kavatses hakata vedama kaubatellimusi kaugetesse Rocky Ridge’i ümbruses asuvatesse farmidesse, aga Carmel hoiatas, et ta nõod, kes peavad seal kohalikke toidukauplusi, paneksid seda pahaks ja kuulutaksid, et Rigger ja Carmel tahavad neil leivapala suust võtta. Selle asemel hakkasid nad tegema marmelaadi ja keediseid ning otsisid välja pilkupüüdvad väikesed purgid, millele maalisid peale Kivitare pildi.
Nagu Chicky, nii pidid ka nemad otsima sellise äritegemise viisi, mis ei kahjustaks poepidajaid, kes said oma elatise ümbritsevast piirkonnast. Nad peavad katsetama uue teenindusliigiga, mitte asendama juba olemasolevaid.
Peagi hakkasid hotellid ja turistipoed neilt hoidiseid ostma ning küsisid juurdegi.
Carmel leidis vanu kokaraamatuid ja õppis tegema chutney’t ehk tšatnit, marinaade ja eriti toitvat Iiri sambla pudingit, mille ta valmistas kohalikust punakaspruunist söödavast mererohust, mida meri uhub nende randadesse. Chickyle meenus, et kui ta noor oli, siis tehti seda maitsetu piimapudingina, aga Carmeli oma oli hoopis teistsugune. Munade, sidruni ja suhkru lisamisega muutus see õhuliseks nagu sulg, iseäranis siis, kui ta serveeris seda vahukoorega, millele oli lisatud Iiri viskit.
Preili Queenie oli väga huvitatud peagi sündivast beebist, ning tema oli esimene, kes siis, kui Carmel ja Rigger tulid vapustatuna haiglast, kuulis uudist, et nad saavad mitte ühe lapse, vaid kaksikud.
Walesist pärit doktor Dai Morgan, kes oli juba peaaegu kolmkümmend aastat tagasi valinud oma asukohaks Stoneybridge’i, tundis nende üle heameelt.
„Kahekordne rõõm ainult poole pingutusega,” ütles ta kahele noorele inimesele, kes ei suutnud uudist kuidagi omaks võtta.
„Kui suurepärane! Valmis perekond kõigest ühe käiguga, ja nad on teineteisele heaks seltsiks.” Preili Queenie plaksutas käsi.
Täpselt seda oligi Riggeril ja Carmelil vaja kuulda pärast nende oma reaktsiooni, et juba ühe lapsega on üsna raske toime tulla, mis siis veel kahest rääkida.
Raske oli veenda Carmelit vähem raheldama, aga omavahel said nad siiski hakkama sellega, et ta hakkas pidama laste sündi esmatähtsaks.
Nädalad möödusid aeglaselt. Carmelil oli kohver pakitud ja valmis pandud. Rigger hüppas üles iga kord isegi siis, kui Carmel ainult sügavalt hingas.
See juhtus keset ööd. Rigger säilitas rahu. Ta helistas doktor Morganile, kes käskis kohe Chicky üles äratada ja lasta tal asjad valmis panna. Paistis, et haiglasse minek on juba liiga hiljaks jäänud. Ta on kümne minuti pärast kohal. Ja ta oligi Kivitare ukselävel, enne kui teised arugi said, mis toimuma hakkab.
Chicky oli ka kahe käterätikuga kohal ja kontrollis sedavõrd oma tundeid, et rahustas teisedki maha. Väike tüdruk ja poiss tulid ilmale ja olid Carmeli kätel juba tublisti enne koitu.
Kui preili Queenie tuli hommikust sööma, leidis ta Chicky ja doktor Dai kohvi kõrvale brändit rüüpamas.
„Jäin sellest kõigest ilma,” kurtis ta pettunult.
„Võite poole tunni pärast minna neid vaatama. Praegu on seal õde. Neil on kõik hästi,” seletas arst.
„Tänatud olgu hea Jumal. Nüüd arvan küll, et peaksin ka laste sünni tähistamiseks väikese brändi võtma.”
