elegantse kübarata ega ka mitte kinnasteta.
Preili Queenie näis suhtuvat Riggerisse kui sõbrasse ja väga abivalmisse isikusse, kes ilmus kohale just õigel ajal, kui teda kõige rohkem vajati. Ta jutustas noormehele pikki segaseid lugusid kellestki Beatrice’ist ja Jessicast ning teistest ammuilma surnud inimestest. Ta oli täiesti kahjutu, kuid võimalik, et tal on peas mõni kruvi puudu.
Pidades silmas Chicky nõuannet, sai Rigger peagi ka ise aru, kui tähtis on olla preili Queenie vastu kena. Nüüd tegi ta talle igal hommikul kruusitäie teed ja serveeris selle hommikutuppa, nagu nad seda ruumi kutsusid. Samal ajal söötis ta ka Gloriat.
Preili Queenie teadis, et kassipoegadele ei tohi anda alustasside viisi piima, vaid lihtsalt küllaldaselt vett ja väikese kotikese kassitoitu. Kassipoeg näis selle toidu peal jõudsalt kasvavat. Ta magas enamiku päevast ja väga palju mõistust ei paistnud tal olevat: tundus, et teda vaevasid tohutud hirmuhood, sest ta pidas saba mingiks teiseks loomaks, kes teda jälitab. Preili Queenie ütles, et Gloriat ei peaks selle pärast süüdistama. Pealegi on ta sabaots ju teist värvi. Preili Queenie oli teinud kööki pliidi kõrvale väikese kassiaseme. Kui Gloria magas, võis preili Queenie teda tundide viisi õnneliku näoga vaadata.
Chicky ei olnud nii jutukas ja vastutulelik. Tema tegi kõvasti tööd ja lootis sedasama ka Riggerilt. Seltskondlikuks vestluseks jäi tal vähe aega.
Maja juures oli nii palju teha.
Rigger kaevas Kivihäärberi metsistunud, hooldamata aeda, kuni selg hakkas valutama ja nägu läks lakkamatutest mereveepritsmetest karedaks. Pinnas oli kõva ja kivine ning kibuvitsa- ja põldmurakapõõsad tohutu suured. Kuigi ta püüdis ennast kaitsta, oli ta ikkagi kattunud kriimude ja lõikehaavadega. Talle meeldis kõige rohkem see, kui Gloria otsustas talle seltsi tulla; väike kolmnurkne sabaots kõrgel püsti, nuuskis kassipoeg maad, mida poiss kaevas. Ta kargles lehtedes ja näris oksaraage ning rohkem kui kord suutis karvapealt vältida peast ilmajäämist, kui Rigger põldmurakaid läbi kaevas. Loomakese uudishimu oli otsatu ja rahuldamatu; sellal kui Rigger kaevas, uuris ta kõike väsimatult. Kui aga poiss pausi tegi ja labidavarrele toetus, veeretas kassipoeg ennast selili ja jälgis teda üksisilmi.
Neil päevadel, kui Atlandi tormid maja räsisid ja vihma lausa voolas, tuli vanu pööninguruume kraamist koristada, mööblit tõsta või puitosi üle värvida. Endiste välikäimlatega tegelesid paar ehitajat, kelle ülesandeks oli need maha lõhkuda ja koht korda teha. Rigger töötas käealusena, tassides telliskive, kive ja laudu. Ta lõhkus puid kaminate jaoks ja viis igal hommikul tuha välja; seejärel valas ta Gloriale värsket vett ja andis söögi ette ning tegi preili Queeniele teed.
Preili Queenie oli kena vanake, hõljus mõistagi oma haldjateriigis ega teinud kellelegi liiga. Ta oli kõigest huvitatud ja valmis ka ise rääkima pikki lugusid minevikust, kui ta õed olid veel elavate kirjas. Nad oleksid väga tahtnud tenniseväljakut, aga selle tegemiseks ei jätkunud kunagi raha.
„Sinu ema oli imeosav, kui ta siin töötas. Tundsime temast tõesti puudust, kui ta ära läks,” seletas preili Queenie. „Mitte keegi ei osanud selliseid kartulikooke teha kui Nuala.”
See oli Riggerile uudiseks. Ta ei mäletanud, et kodus oleks tehtud kartulikooke.
Riggeri tuba oli köögi taga, kus ta magas väsinuna öösel seitse tundi. Laupäeval andis Chicky talle bussisõidu- ja kinopiletiraha ning veidi raha ka naaberlinnas burgeri ostmiseks.
