Üks talvenädal. Maeve Binchy

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Üks talvenädal - Maeve Binchy страница 3

Üks talvenädal - Maeve Binchy

Скачать книгу

kannatlikuna kinnitas Walter talle, et see pole kellegi süü. See lihtsalt juhtus nii armastus puhkes õitsele ja suri siis. See on muidugi kurb, ent niisugused asjad on alati kurvad. Nad jäävad ju sõpradeks ja vaatavad koosveedetud ajale tagasi kui ilusale mälestusele.

      Chickyl ei olnud midagi muud teha kui koju tagasi minna, tagasi Stoneybridge’i, et uidata sealsetel metsikutel randadel, kus nad olid koos jalutanud ja kus olid armunud.

      Chicky ei lähe aga kunagi tagasi.

      See oli asi, mida ta kindlalt teadis, kõigutamatu fakt vesiliivana muutuvas maailmas ta ümber. Korterisse ei suutnud ta enam jääda, kuigi teised lootsid, et ta jääb. Väljaspool sealset elu oli tal aga väga vähe sõpru. Ta oli liiga kinnine, ei olnud tal lugusid rääkida, ei oma vaateid sõprusesse kaasa tuua. Ta vajas selliste inimeste seltskonda, kes ei esitaks küsimusi ega teeks oletusi.

      Chicky vajas ka tööd.

      Sööklasse ei saanud ta jääda. Nad oleksid teda seal heameelega pidanud, aga nüüd, kui Walter oli läinud, ei tahtnud ta enam sealkandis elada.

      Polnud üldse oluline, mis tööd ta tegema hakkab. Tegelikult oli tal ükskõik. Tal tuleb lihtsalt teenida elatist, midagi, mis teda vee peal hoiaks, kuni kõik selgineb.

      Chicky ei jäänud magama, kui Walter oli ära läinud.

      Ta püüdis, aga uni ei tulnud. Nii istus ta siis sirgeselgselt toolil samas toas, mida ta oli jaganud Walter Starriga kõik need viis imelist kuud ja kolm rahutut kuud.

      Walter ütles, et nii kaua ei ole ta kunagi varem kusagil peatunud. Ta ütles, et ei taha talle haiget teha, ja palus tal minna tagasi Iirimaale, kust ta oli tema leidnud.

      Chicky ainult naeratas talle läbi pisarate.

      Tal kulus neli päeva, et leida endale elupaik ja töökoht. Söökla kõrval ehitusel kukkus üks töömees ja ta toodi sööklasse toibuma.

      „Mul ei ole nii halb olla, et peaksin minema haiglasse,” püüdis ta neid veenda. „Kas saaksite kutsuda proua Cassidy, tema teab, mida teha.”

      „Kes on proua Cassidy?” oli Chicky küsinud mehelt, kes rääkis iiri aktsendiga ja kartis, et võib kaotada päevatöö.

      „Üürib tube,” kostis mees. „Ta on hea inimene, hoiab asju enda teada, temaga võib ühendust võtta.”

      Mehel oli õigus. Proua Cassidy võttis ta üle.

      Ta oli väikest kasvu askeldav olevus, terava pilgu ja kuklale kinnitatud range juuksekrunniga. Keegi, kes aega ei raisanud.

      Chicky vaatas teda imetlusega.

      Proua Cassidy korraldas vigastatud mehe sõidutamise oma külalismajja. Ta ütles, et tal on naaber, kes on põetaja, ja kui mehe olukord halveneb, viib ta tema haiglasse.

      Järgmisel päeval sisenes Chicky proua Cassidy pansionaati.

      Kõigepealt küsis ta töömehe kohta, kes vigastada sai ja sööklasse toodi. Siis küsis ta tööd.

      „Miks te minu juurde tulite?” päris proua Cassidy.

      „Räägitakse, et teie hoiate asju enda teada, te ei käi ringi ega latra.”

      „Selleks olen ma liiga hõivatud,” tunnistas proua Cassidy.

      „Võiksin koristada. Olen tugev ega väsi.”

      „Kui vana te olete?” uuris proua Cassidy.

      „Homme saan kakskümmend üks.”

      Aastaid inimeste jälgimist ja vähe juttu olid teinud proua Cassidy väga kindlameelseks.

      „Palju õnne sünnipäevaks,” soovis ta. „Tooge oma asjad ja kolige kohe täna sisse.”

