sa ei kavatse öelda?” Rigger oli nagu väike laps.
„Ma ei peagi ütlema, Rigger. Härra Malone teab seda niigi.”
„Oh jumal hoidku, muudkui härra Malone siin ja härra Malone seal. Ise ka midagi mõtled või?” Rigger oli ülimalt põlglik. „Kas sa pole juba küllalt suur ja küllalt vana, et ise oma peremees olla selle asemel, et korrutada: „Jah, söör, jah, söör”.”
„Nad leiavad ka siis su üles, kui jääksin tummaks ega räägiks enam kunagi,” lausus Nasey.
„Pane ometi suu kinni, Rigger, ja kuula hoolega,” hakkas Nuala korraga rääkima.
Poiss vaatas ehmunult ta poole. Ema nägu oli karm ja lepitamatu. Rigger ei olnud kunagi veel kuulnud teda niimoodi häält tõstvat.
„Kavatseme su täna õhtul Dublinist ära viia. Ja tagasi sa ei tule.”
„Mis?”
„On üks autojuht, kes täna õhtul viib oma veoauto tagasi Stoneybridge’i. Lähed temaga kaasa. Ta viib su Kivihäärberisse.”
„Mis see Kivihäärber on? Mingi kool või?” Rigger oli hirmul.
„Seal töötas su ema, kui ta oli noor. Sealt ta lahkus aastaid tagasi, et sind ilmale tuua. Mis rõõmu ja uhkust see talle tõi.” Mitte kunagi varem polnud Nasey jutt kõlanud nii kibestunult.
Rigger püüdis midagi öelda, aga onu ei lasknud tal sõnagi lausuda. „Pane oma asjad kokku, anna telefon minu kätte, ära ütle kellelegi, kuhu sa lähed. Selleks ajaks oled sa juba Stoneybridge’is, kui nad hommikul Malone’i kaupluse avavad.”
„Aga sa ütlesid, et politsei leiab mu igal juhul üles.”
„Mitte siis, kui sa siin ei ole. Ja mitte siis, kui keegi ei tea, kus sa viibid.”
„Ema, on see õige jutt?”
„Chicky osutab mulle selle teene. Tema soovitas ka autojuhti. Ta hoiab sind seal nädala ja vaatab, kuidas asjad kulgevad. Kui kavatsed oma vanu trikke korrata, kutsub ta politsei ning nad toovad su siia tagasi ja pistavad trellide taha, enne kui sa arugi saad, mis on juhtunud.”
„Mamma!”
„Ära mammata mind. Ma ei ole sulle kunagi olnud õige ema. Teesklesime vaid peret, nii see oli, ja täna õhtul on ka sellega lõpp.”
„Nasey?”
„Mis on?”
„Kas jääd nüüd hätta?” uuris Rigger. Esimene nõrk märk sellest, et ka Rigger võib hoolida kellestki teisest peale iseenda.
„Ma ei tea. Eks hiljem paistab. Ma ütlen härra Malone’ile, et mul on väga kahju, et mõjutasin teda laskma teil hoovis tööd teha. Tegelikult ongi mul sellest väga-väga kahju.”
„Ega ta sind ei vallanda, mis?”
„Kes teab? Loodan, et ei. Aastaid on tööd tehtud. Üksainus viga.”
„Ja teised poisid …”
„Nagu sa ütlesid, viskasid nad su välja, tahtsid sinust lahti saada. Nad ei mõtle üldse sinule. Sul pole vaja ka neile mõelda.”
„Aga kui nad kinni võetakse?”
„Nad võetaksegi, aga sina oled siis kaugel, alustad uut tööd.” Nasey oli rahulik ja jahe.
Edasi läks kõik kiiresti. Vaikides pakiti Riggeri kott. Saabus mees tühja veoautoga. Autojuht näitas sõnatult esiistmele. Ilmselt tuleb teel läbi Iirimaa vähe juttu.
Ema pööras kõrvale, kui ta püüdis hüvasti jätta. Riggeril olid pisarad silmis.
