otsida töökohta Londonis ja ka elada seal. Ei aidanud selgitused ega midagi, ta lihtsalt läks. Noortel on tänapäeval kõik palju kergem kui tema ajal, mõtles Chicky. Orla ei pidanud luba küsima ega pere heakskiitu saama. Eeldati, et ta on juba täiskasvanu ja tema elus nad enam „ei” öelda ei saa.
Plaane aga muudkui lisandus. Pidi tulema kaheksa külalismagamistuba ja avar köök-söögituba, kus kõik külastajad saavad korraga õhtust süüa. Ta leidis hiigelsuure vanamoodsa laua, mida tuli küll iga päev küürida, kuid mis oli see-eest ehtne. Selles majas polnud kohta võltsmahagoni ega kohalinikute ega paksust Iiri linasest laudlinade jaoks. Siin pidi kõik olema ehtne.
Ta sai kaubale kohaliku käsitöömeistriga, kes lubas talle teha neliteist tooli, ja ühe teisega, kes oli nõus restaureerima vana puhvetkapi, kuhu saaks välja panna portselani. Koos preili Queeniega sõitis ta ümbruskonna oksjonitele ja odavmüükidele ning leidis sealt sobivad klaasid, taldrikud ja kausid.
Nad said kokku inimestega, kes oskasid taastada Sheedy kodu vanu vaipu ja asendada väikeste antiiksete laudade kulunud nahka.
Seda osa tööst armastas preili Queenie kõige rohkem. Ta kordas väsimatult, milline ime see küll on, et kõik need armsad aarded saavad värske näo. Ta õdedel oleks nii hea meel, kui nad näeksid, mis toimub. Preili Queenie uskus, et õed on teadlikud kõigest, mis toimub Kivihäärberis, ja jälgivad seda tunnustavalt. Oli nii liigutav, et ta nägi neid viibivat mingis õnnelikus paigas ja ootavat, et hotell avatakse, ning hoidvat üldse Stoneybridge’i tulemistel ja minemistel silma peal.
Hämmingut tekitas pigem see, kui preili Queenie väitis, et ka Walter Starr on seal ülal taevas koos kahe preili Sheedyga ja tervitab rõõmuga iga uut sammu, mille teeb tema vapper ja julge lesk.
Chicky hoolitses selle eest, et ta perekond saaks iga nädal teada tema plaanidest, nii et neil oleks hea ülevaade ja teiste ees eelised. Nad tunnevad ennast kindlamalt, kui teavad juba eelnevalt, et ehitustaotlused on heaks kiidetud, et müüriga ümbritsetud köögiviljaaias kavatsetakse kasvatada oma aedvilju ja et kogu hoone saab õlikütte.
Arvatavasti läheb tal vaja ka kutselist sisekujundajat. Kuigi nii tema ise kui ka preili Queenie uskusid end teadvat, missugune see koht peaks välja nägema, häälestasid nad end nii, et selle töö teevad arukad inimesed, kes võtavad korraliku töötasu ja kujundavad siis koha ka maitsekaks ja stiilseks. Mida Chicky ise arvas olevat elegantne, võidakse väga hästi pidada maotuks.
Kuigi ta oli ajakirjadest uurinud igasuguseid hotelle ja maamaju, oli tal vajaliku pildi saamiseks vähe praktilisi kogemusi. Proua Cassidy pansionaat ei olnud ka stiilitaju arendamiseks just kõige õigem koht.
Ees on palju tööd: on vaja teha koduleht ja hakata vastu võtma tellimusi internetis, mis on talle veel väga võõras maailm. See on koht, kus noor Orla saaks olla ta parem käsi, kui ta tuleks Londonist tagasi. Chicky oli talle kaks korda helistanud, aga tüdruk oli olnud väga hajali ja puiklev. Chicky õde Kathleen väitis, et Orla on igavene tujukas tüüp ja temaga on võimatu mõnel teemal jutule saada.
„Ta on palju kangekaelsem, kui sina eales oled olnud,” sõnas Kathleen kahetsusega, „ja see juba ütleb midagi.”
„Aga vaata, kui tubliks ja arukaks ma lõpuks kasvasin,” naeris Chicky.
„Ega see paik siin veel korras ega töös ole.” Kathleeni hääl kõlas kurjakuulutavalt. „Alles siis näeme, kui tubli ja arukas sa oled, kui su äritegevus lahti läheb.”
Ainult proua Cassidy New Yorgis ja preili Queenie uskusid, et kõik toimib ja kulgeb väga edukalt. Kõik teised ei vaielnud vastu ning lootsid, et ettevõte saab jalad alla, aga täpselt samuti lootsid nad pikka kuuma suve ja Iiri jalgpallurite head esinemist maailmakarikavõistlustel.
