„Me oleme alati valmis. Ja ta tahab jälle poeg olla. See ongi kõik, mida ma tahtsin öelda.” Ta söandas vaevalt Nualale silma vaadata. Ta oli läinud liiga kaugele.
Naine ei tundnud ennast hästi. Ta elas omaenda maailmas. Carmel suutis tal ainult meeleolu rikkuda ja ta üles ärritada.
Aga ta arvas, et see kortsus ja pinges nägu oli siiski pisut muutunud. Nuala ei rääkinud endiselt midagi, aga ilmselgelt oli ta vähem pingul, käed ei pigistanud enam lauaserva nii kõvasti.
Kas ta kujutas seda ette või oli see päriselt nii?
Carmel sai aru, et ta oli öelnud rohkem kui küllalt. Enam ta midagi ei räägi. Talle tundus, et ta istus väga pika aja vaikselt, kuid tõenäoliselt siiski vaid minuti või paar. Ümberringi laulis piduliste seltskond pulmalaulu „Seisa oma mehe kõrval”.
Rigger tuli nende poole.
„Nad hakkavad mõne minuti pärast minema, kas tahad ka konfette visata?” küsis ta.
Nüüd sai Carmel aru, et Nuala ilme oli muutunud. Ilmselgelt vaatas ta oma poja innukalt õnnelikku nägu teistmoodi pilguga. Otsekui näeks ta, et see ei ole keegi, kelle elu ta on hävitanud, vaid uhke, õnnelik mees, kes on endas kindel kui kalju.
„Võta korraks istet, Rigger. Naseyt hästi tundes tead sa ju küll, et läheb veel tunde, enne kui nad minema saavad.”
„Kindel see.” Rigger oli üllatunud ja meelitatud.
„Mõtlesin just, kes pidid täna õhtul Rosie ja Mackeni järele vaatama?” küsis Carmel.
„Chicky ja preili Queenie. Neil on meie mobiilinumber. Chicky helistas tund aega tagasi, et nad kõik peale tema magavad preili Queenie, kaksikud, Gloria …”
„Gloria?”
„Kass. Ta on tubli magaja.”
„Ega kass ometi lapsevankris ei maga?” Nuala näis olevat murelik.
„Ei, Gloria on liiga laisk, et sellisele kõrgusele ronida. Igal juhul hoitakse neil kogu aeg silm peal.”
„Tubli, tubli.”
„Chicky tahtis teada, kuidas siin kõik läheb,” ütles Rigger.
„Ja mida sa talle ütlesid?” Selle küsimuse esitas ta ema ja ootas ilmselt ka vastust.
„Ütlesin, et väga vahvad pulmad,” kandis Rigger ette.
„Kas sa temaga veel täna õhtul räägid?” tundis Nuala huvi.
„Oh, võid kindel olla, et räägime. See on ju esimene õhtu, mil me nende juurest ära tulime,” seletas Carmel.
„Kas ütleksite Chickyle, et tal tuleb neid hoolega valvata. Ja öelge neile, et tulen ise neid õige pea vaatama. Pean mõne asja arstidega selgeks rääkima, aga siis olen seal.”
Rigger ei leidnud kuidagi sõnu, mida öelda. Ta oli otsustanud meeleolu mitte muuta. See aeg siin ei sobi pisarateks ega kallistusteks.
„Ja küll neil võib olla hea meel, kui nad seda kuulevad, mammi,” lausus ta. „Nii väga hea meel.”
Just siis hakati kiirustama ukse poole. Pruut ja peigmees valmistusid tõesti lahkuma.
Carmel vaatas Nuala poole. Ta tahtis talle öelda, et nende sõnadega tegi ta oma pojast tervikliku mehe.
Aga selleks polnud enam vajadust. Nuala teadis.
Orla
Kui Orla oli kümneaastane, said nad Püha Antoniuse kloostrikoolis endale uue õpetaja. See oli preili Daly. Tal olid pikad punased juuksed ja ta ei kartnud mitte vähimalgi määral ei nunnasid, ei isa Johnsonit ega ka lapsevanemaid, kes nõudsid, et tüdrukud lõpetaksid kõik kiituse ja esiletõstmisega ning saaksid stipendiumi ülikooli. Ta õpetas neile inglise keelt ja ajalugu ning tegi kõik selle huvitavaks. Tüdrukud olid hullud ta järele ja tahtsid täiskasvanuks saades just temasarnased olla.
