sa ju tulid siia New Yorki Walteri pärast. Ja sellepärast, et Walter jättis su maha, pidid sa hakkama raha teenima ning sa panid sellest kõrvale. Teataval viisil ta tõepoolest jättis selle sulle. Siin pole midagi valesti.” Proua Cassidy tegi näo, mis tähendas, et sellest ei räägi nad enam kunagi.
Järgmistel nädalatel kandis Chicky oma hoiused üle ühte Iiri panka. Peeti lõputuid läbirääkimisi pankade ja juristidega. Tuli tegelda planeerimistaotlusega, võtta ühendust pinnasekujundajatega, pidada nõu hotelli eeskirjade asjus, teha maksuarvestusi. Ta poleks ealeski uskunud, et tuleb tegelda nii paljude probleemidega, enne kui saab ettevõtmisest ametlikult teada anda. Ei tema ega preili Queenie rääkinud kellelegi oma asjaajamistest.
Lõpuks näis kõik valmis olevat.
„Ma ei saa seda enam palju kauemaks edasi lükata,” ütles Chicky proua Cassidyle, kui nad pärast õhtusööki lauda kraamisid.
„See teeb mulle küll südamevalu, kuid homme tuleb sul minna.”
„Homme?”
„Preili Queenie ei saa kauem oodata ja sa pead oma perekonnale millalgi selle ära rääkima. Tee seda enne, kui neile midagi lekib. Nii oleks parem.”
„Aga ühe päevaga siin valmis saada? Tähendab, et pean ju pakkima ja hüvasti jätma …”
„Pakkimiseks läheb sul kakskümmend minutit. Sul on nii vähe asju. Selle maja meestel pole just kombeks lahkumise puhul ülespuhutud ilukõnesid pidada, ja ka minul mitte.”
„Olen küll vist peast päris segi, et ma sellist asja teen, proua Cassidy.”
„Ei, Chicky, peast oleksid segi siis, kui sa seda ei teeks. Oled ju alati osanud võimalusi suurepäraselt ära kasutada.”
„Võib-olla oleks mul läinud paremini, kui ma poleks järgnenud Walter Starrile.” Chicky muutus nukraks.
„Kas tõesti? Sind oleks kudumisvabrikus edutatud. Oleksid abiellunud mõne hullu farmeriga, saanud kuus last, kellele hakkaksid peagi töökohti jahtima. Ei, minu arvates teed sa suurepäraseid otsuseid. Sa otsustasid minuga töökoha pärast ühendust võtta ja kakskümmend aastat on see ju kenasti toiminud, kas pole? Sa tegid täiesti õigesti, et tulid siia New Yorki, ja nüüd lähed tagasi koju, et saada enda valdusse naabruskonna kõige suurem maja. Ma ei näe, et midagi oleks sellisel karjääriteel väga valesti.”
„Ma armastan teid, proua Cassidy,” lausus Chicky.
„Kui sa juba nii räägid, siis tähendab, et ongi õige minna tagasi keldi ududesse ja hämarustesse,” tähendas proua Cassidy, ent ta nägu oli palju leebem kui tavaliselt.
Ryani pere istus suu ammuli, kui ta neile oma plaanidest rääkis.
Chicky tuleb jäädavalt tagasi? Ostab ära Sheedy maja? Teeb selle hotelliks, mis on avatud nii suvel kui ka talvel? Esimene reaktsioon oli: täiesti uskumatu!
Ainus, kes ilmutas sellest ideest kuuldes ehtsat rõõmu, oli tema vend Brian.
„See teeb O’Harad vagasemaks,” ütles ta, nägu laia naeru täis. „Nad on ju aastaid seda paika salamahti hiilinud. Nemad tahavad suure maja lammutada ja ehitada sinna kuus ülikallist eramut.”
„Ja see oleks täpselt see, mida preili Queenie ei tahaks!” nõustus Chicky.
„Sooviksin kohal olla, kui see uudis nendeni jõuab,” ütles Brian. Ta ei saanud kuidagi unustada tõsiasja, et O’Harad ei pidanud teda oma tütre vääriliseks. Tütar oli hiljem abiellunud mehega, kellel oli õnnestunud hobuste võiduajamistel kaotada suur osa O’Harade rahast, nagu Brian tihti rahuloluga märkis.
Ema ei suutnud uskuda, et Chicky kolib preili Queenie juurde kohe järgmisel päeval.
