ja tuhatoosile osutanud. „Kolmkümmend üheksa koni.”
Kui Sofia üksi jäi, oli ta need muidugi üle lugenud ja leidnud, et Victorial oli õigus. Ent see võis ju ka juhus olla.
Kõik see kokku tegi Victoria Bergmani isikust konkurentsitult kõige keerukama juhtumi, mida Sofia oli oma kümneaastase terapeudi erapraksise jooksul kohanud.
Sofia ärkas esimesena, sirutas end ja tõmbas sõrmedega läbi Mikaeli juuste alla habemeni. Ta nägi, et mees hakkas hallinema, ja naeratas endamisi.
Kellraadio näitas pool seitse. Mikael liigutas end ja keeras näo