Preili Dalyl oli võidusõiduratas ning teda võis tihti näha rannakaljude radadel pedaale sõtkumas ja ringi lendlemas. Nad peavad kõik ennast liigutama, ütles ta neile, muidu lõpetavad nad ükskord väikeste närtsinud vanade daamidena, kes ainult aeglaselt ringi komberdavad. Kui nad oleksid paremas vormis, oleks ka elu lõbusam. Kohe hakkasidki Püha Antoniuse kooli tüdrukud pühendunud spordifriikideks. Preili Daly kuulutas välja varahommikuse tantsu- ja liikumistunni ning kõik tulid kohale, olles innustunud uutest tavadest.
Preili Daly ütles neile, et nad on väga rumalad, kui protestivad arvutitundide vastu, sest see on nende tulevik; ükskord on see neile passiks, et pääseda üksluisest elust. Ning isegi sellised käratsevad ja tülikad õpilased nagu Orla ja tema sõbranna Brigid O’Hara kuulasid ja arvasid, et sellel jutul on mõte sees. Nemadki osalesid rahakogumise aktsioonis, et saada koolile arvuteid juurde.
Lastevanemates oli preili Daly tekitanud mitmesuguseid tundeid. Nad olid rõõmsad ja tõepoolest ka hämmastunud, et tal on lastele selline mõju ning et ta on võimeline neid juhtima nii, nagu ükski teine õpetaja polnud siiani üritanudki. Teiselt poolt võttes aga kandis preili Daly oma võistlusrattaga ringi sõites väga lühikesi pükse; ta oli vaat et peaaegu liiga terve, juuksed olid tal märjad igal aastaajal, nagu oleks ta just merest tulnud. Ta kummutas kohalikus pubis terveid pinte õlut, mida naised tavaliselt ei teinud.
Räägiti, et üks eakas baariomanik oli kõhelnud, enne kui ta talle klaasi täitis, tähendades, et daame sellisel viisil tavaliselt ei teenindata. Preili Daly olevat viisakalt öelnud, et ta kas laseb talle pindi või tuleb tal tegelda kaebusega soovõrdsuse komisjonis, eelistagu kumba tahes, ning mees täitis klaasi.
Preili Dalyt ei nähtud just alati pühapäevasel missal, aga koolis veetis ta rohkem tunde, kui keegi teine õpetajaskonnast seda kunagi oli teinud. Ta oli kohal juba pool tundi enne koolipäeva algust ja alustas tantsurühmaga ning kui kell neli kõlas viimane kellahelin, oli ta veel edasi arvutiruumis aitamas ja julgustamas. Terve põlvkond tüdrukuid Püha Antoniuse koolis võttis preili Daly endale rollimudeliks. Ta rääkis neile, et pole olemas midagi, mida nad ei suudaks teha, ja nad uskusid teda täielikult.
Kui Orla oli viimases klassis, teatas preili Daly, et ta lahkub Püha Antoniuse koolist ja ka Stoneybridge’ist. Ta rääkis kõigile, kaasa arvatud nunnad, et ta on kohanud imepärast noormeest, kelle nimi on Shane ja kes on pärit Kerryst. Ta on kahekümne ühe aastane ja üritab rajada aianduskeskust. Shane on uskumatult tore, kaksteist aastat temast noorem ja kõrvuni armunud. Preili Daly arvas, et ta aitab Shane’il panna aianduskeskuse maakaardile.
Nunnad olid sellest väga kohkunud, kuid neil oli kahju, et ta lahkub.
Püha Ema tegi vea, vihjates, et abielul endast palju noorema mehega võivad olla omad püünised. Preili Daly rahustas teda, kinnitades, et abielu on viimane asi, mis tal mõttes on, ja et omavahel öeldes abielu ongi üks iganenud värk.
Püha Ema oli šokeeritud, aga preili Daly ei ilmutanud kahetsust.
„Kas teie, Püha Ema, pole sellest ise aru saanud? Pean silmas seda, et olite ju oma ajast ees, kui otsustasite, et loobute sellest kõigest …”
Tüdrukud korraldasid preili Dalyle ühel õhtul rannal lõkketulega lahkumispikniku. Ta näitas neile pilte Shane’ist, Kerryst pärit noormehest, ning palus tungivalt, et nad kõik reisiksid ja vaataksid
