on talle varuks mõistlik seletus.
„Kui sa lubad mul spekuleerida…”
„Jah, loomulikult.”
„Puhtvaistlikult tulid mulle esimese asjana pähe koertevõitlused. Tead küll, kaks bullterjerit, kes kaklevad, kuni üks teise maha murrab. Mõnikord korraldatakse siin eeslinnadeski selliseid asju.”
„See seos tundub küll otsitud,” ütles Jeanette jälki mõtet vaistlikult eemale tõrjudes. Aga ta polnud oma sõnades sugugi veendunud. Aastatega oli ta õppinud andma võimaluse isegi kõige ebatõenäolisemale versioonile. Paljudel kordadel oli tõe päevavalgele tulles selgunud, et julm reaalsus oli kujutlustest hullemgi. Ta mõtles saksa inimsööjale, kes oli neti kaudu saanud ühendust inimesega, kes oli vabatahtlikult lasknud end ära süüa.
„Jah, aga ma ainult spekuleerin,” jätkas Ivo Andrić. „Teine alternatiiv on ehk usutavam.”
„Missugune?”
„Et poisi peksis vaeseomaks keegi, kes ei lõpetanud, kuigi poiss oli suremas. Kes oli talle keemiat manustanud ja siis edasi peksnud.”
Jeanette tundis, kuidas üks mälupilt silmi kõrvetab.
„Kas mäletad seda hokimängijat Västeråsis, keda löödi noaga sadakond korda?”
„Ei, vist ei mäleta. Äkki see oli enne, kui ma Rootsi tulin.”
„Jah, see oli küll üsna ammu. Üheksakümnendate keskel. Mingi neonats, kes oli tarvitanud rohüpnooli. Hokimängija oli avalikult homoseksuaalne ja neonats vihkas homosid. Skinn muudkui virutas noaga laibale, kuigi tal oleks pidanud juba ammu käsi krampi minema.”
„Jah, umbes sellist asja ma silmas pidasingi. Ohjeldamatu, raevunud hullumeelne ning jah… Rohüpnool või anaboolsed steroidid ehk.”
Jeanette ei olnud just väga rahul, ent nüüd oli tal siiski pisut rohkem niidiotsi.
„Aitäh, Ivo. Anna märku, kui sul mõni mõte tuleb.”
„Muidugi. Võtan ühendust, kui midagi uut selgub või kui olen saanud keemilise analüüsi täpsemad tulemused. Edu.”
Jeanette pani toru ära. Kõht oli tühi ja ta vaatas kella. Ta otsustas lubada endale pika lõuna politseimaja restoranis. Valiks laua kõige tagumises nurgas, et saaks võimalikult kaua rahus olla. Restoran on tunni aja pärast rahvast täis, ja tema tahtis üksi olla.
Enne kui ta oma kandikuga istet võttis, haaras ta kaasa restorani unustatud õhtulehe. Tavaliselt ei kippunud ta väga lugema, mida lehed kirjutasid nende juhtumite kohta, millega ta ise seotud oli, kuna arvas, et see mõjutab tema tööd, isegi kui spekulatsioonid olid enamasti naeruväärselt üle võlli.
Peaaegu kohe taipas ta, et infoallikas pidi olema keegi tema lähikondsetest, sest osa artiklist põhines faktidel, mida võis teada ainult juhtumiga hästi kursis olev inimene, ning kuna Hurtigi süütuses oli ta veendunud, jäid üle üksnes Åhlund või Schwarz.
„Ah et siin sa siis istudki?”
Jeanette tõstis pilgu ajalehelt.
Hurtig seisis tema kõrval ja muigas.
„Kas ma tohin istet võtta?” Ta noogutas tühja koha poole Jeanette’i vastas.
„Juba tagasi?” Jeanette näitas käega, et istugu aga maha.
„Jah, paari tunni eest saime valmis. Danderyd. Vinge ehitusärimees, kõvaketas lapspornot ääreni täis. Kuradi hale.” Hurtig kõndis ümber laua, pani oma kandiku lauale ja võttis istet. „Naine oli täiesti endast väljas ja neljateistaastane tütar lihtsalt seisis ja vaatas pealt, kuidas me ta kinni võtsime.”