Keegi ei arutanud kunagi, miks Rigger Kivihäärberis viibib, ega tõsiasja, et ta ennast varjab. Ei jätkunud tal ka aega endale ümbruskonnas sõpru soetada, ja oligi hea. Mida vähem on inimesi, kes temast teavad, seda parem.
Ja siis kuulis ta uudist, mida ta ootas.
Nasey helistas talle ja rääkis üksikasju. Kaks noormeest olid arreteeritud lihakauplusest liha varastamise pärast. Nad olid kohtus olnud ja neile mõisteti kuuekuuline vanglakaristus.
Politsei oli jälginud Nuala maja mitu nädalat, aga kui Riggerist ikka mingit märki ei olnud ning keegi ei teadnud, kuhu ta läks, jäeti asi sinnapaika.
„Kuidas nad tabati?” küsis Rigger sosinal.
„Keegi viitas politseis Mountainview’ mõisadele, ja seal nad olidki, liikusid täitsa jultunult uksest ukseni ja müüsid liha.
Rigger teadis, et see „keegi” oli tõenäoliselt Nasey ise, kuid ta ei öelnud midagi. „Ja kuidas on su enda tööga, Nasey?”
„Ikka seal. Härra Malone tunneb mulle aeg-ajalt kaasa, kuna sina ära jooksid. Ta isegi ütles mulle, et sul võib paremini minna, kui oled Dublinist eemal.”
„Ah soo.”
„Ja tal võib olla õigus, Rigger.”
„Tänan veel kord, Nasey. Ja kuidas mammil läheb?”
„On veel ikka veidi šokis, tead. Ta igatses nii väga sind tagasi sellest koolist, luges lausa päevi. Tal olid sinu jaoks plaanidki tehtud, ja nüüd on see kõik lõhki.”
„Ah, asi pole üldse nii hull. Mitte igaveseks ajaks pole lõhki. Kas võin nüüd tagasi tulla, kuna teised on tänavatelt kadunud, võin või?”
„Ei, Rigger, neil kuttidel on sõbrad. Nad on ju kambas. Ma ei soovitaks sul mitte niipea tagasi tulla.”
„Aga ma ei saa ju igaveseks siia jääda,” vingus Rigger.
„Pead veel edasi jääma,” hoiatas Nasey.
„Tunnen suurt puudust mammi kirjade järele, nagu ta neid mulle kooli saatis.”
„Ma ei ütleks, et ta sulle praegu kirjutada suudab. Igatahes mitte veel. Muidugi võid sa talle alati ise kirjutada,” ütles Nasey.
„Oletan, et võiksin küll…”
„Tubli, tubli.” Ja Nasey kadus.
Vahest ehk aitaks preili Queenie tal emale kirjutada.
Preili Queeniest oli tõesti palju abi. Ta ütles Riggerile, mis asjad võiksid Nualat huvitada: kuidas garaaž müüdi, O’Hara uued majad, mis pidid nad miljonärideks tegema, kuid mis olid nüüdseks kaotanud kogu oma väärtuse ja seisid reas nagu valged elevandid, kellel puuduvad ostjad. Isa Johnsonil on uus abikirikuõpetaja, kes teeb koguduses enamiku tööd.
Rigger ei teadnud, kas ema leidis midagi huvitavat, sest vastu ta kunagi ei kirjutanud.
„Mis te arvate, miks ta mulle ei vasta?” küsis ta preili Queenielt.
Vanal daamil polnud aimugi. Ta silitas Gloriat oma põlvedel, kahvatusinised silmad Riggeri pärast murelikud ja nukrad. See on imelik, ütles ta. Nuala oli olnud nii uhke ta üle ja saatnud isegi pilte ristsetest ja esimesest armulauast. Võib-olla teab seda Chicky.
Närveerides küsis Rigger seda ka Chickylt, kes ütles kohe kindlalt, et tal peab küll olema üliväga päikeseline vaade elule, kui usub, et ta ema on juba kõigest üle saanud.
„Tal polnud sugugi kerge keset ööd mulle helistada. Me polnud teineteist näinud kakskümmend aastat, ja ta pidi mulle ütlema, et olen ainuke inimene maailmas, kes saaks teda aidata. Talle kindlasti ei meeldinud seda teha. Mina poleks sellega hakkama saanud.”
„Jah, ma tean, aga kas saaksite talle öelda, et ma olen muutunud?” palus Rigger.
„Olen
