Iirimaale sõiduks. Ta tahaks väga teha lühikese külaskäigu koju ja loodab, et kellelgi pole midagi selle vastu.
Viis aastat oli möödas päevast, kui ta isa ütles, et ärgu ta sellesse majja kunagi enam tagasi tulgu. Kõik oli muutunud.
Isa oli nüüd hoopis teistsugune mees. Mitu südamehäiret olid teinud talle selgeks, et tema ei valitse maailma ega isegi mitte oma osa selles.
Ema ei kartnud enam nii väga nagu kunagi varem, mida inimesed arvavad.
Õde Kathleen, kes oli nüüd Mikey naine ning Orla ja Rory ema, oli unustanud oma karmid sõnad perekonna häbistamise kohta.
Ka Mary, kes oli abielus J.P-ga, selle hullu vana farmeriga mäe pealt, oli muutunud mahedamaks.
Brian, keda muserdas O’Hara perekonna vastuseis, oli ülepeakaela töösse sukeldunud ja vaevalt üldse märkas, et õde on koju tulnud.
Nii oli külaskäik üllatavalt valutu ja sellest ajast peale tuli Chicky igal suvel korraks tagasi oma pere sooja rüppe.
Kui ta oli jälle Stoneybridge’is, jalutas ta miilide viisi ümbruskonnas ringi ja ajas naabritega juttu, valgustades neid uudistega oma müütilisest elust teisel pool Atlandi ookeani. Nendest maapiirkondadest reisisid väga vähesed kaugele Ühendriikidesse Chicky teadis, et pole mingit ohtu ootamatu külastuse ohvriks langeda.
Tema loodud fassaadi ei lammuta ealeski üllatusvisiit korterisse, mida tegelikult ei eksisteerigi.
Varsti on temagi osake selles maastikus.
Ta sai kokku oma sõbranna Peggyga, kes rääks talle draamadest kudumisvabrikus. Nuala oli juba ammu läinud elama Dublinisse ja nad ei ole temast enam midagi kuulnud.
„Saame kohe aru, et juuli on käes, kui näeme Chickyt rannas jalutamas,” ütlesid talle kolm Sheedy õde.
Ja Chicky näole ilmus lai naeratus, mis haaras nad kõik oma soojusesse ning ütles neile ja kõigile teistele, kes kuulasid, et mitte kusagil maailmas pole nii erilist kohta kui Stoneybridge, ükskõik kui palju imepäraseid asju on ta võõrastel maadel näinud.
See meeldis inimestele.
On väga hea, kui sind kiidetakse selle eest, et sul on olnud tarkust jääda sinna, kus sa Stoneybridge’is oled, ja selle eest, et oled teinud õige valiku.
Perekond oli küsinud Walteri kohta ja näis, et neil oli heameel kuulda ta edust ja populaarsusest. Kui neil ka oli häbi, et olid temasse nii ebaõiglaselt suhtunud, siis sõnades nad seda ei väljendanud.
Aga siis muutus kõik.
Vanem õetütardest, Orla, oli nüüd teismeline. Järgmisel aastal lootis ta koos Brigidiga, ühega punapäiste O’Harade suguseltsist, minna Ameerikasse. Ta tundis huvi, kas nad saaksid natuke aega peatuda tädi Chicky ja onu Walteri juures. Nad ei teeks üldse tüli.
Chicky ei löönud kõhklema.
Muidugi võiksid Orla ja Brigid külla tulla, ta vaimustus kohemaid. Soovis isegi üliagaralt, et nad tuleksid. Ei mingit probleemi, kinnitas ta neile. Sisemuses läks tal aga kõik käärima, kuid seda ei märganud keegi. Ta peab olema rahulik. Küll ta pärast midagi välja mõtleb. Praegu on aeg seda mõtet tervitada ja külaskäiku põnevusega ootama hakata. Orla tundis huvi, mida nad New Yorki jõudes teevad.
„Onu Walter on teil Kennedy lennujaamas vastas, tulete meie poole ja värskendate end pisut ning ma viin teid kohe Circle Line’i laevareisile ümber Manhattani, nii et te saaksite aimu, kus olete. Siis ühel päeval läheme Ellis Islandile ja Chinatowni. Meil on seal hiiglama vahva.”
