laske mul minna nii külma mälestusega teist.” Chickyl veeresid pisarad mööda põski alla.
Ema ohkas taas sügavalt. „Külm oleks see siis, kui ütleksime: „Hakka aga minema, naudi elu”. Me püüame anda oma parima. Tahame aidata sul saada parima oma elust. See ei ole armastus, see on ainult mingi sõge kiindumus. Meie õnnistust sa ei saa. Sinu jaoks seda lihtsalt ei ole. Teesklemisest pole mingit kasu.”
Nii lahkuski Chicky ilma õnnistuseta.
Shannoni lennujaamas lehvitas rahvasumm hüvastijätuks oma lastele, kes läksid Ameerikasse vastu uuele elule. Chickyle ei lehvitanud keegi, kuid ei tema ega Walter hoolinud sellest. Neil oli terve elu ees.
Ei mingeid reegleid, ei vajadust käituda õigesti üksnes naabrite ja sugulaste meeleheaks.
Nad on vabad vabad töötama, kus tahavad, ja tegema, mida tahavad.
Ei mingit kohustust täita teiste inimeste lootusi: Chickyst loodeti, et ta abiellub rikka farmeriga, Walteri perekond lootis, et pojast saab tippadvokaat.
Walteri sõbrad tervitasid neid lahkelt suures korteris Brooklynis. Noored inimesed, sõbralikud ja muretud. Mõni neist töötas raamatukaupluses, mõni baaris. Ülejäänud olid muusikud. Nende tulek ja minek oli enesestmõistetav. Keegi ei teinud millestki numbrit. Kodus oli olnud kõik teistmoodi. Üks paar tuli rannikualalt ja siis oli veel Chicagost pärit tüdruk, kes kirjutas luuletusi. Oli ka üks Mehhiko poiss, kes mängis latiinobaarides kitarri.
Kõik tundsid ennast väga vabalt. Chicky leidis, et see on imeline. Keegi ei esitanud mingeid nõudmisi. Õhtusöögiks tehti suur laar vürtsikat pajarooga ja kõik aitasid kaasa. Ei mingit survet.
Nad küll ohkisid pisut, et nende perekonnad ei saa millestki aru, aga kuigi rängalt seda südamesse ei võetud. Peagi tundis ka Chicky, et Stoneybridge hajub kuhugi kaugusesse. Ometi kirjutas ta koju iga nädal. Ta oli otsustanud juba algusest peale, et tema see ei ole, kes vaenutsemist jätkab.
Kui üks pool käitub normaalselt, siis varem või hiljem peab teine pool sellele reageerima ja samuti normaalselt käituma.
Ta kuulis üht-teist oma sõbrannadelt, sai neilt teada mõningaid olulisi uudiseid. Peggy ja Nuala kirjutasid talle elust kodus; näis, et seal polnud kuigi palju muutunud. Nii ta siis sai neile kirjutada, kui rõõmus ta on, kuuldes Kathleeni plaanidest abielluda Mikeyga, kuid ei maininud, et oli kuulnud ka Mary ja Sonny O’Hara armuloo lõppemisest.
Ema saatis väikesi reipaid kaardikesi, küsis, kas pulmapäev on juba kindlaks määratud, ja tundis huvi, kas sealse kiriku piirkonnas on ikka Iiri preestreid.
Ta ei kirjutanud neile midagi ühiselust suures rahvast täis korteris, kus kogu aeg sõelutakse edasi-tagasi ja mängitakse kitarri. Nemad poleks sellest ealeski aru saanud.
Selle asemel kirjutas ta kunstinäituste avamistest ja teatrite esietendustest. Nende kohta luges ta ajalehtedest ja mõnikord nad tõepoolest käisidki päevasel etendusel või said sõprade kaudu odavaid pileteid eelesietendustele, kui taheti maja täita.
Walteril oli töökoht, kus ta aitas kataloogida oma isa-ema vanade sõprade raamatukogu. Perekond lootis teda sel viisil akadeemilise elu juurde tagasi meelitada, ütles ta, aga töö polnud sugugi paha. Nad jätsid ta lõpuks rahule ega hakanud temaga kisklema. Ja seda elus ju vaja ongi.
Chicky sai aru, et see on kõik, mida Walter elult soovib. Nii ei naaksunud ta enam tema kallal, nõudes, millal teda vanematega tuttavaks tehakse või millal nad omaette korteri saavad või mida nad üldse edaspidi teevad. Nad on koos New Yorgis. Sellest on ju küllalt, kas pole?
Ja mingil määral see oligi nii.