      Asjade toomine ei võtnud kaua aega: tuli vaid haarata väike kott suurest korrapäratult laiutavast korterist, kus ta oli elanud Walter Starri tüdrukuna koos rühma rahutute noorte inimestega kõik need õnnelikud kuud, enne kui tsirkus lahkus linnast ilma temata.

      Ja nii algas Chicky uus elu. Väike tuba, peaaegu nagu mungakong, pansionaadi ärklikorrusel; hommikul üles, söögiriistad puhastada, trepp küürida ja hommikueine valmis panna.

      Proua Cassidyl oli kaheksa majulist, kõik iirlased. Need inimesed ei alustanud päeva helveste ja puuviljaga. Mehed, kes töötavad ehitusel või metroos, vajavad tubli portsjoni peekonit ja mune, mis aitaks neid keskpäevase singivõileivani, mille samuti Chicky valmis tegi ja vahapaberisse mähkis ning neile üle andis, kui nad tööle hakkasid minema.

      Siis tuli voodid teha, aknaklaasid läikima hõõruda ja elutuba koristada ning seejärel läks Chicky koos proua Cassidyga sisseoste tegema. Ta õppis ära, kuidas odavaid lihalõike marineerides maitsvamaks muuta, ja sai ka teada, kuidas kõige lihtsamatele toitudele pidulik väljanägemine anda. Laual oli alati vaas lõikelilledega või lillepott.

      Proua Cassidy riietus alati kenasti, kui ta õhtusööki serveeris, ja mingil viisil olid mehed hakanud järgima tema eeskuju. Kõik nad pesid end ja vahetasid särgi, enne kui lauda istusid. Kui sa ise järgid häid kombeid, siis saad need ka vastutasuks.

      Chicky kutsus teda alati proua Cassidyks. Ta ei teadnud tema eesnime ega ka elulugu ega sedagi, mis võis olla juhtunud härra Cassidyga, kui üldse oli olnudki härra Cassidyt.

      Ja vastutasuks ei küsitud midagi ka Chickylt.

      Niisugune suhtlemisviis oli väga rahustav.

      Proua Cassidy oli rõhutanud, kui tähtis on, et Chicky saaks rohelise kaardi ja registreeriks ennast, et hääletada linna volikogu valimistel ning sellega aidata omalt poolt kindlustada vajaliku arvu iirlastest ametnike võimu juurde pääsemise. Ta selgitas ka, kuidas saada postkontorisse oma nimekasti, nii et saaks posti teel suhelda, ilma et keegi teaks, kus sa tegelikult elad, või üldse midagi su tegevusest.

      Proua Cassidy oli loobunud üritamast veenda teda seltsielus osalema. Chicky oli noor naine maailma kõige põnevamas linnas. Pakuti tohutult võimalusi. Aga Chicky oli väga kindlameelne. Tema ei tahtnud midagi. Ei pubi melu, ei Iiri klubisid ega ka kiidulugusid, kui hea abikaasa võiks see või too majuline olla. Proua Cassidy oskas sellest sõnumi välja lugeda.

      Tal õnnestus siiski suunata Chicky täiskasvanute koolitustundidesse ja täienduskursustele. Chicky õppis suurepäraseks kondiitriks. Ent ta ei ilmutanud mingit huvi proua Cassidy pansionaadist lahkumise vastu, kuigi kohalik pagaritööstus pakkus talle täisajaga töökohta.

      Chicky kulutas vähe, ta hoiused kasvasid. Kui ta parajasti ei töötanud proua Cassidy juures, oli tal palju muud teha. Ta valmistas roogasid ristseteks, esimese armulaua söömaaegadeks, juutide täisealiseks pühitsemise pidudeks ja pensionile saatmise tähistamiseks.

      Igal õhtul istusid tema ja proua Cassidy oma üürilistega ühise laua taga.

      Ta ei teadnud ikka veel midagi proua Cassidy elukäigust ja ka temalt endalt ei olnud keegi kunagi küsinud ta elu üksikasju. Seepärast oli täiesti üllatav, kui proua Cassidy avaldas korraga arvamust, et Chicky peaks tegema külaskäigu Stoneybridge’i.

      „Mine kohe, muidu jätad selle liiga hiljaks. Siis muutub tagasiminek ületamatuks raskuseks. Kui teed veel sel aastal kiirvisiidi, on sul palju kergem.”

      Ja

Скачать книгу