„Võeh.” Jeanette vangutas pead. „Aga Åhlund ja Schwarz? Kas nad on ka tagasi?”
„Ikka, jah, nad pidid ka lõunale minema.”
Hurtig hakkas sööma ja Jeanette märkas, et mees näis pisut väsinud. Kui kaua ta oli üldse magada saanud?
Küllap mitte üle paari tunni.
„Kuidas muidu? Kõik kombes?” küsis ta.
„Ema helistas hommikul,” ütles Hurtig suutäite vahele. „Isa oli ennast vigastanud ja on nüüd Gällivares haiglas.”
Jeanette pani noa-kahvli käest ja vaatas talle otsa. „Hullusti kohe või?”
Hurtig raputas pead. „Vast mitte. Ta oli vist parema käe kreissae alla pannud ja ema ütles, et enamik sõrmi suudeti päästa. Ema oli need kokku korjanud ja koos jäätükkidega kotti pistnud.”
„Issand jumal.”
„Aga pöialt ta ei leidnud.” Hurtig muigas. „Küllap kass viis minema. Aga pole viga, parem käsi ongi isa puhul õigem. Talle meeldib tisleritööd teha ja viiulit mängida, mõlema puhul on vasak olulisem.”
Jeanette mõtles, kui palju ta tegelikult oma kolleegi kohta teadis, ning tunnistas iseendale, et ega seda kuigi palju polnud.
Hurtig oli üles kasvanud Kvikkjokkis, põhikoolis käinud Jokkmokkis ja gümnaasiumis Bodenis. Siis oli ta vist mõne aasta töötanud, kuid Jeanette ei mäletanud, kellena, ja kui Umeå ülikoolis oli hakatud politseinikke koolitama, sattus ta selle esimesse lendu. Pärast praktikat Luleå politseis oli ta taotlenud tööd Stockholmis. Lihtsalt faktid, mõtles Jeanette, ei midagi isiklikku peale selle, et mees elas üksinda Söderil korteris. Pruut? Võib-olla.
„Aga miks Gällivare haiglasse?” küsis ta. „Nad elavad ju ikka veel Kvikkjokkis, eks?”
Mees katkestas mälumise ja vaatas talle otsa. „Kas sa arvad, et seal on haigla, külas, kus elab alla viiekümne inimese?”
„Nii vähe elanikke? Siis muidugi. Nii et su ema pidi siis isa Gällivaresse sõidutama? See on ju mitukümmend kilomeetrit.”
„Kakssada kilomeetrit on Gällivare haiglasse ja autoga läheb natuke üle nelja tunni.”
„Vaat kus,” vastas Jeanette ja tundis oma lünklike geograafiateadmiste pärast piinlikkust.
„Äh… Ega see polegi nii lihtne. Lapimaa on suur ja lai. Kuramuse suur ja lai.”
Hurtig istus mõnda aega vaikides, enne kui jätkas.
„Arvad, et see on maitsev?”
„Mis asi on maitsev?” Jeanette vaatas talle küsival pilgul otsa.
„Isa pöial,” muigas kolleeg. „Ei tea, kas kassile maitseb? Vana saami soonilise pöidla küljes vist just eriti palju liha ei ole? Või mis sina arvad?”
Saam, mõtles Jeanette, veel üks asi, millest mul aimugi ei olnud. Ta otsustas järgmine kord jaatavalt vastata, kui kolleeg teda õlut jooma kutsub. Kui ta tahab olla hea ülemus ja seda mitte üksnes teeselda, siis oli viimane aeg oma alluvaid tundma õppida.
Jeanette tõusis püsti, võttis oma kandiku ja läks valas kahte kruusi kohvi. Ta haaras kaasa mõned küpsised ja tuli tagasi. „Telefonikõne kohta pole uusi andmeid?”
Hurtig neelas suutäie alla. „On,