Kogu päev käisid nad sisse ja välja, et aga vastsündinuid näha.
Preili Queenie täheldas juba sarnaseid perekonnajooni, kuigi lapsed olid kõigest mõne tunni vanused. Väike poiss olevat Riggeri moodi, tüdrukul on Carmeli silmad. Ta tahtis hirmsasti teada, mis nad nimeks saavad.
Chicky oli just ütlemas, et vanemad vajavad tõenäoliselt selleks aega, aga ei, neil olid nimed juba valmis. Poiss on Carmeli isa järgi Macken ja tüdruk saab nimeks Rosemary. Ehk võib-olla Rosie.
„Kust sa selle nime said,” uuris Chicky.
„See on preili Queenie eesnimi. Ta ristiti Rosemaryks,” selgitas Rigger.
Chicky naeratas talle läbi pisarate. Kujuta vaid ette, see tusane, mässumeelne poiss, kes oli kunagi saabunud ta ukselävele, teab kõike seda ja on nii südamlik, et mõtleb sellega vana daami austada. Teda valdas kurbus, kui ta mõtles, et Nuala ei suutnud jagada nende erutust. Tundus, nagu oleks tema ise üle võtnud Nuala rolli laste teise vanaemana. Nuala peaks siin olema, et maadelda võimu pärast vanaema Hickeyga, selle asemel et elada mingi hullu süütunde udus Dublinis ja tappa ennast tööga mitte millegi eest.
Aga preili Queeniet oli tõesti tore vaadata. Mitte keegi teine ei olnud iialgi nii kiindunud lastehoidmisse kui tema.
„Ma poleks ilmaski arvanud, et selline asi võib juhtuda!” ütles preili Queenie imetledes. „Saate aru, minu oma lapsed ei saanud teoks ja mul polnud ka kunagi õelapsi, nii et ei olnud kedagi, kellele minu järgi nimi anda, aga nüüd on.”
Oli kuulda ohtralt nohinat ja köhatusi ning siis äkki küsis preili Queenie: „Kas Nualal on ka hea meel, et lapsukesed on kohal?”
Nuala.
Keegi ei olnud talle tegelikult veel öelnud.
„Kui tahaksite, et mina…?” alustas Chicky.
„Ei, ma helistan talle ise,” sõnas Rigger. Ta lahkus teiste juurest ja valis ema numbri.
„Oo, Rigger?” Ema tundus väsinuna, ja ta vist tõesti oligi väsinud. Kes võis teada, kui palju koristustööd ta endale oli võtnud.
„Arvasin, et sa tahad teada. Lapsed on käes: poiss ja tüdruk.”
„See on hea uudis. Kas Carmelil on kõik korras?”
„Jah, tal läheb hästi. Kõik läks väga kiiresti. Ja lapsed on täiuslikud. Täiuslikud. Kumbki kaalus neli ja pool naela. Nad on ilusad, mammi.”
„Olen kindel, et seda nad on.” Nuala hääl oli pigem tuhm kui erutatud.
„Mammi, kui mina sündisin, kas siis läks ka kõik kiiresti või võttis pikka aega?”
„Läks kaua aega.”
„Ja sa olid haiglas täiesti üksi?”
„Noh, seal olid õed igal pool ja ka teised emad beebidega.”
„Aga sinuga polnud kedagi omastest?”
„Ei olnud. Ega see nüüd enam midagi ei tähenda. See oli ammu.”
„Sulle oli see vist kohutav.”
Järgnes vaikus.
„Paneme neile nimeks Rosie ja Macken,” ütles Rigger.
„See on kena.”
„Sa ju ütlesid, et sa ei taha, et me tüdrukut Nualaks kutsuksime.”
„Jah ütlesin, Rigger, ja nii ka mõtlesin. Jäta see vabandamine. Rosie on ilus nimi.”
„Ta hakkab maailma valitsema, mammi. Tema ja ta vend.”
„Jah, muidugi.”
Ja siis oli ta läinud.
Missugune naine hooliks nii vähe