„Mul on nii kahju, mamma,” ütles ta.
„Jah,” kostis Nuala.
Ja siis oli ta läinud. Tal polnud aimugi, et reis võib kesta nii kaua. Tal polnud aimugi, mis ees võib oodata. Talle oli antud kindel korraldus autojuhiga mitte midagi arutada. Ta vaatas aknast välja, kui nad möödusid mõlemal pool teed olevatest väikestest tumedatest põldudest. Kuidas küll inimesed niisugustes kohtades elada saavad? Mõnikord oli teel surnud jäneseid ja rebaseid. Ta oleks tahtnud küsida, kuidas need loomad liikluskeerisesse olid sattunud, kuid jutuajamine näis olevat keelatud ning selle asemel kuulas ta kantrilaule ja midagi ka vesterni stiilis, kõik need olid luuseritest ja joomaritest ja inimestest, keda oli reedetud.
Selleks ajaks, kui nad jõudsid Stoneybridge’i, tundis Rigger ennast madalamana, kui ta oma elus eales oli end tundnud.
Autojuht jättis ta Kivihäärberi värava ette. Ta ema oli siin töötanud. Ka elanud siin. Pole ime, et ta siia kunagi tagasi tulla ei tahtnud. Riggerit huvitas, kas ümbruskonnas on emal veel sugulasi. Kas ta isa elas ka siin? Abiellus vist kellegi teisega?
Rigger heitis endale ette, miks ta polnud kunagi selle koha kohta midagi küsinud ega teada tahtnud. Mida pagana pihta ta siin seni teeb, kuni asjad Dublinis rahunevad, kui nad üldse kunagi rahunevad?
Ta läks ja koputas uksele. Lühikeste käharate juustega naine avas otsekohe ja pani sõrme huultele.
„Tule vaikselt sisse ja ära preili Queeniet üles ärata,” ütles ta tasase häälega, milles oli tunda ameerikapärast aktsenti.
Kes on need inimesed, keda kutsutakse Chickyks ja Queenieks?
Mida teha siin kõledas küünis? Ta sisenes viletsas seisundis kööki, kus pliit oli lagunenud ja selle ees istus ennast soojendades tilluke kassipoeg. Üleni valge, väikese kolmnurkse musta sabaotsa ja pisikeste mustade kõrvadega. Nähes sissetulijat, hakkas ta haledalt näuguma.
Rigger võttis kassipoja sülle ja silitas ta pead. „Mis ta nimi on?”
„Ta tuli siia alles täna nagu sinagi. Saabus tund aega tagasi.”
„Jääb ta siia elama?”
„Sõltub asjaoludest.” Chicky Starr ei seletanud midagi rohkem.
Esimest korda vaatas Rigger talle otsa. „Millistest asjaoludest see siis sõltub?” küsis ta.
„Kui ta on valmis kõvasti töötama, tähendab hiiri püüdma, kui ta ei tee tüli ja on ka preili Queenie vastu kena. Sellised asjad.”
„Ah soo,” kostis Rigger. Ja ta sai aru. „Mida ma kõigepealt teen?” küsis ta.
„Arvan, et peaksid hommikust sööma,” ütles Chicky.
Ja nii see algas. Tema uus elu.
Meeletu idee on teha sellisest majast hotell. Missugused inimesed nende arvates tuleksid siia, niisugusesse paika? Ometi oleks see ainuke sedalaadi koht siinkandis.
Kassipoja oli majja toonud preili Queenie. See oli viimane pesakonnast, mis tuli ilmale mäe all farmimajas. Kiisukese ellujäämine oli olnud kaheldav, kuni preili Queenie lahendas olukorra selliselt, et pani tillukese olevuse taskusse ja tõi ta koju. Ta hoidis teda peopesal ja rääkis temaga rahustavalt, kassike aga vaatas suurte hallikasroheliste silmadega talle tõsiselt otsa; ta oli otsustanud, nii ta Riggerile