Mõnikord õhtul läks Chicky rannakaljudele jalutama ja vaatas Atlandi ookeani avarustesse. See andis talle alati jõudu.
Inimestel oli olnud piisavalt julgust asuda väikestesse kõikuvatesse laevukestesse ja purjetada üle lainetava vee, teadmata, mis neid ees ootab. Kindlasti ei saa olla liiga raske avada üht külalismaja? Siis läks ta tagasi sisse, kus preili Queenie ruttas neile tegema tassi kuuma šokolaadi, väites ise, et ta pole olnud nii õnnelik tüdrukupõlvest saadik, tollest ajast, kui tema ja ta õed käisid jahiballidel ja lootsid, et leiavad sealt abiellumiseks uljaid noori mehi. Seda aga ei juhtunud, ent seekord läheb küll kõik täide. Kivihäärber ärkab ellu.
Ning Chicky patsutas ta kätt ja ütles, et nendest hakkab veel terve maa rääkima. Ja seda öeldes uskus ta seda ka ise. Kõik ta mured haihtusid. Kas seda põhjustas jalutuskäik metsikus tuules või trööstiv kuum šokolaad või preili Queenie lootusrikas nägu või kõigi kolme kombinatsioon, kuid see tähendas, et ta magas igal ööl pikalt ja muretult.
Chicky ärkas hommikul, valmis kõigeks, ja see oli väga hea, sest ees ootasid kuud, mil ta pidi paljuks valmis olema.
Rigger
Rigger ei teadnud midagi oma isast temast ei räägitud mitte kunagi. Ta ema Nuala ei teadnud ka ise õieti midagi. Esiteks töötas ta kõvasti ja rääkis üldse vähe oma elust Lääne-Iirimaal tolles väikeses kohas, mille nimeks oli Stoneybridge. Rigger teadis, et ta oli töötanud teenijana ühes suures majas kolme vana daami juures, keda kõik tundsid preilide Sheedydena, aga ema ei tahtnud kunagi ei sellest ega ka oma sealsest perekonnast rääkida.
Rigger kehitas õlgu. Täiskasvanutest on igatahes võimatu aru saada.
Nualal polnud kunagi olnud midagi, mis oleks olnud päris tema oma. Ta oli perekonnas kõige noorem, nii et kõik ta riided olid juba teiste kantud. Raha luksusasjade jaoks ei olnud, isegi mitte esimese armulaua kleidiks. Kui ta sai viieteistkümneseks, leidis ta endale töö preilide Sheedyde Kivihäärberis. Väga kenad naised olid need daamid, kõik kolm.
Töö oli raske: kivipõrandad ja puust lauad puhtaks küürida, vana mööbel läikima hõõruda. Tal oli seal väike toake, kus oli tilluke raudvoodi. Ja see oli tema oma ning seda oli palju rohkem, kui tal kodus oli olnud. Preilidel Sheedydel polnud pennigi hinge taga, nii et niiskuse ja leketega oli rohkesti rabelemist ning kunagi polnud piisavalt raha, et majale korralikku kütet sisse panna või seda värvkattega värskendada mõlemat oleks hädasti vaja olnud. Nad sõid väga vähe, nagu väikesed varblased laua ääres. Aga sellega oli Nuala harjunud.
Ta vaatas neid ja imestas: igaühel pidi olema rõngas salvrätik, ja kõlas ka väike gong, mis kuulutas söögiaja algust. Nagu osaleksid nad näitemängus.
Mõnikord küsitles preili Queenie Nualat ta austajate kohta, aga teised õed tegid kohe „tst”, nagu poleks see sobiv teema teenijatüdrukuga arutamiseks.
Ega seal polnudki palju midagi arutada. Stoneybridge’i ümbruskonnas oli väga vähe sobivaid kavalere. Peaaegu kõik noormehed, keda ta vennad teadsid, olid läinud kas Inglismaale või Ameerikasse tööd otsima. Ja Nualat ei peetud O’Harade või mõne teise selle kandi suure perekonna jaoks küllalt heaks. Ta lootis, et kohtab mõnd suvekülalist, kes temasse armub, nagu see juhtus Chickyga, ja kes ei hooli, et ta kuulub teenijate hulka.
Ta kohtas tõepoolest suvekülalist, kelle nimi oli Drew. See oli lühend Andrew’st. Poiss oli O’Harade sõber ja nad ajasid rannas palli taga. Nuala istus, vaadates pilkupüüdvates ujumistrikoodes tüdrukuid. Küll võib ikka olla tore, kui saad minna linna ja osta selliseid asju, ning veel ilusaid kirjusid korve ja kirevaid rannalinasid.
Drew tuli tema juurde ja kutsus ta mängima. Nädala pärast oli Nuala temasse armunud. Kahe nädala pärast said neist armastajad. See kõik oli nii loomulik ja normaalne. Nuala ei saanud aru, miks tema ise
