neile juba teie kaastundeavaldused, isa.”
„Vaesed inimesed. Missugust südamevalu peavad nad kannatama.”
„Nad suudavad sellest üle saada. Tal oli ilus elu, nii nad ütlevad.”
Nad tahtsid teada, kas ei peaks panema lehte surmakuulutuse. Aga ei. Chicky ütles, et kurbusest ülesaamiseks on tal vaja teha lõpp senisele elule. Kõige südamlikum asi, mida nad tema heaks teha saaksid, oleks meenutada Walterit armastusega ja lasta temal elada oma elu, kuni haavad paranevad. Järgmisel suvel tuleb ta koju nagu tavaliselt.
Ta peab oma eluga edasi minema.
Neile, kes lugesid kodus tema kirju, tundus see väga mõistatuslik. Võib-olla oli kurvastus Chicky tasakaalust välja viinud. Ja üldse olid nad ju olnud nii valel arvamusel Walter Starrist, kui ta veel elas. Vahest ehk peaksid nad teda austama nüüd, kui ta on surnud. Chicky sõbrad mõistsid, et ta vajab üksindust. Ta ise lootis, et ka perekond saab lõpuks sellest aru.
Orla ja Brigid, kellel oli olnud plaanis tulla tema Seitsmendal avenüül olevasse korterisse külla, olid ülimalt õnnetud.
Mitte ainult sellepärast, et neil ei olnud enam sõbralikult tervitavat onu Walterit lennujaamas vastas, vaid neil jäi ära kogu puhkus. Tädi Chickyl ei olnud enam võimalik viia neid Circle Line’i laevasõidule ümber Manhattani saare. Ta ilmselt kolib hoopis ära.
Igatahes kadus üldse ära võimalus, et neil lubatakse New Yorki sõita. Kas võis miski olla veel õnnetumalt ajastatud, oleksid nad teada tahtnud.
Nad pidasid sidet ja kirjutasid Chickyle kõigist kohalikest uudistest. O’Harad olid hulluks läinud ja ostsid Stoneybridge’i ümbruses kokku kinnisvara, et välja ehitada puhkepaiku. Kaks vanadest Sheedy-preilidest olid sel talvel siit ilmast kopsupõletikuga lahkunud. Seda haigust nimetati vanainimese sõbraks, sest see lõpetas rahulikult nende elu, kes omal jõul viimse hingetõmbeni ei jõudnud.
Preili Queenie3 Sheedy oli veel olemas; muidugi oli ta pisut imelik ja elas omaenda väikeses maailmas. Kivihäärber hakkas ta ümbert ära lagunema. Räägiti, et tal jätkub vaevalt raha arvete maksmiseks. Kõigi arvates peaks ta selle kaljupealse suure maja ära müüma.
Chicky luges seda kõike nagu uudiseid mingilt teiselt planeedilt. Järgmisel suvel broneeris ta siiski lennupileti Iirimaale. Seekord olid ta riided tumedamad. Ei olnud küll mingit ametlikku leinamist, mida ta perekond ootas, aga tema seelikutes ja toppides oli vähem lustlikku kollast ja punast ning rohkem halle ja tumesiniseid toone. Ning need samad mõistlikud tänavakingad.
Ta kõndis vist küll oma kakskümmend kilomeetrit päevas piki mereranda ja kaljusid Stoneybridge’i ümbruses, käis metsades ja jalutas mööda ehitusplatsidest, kus O’Harad olid tegevuses Hispaania stiilis elamutega, millele olid iseloomulikud must sepisraud ja avatud päikeseterrassid. Need oleksid palju kohasemad soojemas ja leebemas kliimas kui metsikul tuultest räsitud Atlandi ookeani rannikul Stoneybridge’i ümbruses.
Ühel jalutuskäigul kohtas ta preili Queenie Sheedyt, haiglast ja üksildast ilma oma kahe õeta. Nad avaldasid teineteisele suurte isiklike kaotuste puhul kaastunnet.
„Kas tuled siia tagasi nüüd, kui su elu seal lõppes ja su vaene kallis mees läks püha Issanda juurde?” küsis preili Queenie.
„Ma ei usu, preili Queenie. Mina siia enam ei sobi. Olen liiga vana selleks, et vanemate juures elada.”