„Noh, ma pean ju kohal olema,” selgitas Chicky. „Igal juhul ei tee midagi paha, kui seal on keegi, kes aeg-ajalt ulatab preili Queeniele tassi teed.”
„Kausitäis putru või küpsisepakk läheks ka asja ette,” märkis Kathleen. „Mikey nägi teda mõni aeg tagasi kitsemurakaid korjamas. Ta oli öelnud, et need on ju tasuta.”
„Oled sa ikka kindel, et see koht on nüüd sinu oma, Chicky?” Isa muretses nagu alati. „Ega sa ei lähe sinna teenijatüdrukuks nagu Nuala, vaid lubaduse peale, et ta jätab selle kõik sinule?“
Chicky rahustas nad maha, kinnitades, et see kõik kuulub nüüd temale.
Vähehaaval hakkasid nad aru saama, et see on tõepoolest nii. Igale nende vastuväitele oli Chicky juba mõelnud. Aastad New Yorgis olid teinud temast ärinaise. Minevik oli neid õpetanud Chickyt mitte alahindama. Nad ei tahtnud sama viga enam teist korda teha.
Perekond oli korraldanud veel teisegi Walteri mälestusmissa, kuna esimese ajal ei olnud Chickyt kodus, nagu nad ütlesid. Chicky istus Stoneybridge’i väikeses kirikus ja mõtles, kas tõesti Jumal vaatab ja kuulab seal ülal.
See ei paistnud küll olevat tõenäoline.
Aga kõik siin näisid arvavat, et nii see on. Terve kogudus ühines palvetes Walter Starri hinge toetuseks. Kas ta ise oleks naernud, kui oleks teadnud, mis toimub? Kas teda oleks šokeerinud nende inimeste ebausk siin Iirimaa mereäärses linnakeses, kus tal oli kunagi puhkuse ajal olnud armuafäär?
Nüüd oli Chicky siin tagasi ja teadis, et temast saab jälle kirikuinimene. Siis on kergem; New Yorgis oli proua Cassidy igal pühapäeval käinud missal. See oli veel üks asi, mida nad kunagi ei arutanud. Ta vaatas ringi kirikus, kus teda oli ristitud, kus ta sai esimese armulaua ja kinnituse, kirikus, kus laulatati ta õed ja kus inimesed palvetasid ühe mehe hinge eest, kes polnudki surnud. See kõik oli väga imelik.
Ent ta lootis siiski, et need palved teevad kellelegi kusagil head.
Oli kümnete viisi miinivälju, kus tuli väga ettevaatlikult liikuda. Chicky pidi kindlustama, et ta ei pahandaks neid, kes juba pakkusid selles piirkonnas hommikusöögiga majutuskohti või üürisid välja suvemajakesi. Algas pidev diplomaatiline rünnak, millega püüti selgitada, et see, mida ta teeb, on siinkandis midagi täiesti uut ega ohusta sugugi senist äritegevust.
Ta külastas paljusid pubisid, mida oli siin maal igal pool, ja rääkis neile oma plaanidest. Tema külalised tahaksid rannakaljudel ja Stoneybridge’i ümbruse mägedel ringi tuuritada. Ta soovitaks neil vaadata tõelist Iirimaad, süüa lõunat tavalistes põlistes baarides, pubides ja kõrtsides. Nii et kui nad serveerivad suppi ja lihtsat toitu, sooviks ta sellest teada saada, et siis suunata nende juurde oma kliente.
Ta valis ehitajad maa ühest teisest piirkonnast, sest tahtis vältida olukorda, kus peab ehitustegevuses eelistama kas O’Harasid või nende peamisi rivaale. Nii oli palju kergem kui valida ühe ja teise vahel. Materjalide ostmisega oli sama lugu. Võidi ju kergesti solvuda, kui nähti, et ta eelistab mingit üht kohta.
Chicky püüdis tegutseda nii, et sellest ettevõtmisest saaksid kõik midagi. Ta oli väga osav inimesi enda poole meelitama.
Peamine ülesanne oli saada arhitektid liikvele ja töömehed ehitusplatsile. Tal läheb vaja töödejuhatajat, aga mitte veel. Ta tahaks ka kedagi, kes elaks majas ja aitaks teda söögitegemisel, ent ka see võis veel oodata.
Selle viimase töö jaoks pidas Chicky silmas õetütar Orlat. Tüdruk on kiire ja taiplik. Armastab Stoneybridge’i ja siinset elu. Ta on aktiivne