Kui Chicky käsi plaksutas ja vaimustust demonstreeris, kujutas ta ka tegelikult ette, et nii see juhtubki. Ta nägi vaimusilmas, kuidas lahke onuliku olemisega Walter naeratab nukralt ja mõtleb kahetsevalt tütardele, keda neil endal ei ole, ning hellitab nad kohutavalt ära. Seesama Walter, kes oli ta maha jätnud pärast nende lühikesi kuid New Yorgis ja lennanud üle hiigelsuure Ameerika kontinendi läände.
Šokk oli nüüd ammu möödas, tegelik mälestus elust Walteriga ähmastunud. Isegi mõtetes läks ta sinna tagasi väga harva. Ent ta fantaasiates väljamõeldud võltselu oli kristallselge ja teravapiiriline.
See oli tal aidanudki ellu jääda. Just teadmine, et Stoneybridge’is on nad kõik eksiteel, ja tema, kahekümnene Chicky, teab kõike paremini kui keegi teine. Et ta on õnnelikult abielus ja elab New Yorgis väga töörohket ja edukat elu. Pole vaja neil teada, et Walter on ta maha jätnud ning tema peab küürima põrandaid, koristama vannitube ja kandma proua Cassidy eest toite lauale, et ta on väga kokkuhoidlikult elanud ja raha kogunud ega ole võtnud üldse puhkust, välja arvatud kord aastas nädal aega Iirimaal.
See väljamõeldud elu oli talle tasu kõige eest.
Kuidas ta selle küll Orlale ja tema sõbrannale Brigidile ära seletab? Kas nüüd, pärast selle väljamõeldud elu aastaid kestnud hoolikat ülesehitamist rebitakse mask eest? Aga praegu ta veel ei muretse ega lase oma puhkust häirida. Ta mõtleb sellest hiljem.
Ühtegi rahuldavat mõtet ei tulnud talle pähe, kui ta sukeldus taas New Yorgi ellu. See oli selline elu, millest keegi Stoneybridge’is poleks osanud undki näha. Chicky ei näinud mingit lahendust Orla ja tolle sõbranna Brigid O’Hara Ameerikasse tuleku probleemile. See kõik oli liialt raske. Miks ei oleks tüdrukud võinud valida oma reisi sihiks Austraaliat nagu paljud teised Iiri noorukid? Miks pidi see olema just New York?
Kui ta jõudis tagasi proua Cassidy pansionaati, rikkus ta nii pikka aega nende vahel kehtinud kokkuleppelist tava.
„Mul on probleem,” ütles ta lihtsalt.
„Probleemidest räägime pärast õhtusööki,” kostis proua Cassidy.
Proua Cassidy valas neile mõlemale klaasi midagi, mida ta nimetas portveiniks, ja Chicky jutustas talle loo, mida ta polnud rääkinud seni veel mitte kellelegi. Ta rääkis kõik ära, algusest peale. Pettust kiht kihina kui sibulat lahti koorides selgitas ta, et mäng on läbi: ta perekond, kes usub onu Walteri olemasolusse, tahab tulla ja temaga siin kokku saada.
„Arvan, et Walter hukkus,” kostis proua Cassidy aeglaselt.
„Mis?”
„Arvan, et ta sai surma Long Islandi kiirteel ahelavariis, surnukehad olid vaevalt tuvastatavad.”
„See ei lähe.”
„Seda juhtub iga päev, Chicky.”
Ja nagu tavaliselt, oli proua Cassidyl õigus.
See toimis hästi.
Kohutav tragöödia, kiirtee hullus – ja inimelu oligi hingusele läinud. Nad olid seal Stoneybridge’is tema pärast nii mures ja tahtsid New Yorki matusele tulla, aga Chicky veenis neid, et see toimub väga eraviisiliselt. Nii oleks Walter ise tahtnud.
Ta ema nuttis telefonis.
„Chicky, me olime ta vastu nii karmid. Andku Jumal meile andeks.”
„Ma arvan, et Jumal on juba ammu andestanud.” Chicky jäi rahulikuks.
„Püüdsime teha nii, et kõik oleks kõige paremini,” ütles isa. „Arvasime, et suudame teha õigeid otsuseid tema iseloomu kohta, ja nüüd on juba