Chicky sai tööd ühes söögikohas. Tööaeg sobis talle. Tõusta tuli väga vara, nii et ta jõudis korterist lahkuda enne, kui kõik teised ärkasid. Ta aitas hommikul uksed avada, tegi ära oma vahetuse töö, serveerides hommikueineid, ning oli tagasi enne, kui teised said ennast päevaks üles aetud. Chicky tõi kaasa külma piima ja rõngassaiu, mis olid üle jäänud söökla einevarudest. Nad harjusid ära, et ta neid varustab.
Ta sai endiselt kodust uudiseid, aga kõik see jäi järjest kaugemaks.
Kathleen on Mikeyga abiellumas, ja uudis on see, et ta ootab last. Mary käib J.P-ga, farmeriga, kelle üle nad veel hiljaaegu olid naernud ja nimetanud teda kurvameelseks vanuriks. Nüüd on aga tegemist tõelise armulooga. Brian on end sidunud ühega O’Haradest, mis Chicky pere arvates on lausa tore, kuid millest O’Harad pole sugugi nii vaimustatud. Isa Johnson olevat pidanud jutluse ja kinnitanud, et Püha Madonna nutab iga kord, kui mainitakse Iirimaal korraldatavat lahutuse legaliseerimise referendumit, ent nii mõnedki kohalikud elanikud olid protesteerinud ja öelnud, et ta on läinud liiga kaugele.
Mõne lühikese kuuga oli Stoneybridge’ist saanud täiesti ebareaalne maailm.
Peaaegu sama ebareaalne oli ka elu, mida nad elasid korteris, kuhu tuli järjest inimesi juurde ja kust neid ka lahkus, ning ebareaalsed olid lood sõpradest, kes olid siirdunud elama Kreekasse või Itaaliasse, ja teistest, kes tegid ööd läbi muusikat Chicago keldrites. Reaalsuseks kujunes Chicky jaoks hoopis tema enda leiutatud fantaasiamaailm, milles ta jäljendas elavaloomulist, kihavat ja edukat Manhattani elustiili.
Stoneybridge’ist ei tulnud iialgi keegi New Yorki polnud mingit ohtu, et mõni ta üles otsiks ning ta valed ja mannetu pettuse paljastaks. Tema aga lihtsalt ei suutnud rääkida neile tõtt: nimelt oli Walter loobunud raamatukogu kataloogi koostamisest. See oli muutunud väga tüütuks, sest vanapaar aina korrutas, et ta peaks minema nädalalõpuks koju vanemaid vaatama.
Chicky arvates ei olnudki see mõte eriti halb, kuid näis, et Walteri pahandas see päris ära, nii et Chicky noogutas kaastundlikult, kui mees töölt lahkus, ja püüdis teha sööklas lisatunde, et katta korterikulusid.
Walter oli neil päevil rahutu, kõige väiksemadki asjad ärritasid teda. Ta tahtis, et Chicky oleks alati rõõmsameelne ja hell. Ja seda ta väliselt oligi. Oma sisimas aga tundis ta ennast mureliku ja väsinuna, välja ta seda muidugi ei näidanud.
Nädal nädala järel kirjutas ta koju ja uskus ka ise oma muinasjuttu järjest rohkem. Ta hakkas spiraalköites märkmikku üles tähendama üksikasju elust, mida ta kujutles end elavat. Ta ei tahtnud millelgi libastuda.
Et end lohutada, kirjutas ta neile pulmadest. Tema ja Walter olevat abiellunud, kuid leppinud vaid vaikse ilmaliku tseremooniaga, selgitas ta. Neid oli õnnistanud frantsiskaani preester. Sündmusel oli olnud neile väga eriline tähendus ja nad teadsid, et mõlemale perekonnale valmistab suurt rõõmu, kui nad end sellisel viisil seovad. Chicky seletas, et Walteri vanemad olid parajasti välismaal ega saanud tseremoonial osaleda, aga kõik nad on ikkagi väga rahul.
Tal õnnestus ennastki uskuma panna, et see on tõsi. Igatahes oli see kergem kui tõdeda, et Walter on muutunud rahutuks ja ta plaanitseb midagi.
Kui Walteri ja Chicky loole tuli lõpp, siis toimus kõik kiiresti, ning teistelegi tundus see vältimatu. Walter teatas talle leebelt, et kõik on olnud suurepärane, aga nüüd on see läbi.
On avanenud teine võimalus, on üks teine sõber kuskil baaris, kus Walter saaks tööd. Uus paik. Uus algus. Uus linn. Nädalalõpul ta lahkub.
Kulus terve igavik, enne kui Chicky juhtunut mõistusega suutis võtta.
Esialgu arvas ta, et see on nali. Või mingit sorti proovilepanek. Ta rinnus oli õõnes, ebareaalne tunne nagu tohutu auk, mis muudkui suurenes.
See