„Saan aru, kullake, kõik on korraga teistmoodi, kas pole? Olen ikka lootnud, et tuled ja hakkad elama selles majas siin. See on olnud mu unistus.”
Ja siit sai see alguse.
Kogu see meeletu idee osta ära suur maja rannakaljul. Kivihäärber, mille metsikus aias oli ta lapsena mänginud ja mida ta oli vaadanud merelt, kui nad käisid ujumas. Veel siis, kui Nuala töötas armsate Sheedy õdede juures.
Kõik võib ju juhtuda. Walter ütles ikka, et see, mis juhtub, sõltub kõigepealt meist endist.
Proua Cassidy kinnitab alati, et miks siis mitte meie, kui kõik teised teeksid nii.
Preili Queenie arvas, et see on parim idee peale praeleiva muidugi.
„Mul ei ole võimalik maksta selle paiga eest seda raha, mida teised võiksid pakkuda,” ütles Chicky.
„Milleks on mul praegu raha vaja?” oli preili Queenie küsinud.
„Olen liiga kaua ära olnud,” kaitses end Chicky.
„Aga sa tuled tagasi, sulle meeldib siin jalutada, see annab sulle jõudu, ja siin on nii palju valgust ning taevas on iga tunni järel erisugune. Sa oleksid väga üksildane seal New Yorgis ilma selle meheta, kes oli kõik need aastad su vastu nii hea sa ei taha ju jääda sinna, kus kõik sulle teda meenutab. Tule siia majja nagu oma koju, kui sa tahad, ja mina kolin alla hommikusöögiruumi. Niikuinii ei ole need vanad trepid enam minu jaoks.”
„Ärge olge naeruväärne, preili Queenie. See on teie maja. Mina ei saa seda niisama ära võtta. Ja mida ma teeksin üksinda sellise suure majaga?”
„Sa teeksid sellest hotelli, eks ole?” Preili Queeniele oli korraga kõik nii selge. „Nood O’Harad on juba aastaid tahtnud seda krunti minult ära osta. Nad lammutaksid maja. Seda ma ei tahaks. Mina ise aitan ta sul hotelliks teha.”
„Hotelliks? Tõesti? Peaksin pidama hotelli?”
„Sina teeksid sellest midagi erilist, teeksid temast meelispaiga sellistele inimestele, nagu sa ise oled.”
„Minusarnaseid teisi ei ole, pole ühtegi nii veidrat ja keerukat.”
„Sa imestaksid, Chicky, kui palju neid on. Ja mind ei ole siin enam niikuinii kuigi kauaks. Võin öelda, et lähen peagi oma õdede juurde kirikaeda. Nii et peaksid tõesti kohe ära otsustama, sest siis saame hakata plaani pidama, mida teha, et Kivihäärber saaks jälle ilusasti korda.”
Chicky oli sõnatu.
„Saad aru, et mulle oleks see väga meeldiv, kui sa tõepoolest tuleksid siia enne, kui mina ära lähen. Tahaksin nii väga osaleda plaanide tegemises,” palus Queenie. Nad võtsid istet Kivihäärberi köögis laua ääres ja rääkisid sellest kõigest põhjalikult.
Kui Chicky jõudis tagasi New Yorki, kuulis ka proua Cassidy nendest plaanidest ja noogutas heakskiitvalt.
„Kas arvate tõesti, et ma suudan seda teha?”
„Hakkan sinu järele igatsema, aga sa saad ju aru, et see aitab sind haljale oksale.”
„Kas tulete mind vaatama? Peatute mu hotellis?”
„Jah, tulen mõnel talvel ja jään terveks nädalaks. Mulle meeldib Iirimaa talvine loodus, aga mitte siis, kui igal pool on kisa-kära ja aetakse neid härjapõlvlaste asju.”
Proua Cassidy polnud veel kunagi puhkust võtnud. See oli midagi täiesti uut.
„Arvan, et peaksin vist minema nüüd kohe, kuni Queenie veel elab.”
„Peaksid peale hakkama nii ruttu kui võimalik.” Proua Cassidy ei tahtnud, et ta enam aega viidaks.
„Kuidas ma seda … kõigile seletan?”
„Tead,
